<< tagasi esilehele

Kangelane | Kuidas Heinaste... | Popkuningas | Livonia | Naissaar | Valed | Surnud käsi | Akadeemik |


Naissaare kroonika

XI sajand: Bremeni Adam kirjutab "Naiste maast" (Terra Feminarum ehk Amazonia).

1297: Taani kuningas Erik keelab määrusega saarel puude raiumise. Puud on orientiiriks laevadele, mis ületavad Soome lahte Naissaare-Porkkala joonel.  Saare keskel olevat metsa hakatakse kutsuma Taani kuninga aiaks.

1469: esimesed teated asustuse kohta. Saarele tekib kolm küla: Põhja-, Lõuna- ja Lääneküla.

1689: Karl XI algatusel otsustab Riksdag teostada maade riigistamise. Selle käigus võõrandab Rootsi valitsus saare Tallinna linna käest. Senini oli saar olnud Tallinna linna ja Toompea ühise saraskonna (linnakogukonna ühise maavalduse) osa. Siit ajast Eesti Vabariigini kuulub saare maa otseselt Eestit haldavale võimule.

1700-21: Põhjasõda, mille käigus 1705. aastal ehitavad rootslased Lõunaküla juurde rannakaitsepatarei. Elanikkond evakueeritakse. 1710. aastal vallutavad venelased Tallinna, mis tähendab ka saare vallutamist. 1720. aastal maabub saarel korraks veel Briti-Rootsi dessant.

1727: venelased ehitavad endise Rootsi rannakaitsepatarei juurde muldkantsi.

1788: saare otstes valmivad puumajakad.

1849: põhjatipus valmib ümmargune 38 meetri kõrgune kivimajakas (Nõukogude armee õhib selle 1941).

1853: algab kiriku ehitus. Kirik valmib kolm aastat hiljem.

1854-55: Krimmi sõja käigus okupeerivad saart suviti Läänemerel opereerivad Suurbritannia merejõud. Suur osa saare metsa "saab ära rikutud ja põletatud". Inglased matavad sõja jooksul Läänemerel hukkunud kümme ohvitseri kiriku juurde eesti-rootsi surnuaeda.

1869: saarel on 183 elanikku ja 27 talu. Siinsed inimesed elatuvad kalapüügist ja hülgejahist. Neist enamik on rootslased.

1876: naissaarlased ehitavad väikese koolimaja.

1879, 11. aprill: saare lootsi peres sünnib Bernhard-Voldemar Schmidt, eestlasest astronoom ja optik, kes leiutab koomavaba teleskoobi. Jaan Kross on kirjutanud temast romaani "Vastutuulelaev".

1892: meremanöövrite tõttu ühendab esimest korda saart mandriga "telefonitraat".

1898, suvi: Venemaa valitsus rendib enampakkumise teel saarel 19 ehituskrunti 99 aastaks. Paar aastat enne seda on Eestimaa riigimetsade revident parun Korff soovitanud saarele suvilaid ehitada.

1904: "Saarel kasvab kaunis tubli mets, isegi männamets," kirjutab "Uus Aeg". "Saare elanikud on kõigiti rahulised inimesed ja võeraste vastu on nad ime viisakad." Suvilate ehitus pole alanud. Eestimaa kuberneri abikaasa algatusel planeeritakse saarele ehitada sanatoorium haigete Punase Risti õdede jaoks.

1913: saarel hakatakse ehitama hoopis kindlustisi, mis kuuluvad rajatava Peeter Suure merekindluse ketti. Seetõttu peab saare 450 elanikku lahkuma. Nad lahkuvad nii Tallinnasse kui Soome ja Rootsi. Enne Esimest maailmasõda valmib kaks kahuripatareid, kolmas ja kõige võimsam jääb pooleli. Saarel valmib kitsarööpmeline raudtee.

1917, november: pärast Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni läheb saarel võim tööliste ja soldatite saadikute nõukogu kätte, sest "garnison kuivas enam ja enam kokku, ning lõpuks ei olnud õieti ühtegi sündsat meest kuulsate patareide peal...".

Detsember: nõukogu kuulutab saare soldatite ja kindluseehitajate sotsialistlikuks vabariigiks. Saare elanikud peavad maksma makse 80-90 punakaartlasele, kes teevad hoolega rividrilli. Vabariigi rahvakomissaride nõukogu tegutseb Saksa okupatsioonini.

1918, 26. veebruar: bolshevikud pagevad saarelt ja õhivad patareid. Sakslased okupeerivad saare ja rajavad sellele oma ajutised patareid. Lisaks rajavad nad saarele vangilaagri, "maa alla tehtud kongide kogu".

November: pärast Novembrirevolutsiooni kodumaal sakslased lahkuvad, õhkides kõik kindlustused.

16. november: paar nädalat enne Vabadussõja puhkemist maabuvad saarel Eesti kaitseliitlased, kes hakkavad kindlustusi taastama, et kaitsta Tallinna võimalike rünnakute eest merelt.

1919: Eesti Vabariigi ajutine valitsus moodustab Naissaare valla Harjumaa koosseisus. Vald eksisteerib 1944. aastani. Töörahva Kommuuni "Edasi" toob teateid Eesti "Sahhalini" vangide elust. Nimelt hoiavad "kodanlased" saare vangilaagris punakaartlasi ja poliitvange. Mõned neist olevat "Edasi" teatel nälga surnud.

1919, 3.-4. veebruar: saarel hukatakse 36 Nõukogude meremeest, kes olid pärit eelmise aasta lõpul inglaste poolt vallutatud miiniristlejailt "Avtroil" ja "Spartak" (hilisemad "Lennuk" ja "Wambola").

veebruar: Eesti Vabariigi ajutine valitsus moodustab komisjoni, mis aitab endistel elanikel saarele naasta. Naissaarlased hakkavad maapaost koju pöörduma.

1934, 10. juuni: pannakse nurgakivi saare uuele kirikule, mida ehitatakse Rootsist kogutud toetuste abil. Kirik pühitsetakse neli aastat hiljem. Saarel on 450 elanikku ja 69 talu.

1939: merekindlustuste koosseisus on Naissaarel kolm patareid kokku 12 suurtükiga. Neist võib tulistada kuni 12 km kaugusele. Garnison paikneb saare põhjaosas, sõjaväeaurik "Kompass" peab mandriga pidevat ühendust.

1940, 17. juuni: Eesti Vabariigi valitsus annab saare Nõukogude armee käsutusse. Samal päeval okupeerivad Nõukogude armee dessantväed saare. Saare eesti garnison viiakse Tallinnasse.

1941, august: taganev Nõukogude armee lahkub saarelt, õhkides kindlustused.

1944, september: Nõukogude armee vallutab Balti sõjalaevastiku toetusel saare. Rootsi soost elanikud on põgenenud Rootsi. Saarest saab suletud sõjaväeline ala, kuhu hiljem ei pääse isegi "Eesti Looduse" korrespondent Vello Paatsi.

1960: saare põhjatipus valmib kaheksatahuline 45 meetri kõrgune raudbetoontuletorn.

1989: saarel on 128 elanikku, peamiselt Nõukogude sõjaväelased ja nende pereliikmed.

1990, 19. jaanuar: "Eesti Ekspressi" esileheküljel ilmub Sulo Muldia artikkel "Pilvelõhkujad Naissaarel. Rikas Eesti 6 aastat hiljem", mis on vabamajandustsooni tulevikunägemus. "Naissaarest on kujunemas eeskujulik City. Lühikese ajaga kerkib sinna hulganisti pilvelõhkujaid ning lisa ehitatakse kogu aeg..."

November: "Aja Pulsis" ilmub Feliks Nõmmsalu artikkel "Sanatooriumi Naissaarele?". "Naissaare põhiväärtus on vaieldamatult puhas õhk ja puhas vesi... Naissaare kujundamine... tervisekeskuseks on keerukas ettevõtmine... Oleks vaja leida mingist muust riigist ettevõte, kes on varem projekteerinud suuri tervisekeskusi."

1993, 19. jaanuar: Viimsi valla volikogu keelab kõrvalistel isikutel saarele pääsu. Kevadel saadab vald saarele esindaja, kes jälgib Vene sõjaväe lahkumist ja loodusuuringuid. "Meie ei kavatse saart vabatahtlikult käest ära anda," ütleb vallavanem Ants-Hembo Lindemann "Eesti Ekspressile".

Suvi: Ökoloogiainstituut uurib saare keskkonda, mis on heas seisukorras.

6. oktoober: Viimsi vallavalitsuse tellimisel valmib Kanadas saare arengukava, mis näeb ette turismi- ja looduskaitsekeskuse loomist. Selleks loob vallavalitsus 17-liikmelise Naissaare juhtkogu. Juhtkokku kuuluvad Tiit Vähi, Arnold Rüütel, turismiameti peadirektor Silvia Bljumovitð, piirivalveameti peadirektor Tarmo Kõuts.

1994, 15. juuni: "Eesti Aja" vestlusringis

12. september: kaitseministeerium annab Viimsi vallale määramata ajaks tasuta kasutada saare endise Vene sõjaväelinnaku ja miinilao. Linnakusse asuvad Läänemaa Vabatahtliku Jäägrikompanii mehed. Nad patrullivad saarel, valvavad miiniladu ja sadamat ning saadavad Viimsi vallavalitsuse loata maabunud inimesi mandrile.

18. oktoober: valitsus moodustab töörühma, mis peab uurima maksuvaba piirkonna loomise vajalikkust ja võimalikkust. Töörühma juhiks saab justiitsminister Urmas Arumäe. Töörühma töös osaleb välisekspert sir David O' Grady Roche, firma Roche & Co omanik. Valitsus ootab kahe kuu järel aruannet.

21. november: valitsus lülitab töörühma majandusministeeriumi juurde.

Aastavahetus: töörühm esitab valitsusele aruande. Selle järgi tuleks piirkond luua õigusliku ruumina. Kuna sir Roche on teisel arvamusel kui eestlastest komisjoniliikmed, esitab ta oma kava valitsusele eraldi. Kolmandana on maksuvaba piirkonna loomise kava esitanud rootslased.

1995, 16. jaanuar: majandusministeeriumis on nõupidamine, kus arutatakse maksuvaba piirkonna loomist. Nõupidamist juhib majandusminister Toivo Jürgenson, osaleb töörühma liikmeid. Pole veel teada, kas piirkond hõlmab mingit regiooni või luuakse osale ettevõtetele maksusoodustusi pakkuv juriidiline keskkond kogu riigi piires.

21. jaanuar: "Rahva Hääle" esilehel mainib Kalle Muuli, et sir Roche kava järgi asutataks saarele pooliseseisev monarhistlik riik nimega Livoonia, mille riigipea amet oleks päritav ning mille parlament koosneks Eesti, Soome, Rootsi ja soovitavalt ka Taani, Norra ja Venemaa esindajatest. Viimsi vald taunib projekti.

23. jaanuar: "Rahva Hääl" avaldab kärbetega sir Roche projekti. Saarel oleks olemas "stabiilne valitsus, inglise keel ja kõrge usaldustase". Projekt tuleb käivitada "oluliselt varem", kui algab Eesti liitumine Euroopa Liiduga. Muidu võib Brüssel projekti blokeerida.

Jaanuari lõpp: sir Roche saadab kirja Viimsi vallavanem Lindemannile. Sir Roche väidab, et tema Livoonia-projekt pole vastuolus Viimsi vallavalitsuse turismi- ja looduskaitsepiirkonna kavaga. Pangad ja kontorid ei pea asuma saarel, vaid võivad asuda Tallinnas, kirjutab sir Roche.

9. veebruar: valitsus arutab töörühma aruannet. "Pidada töö jätkamist ebaotstarbekaks - liiga suured riskid. Lugeda töörühma töö lõppenuks," kirjutab majandusminister projektilehele. Valitsus võtab sir Roche' i projekti suhtes eitava seisukoha. Saar on pärast Nõukogude armee lahkumist inimtühi, arvestamata paari jäägrit. Hoonetest on korras sõjaväe patareid ja betoonpunkrid. Vanad hooned on enamasti lagunenud ja rüüstatud. Rohkem on säilinud Lõunaküla ja Naissaare kirik. Sadam on peaaegu kasutamiskõlbmatu. Kuna raudteetammil on sõitnud rasked ratasveokid, on sellest kasutuskõlblik vaid 15 kilomeetrit.


<< tagasi esilehele
<< tagasi üles

Hea külaline, Sa saad mulle kirjutada aadressil martr@ut.ee
See lehekülg on valminud detsembris AD 1997