Kas see on kunstniku puhas ülesköetud aktiivsus ja tõeline produktiivsus? Jaspers on selles kahelnud. Ideede hüppamist ei saavatki alati vaadelda kui mõttekiirendust. Vahel olla vastupidi, et mõttevärk on hoopis pidurdunud.

Millest aga niisugune nähtus üleüldse alguse saab, ei näi Jasperski kindel olevat. Tegelikult kutsub ju iga asi, mis me isegi läbi elame, endaga kaasa mingisuguse assotsiatsiooni. Minevik tuleb meelde: üks tuul meenutab teist, üks täiskasvanupilv lapsepõlvepilve... üks naine teist... teine auto kolmandat...

Kuid me peame siiski naasma kirjutamise ja kirjanduse juurde, sest me tegeleme praegu eelkõige Aapo Ilvese raamatuga.

Mis niisugustes tekstides juhtub?

Tegelikult laseb autor ennast mööda sooja jõge allavoolu kanda. Eesmärgiks jõuda deltasse, lahte, meresoppi. Ja igal jõekäänakul sosistavad undiinid uusi sõnu ja uusi silpe. Vahel pistavad nad pea veest välja isegi poeedi nina all.

Kõla assotsiatsioonid

Võtame ette suvalise koha Aapo Ilvese raamatust: Otsige iseendast ja te leiate kõik Goethe. Ütlematagi on selge, et öelda pole mitte midagi. Ütelda ehk öelda, õelaltki ehk. Üte ehk öe. Öelen õega. Öösel. Intsest. Aelen ringi, amelen ruutu. Geomeetria.

Ja nii edasi.

Kõlaassotsiatsioonid meenutavad ju tegelikult neidsamu riime, mida luuletajad tihti kasutavad. Riimimise psühhopatoloogia kohta pole ma eriti midagi lugenud, ja ka Vahing ei osanud vastavat monograafiat kohe soovitada.

Saladused peituvad ilmselt üldisemas rütmi ja laulu teoorias, isegi töö osa tuleb ju kõne alla, sest töö on pahatihti rütmistatud, korduv ja refrääniline (kaevamine, haamerdamine, hööveldamine...) Ikka et pakk püsti, kirvega pihta, poolikud halud riita, jälle pakk püsti ja nii lõputult.

Tegijaks ka trükiviga

Kuid Aapo Ilvese puhul pole asi ainult Klangassoziation’ides. Assotsieerunud on tal ka Kristus ristipuul ja nokkmütsiga mees, eesti noored kaevurid ja miski ragomine. Nagu ka silmadest välja tulevad hiired.

Spontaanne trükiviga läheb kohe arvesse. Näide: Kui Ahmed ibn R oli kaheksateist astat, vabandust, aastat vana, ütles isa talle nii...

Mõni aeg hiljem hüpatakse ilma igasuguse valehäbita «mõistuste kvantiteeti» ja Deweysse.

Kas tõesti puhas jamps? Ei, uus kirjanik on omal kohal, teda oligi meil vaja. Nimelt niisugust.

Miski tunne ütleb vaid, et ta peaks paksemaid raamatuid kirjutama. Muidu on natuke broshüüri tunne. Kalingurköide kuluks siiski ära. Mul on kahju, et ma pole näinud ta näidendeid.

Aga ehk saab veel näha, ja isegi veel siis, kui ta on klassikuks saanud. Sinnamaani peaks ta ikka vastu pidama, olgu siis assotsiatiivselt või mitteassotsiatiivselt.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5