Endine majandusajakirjanik ja Postimees Online'i kolumnist Raul Kalev meenutab üleeilset ööd, mil Tallinnas vallandus kaos.

«Kuulge, mille eest ma siin istun!? Mille eest, raisk, tõprad. Kas keegi ütleks meile, millal me välja saame?» Need olid sagedasemad appikarjed mitmest arestikambrist, kuhu politsei toimetas ilmselge jõudemonstratsiooniga hinnanguliselt kuni sada eestlast ja teist sama palju venelasi.

Samal teemal: Politsei suutis kesklinnas korra majja lüüa (676) (VIDEO) Repliik: Valel ajal vales kohas (7)

REKLAAM Reklaami siin...

VIIMASED KOMMENTAARID Serhij Chlopci, vy b  choč  deščo na  kacapśku  perekladaly...  Duže  chočeťsi... estonka bei svoih 4tobõ 4uzõe  bojalis Teised kommentaarid

Valvasid kodu

Samal ajal kui politsei raporteeris jubedatest, enam kui tuhandepealistest rahvajõukudest, kes majade aknaid sisse peksid ja poode tühjaks varastasid, oli minu kui kohalviibinu nähtu sootuks erinev. Kõik algas minu jaoks kell 22, kui ma Toom-Kuninga tänavale koju jõudsin. Kuuldes kaugemalt klaasiklirinat, otsustasin maja ette valvama jääda. Paari tunni vältel jalutasime koos naabrimehega edasi-tagasi mööda Lõkke tänavat ja nägime enam-vähem kõike, mis toimus.

Endla tänaval olid akende sissepeksjateks kuni kümmekond alla 20-aastast jõnglast, keda vanemad vene mehed pidevalt korrale kutsusid. «Lõpetage, me ei tulnud siia lõhkuma ega varastama,» rahustasid vanemad. Mõnikord sekkusid nad ka füüsiliselt.

Ülejäänud rahvas oli passiivseks pealtvaatajaks. Nii nagu mujalgi pronkssõduri ümber, vaatas kõike seda lõhkumist ka Endla tänaval umbes 30 meetri kauguselt omakorda pealt sadakond kilbistatud politsei eriüksuslast.

Samal ajal tegelesin mina näiteks Endla 4 asuva kahe firma kontori valvamisega. Seda kuni kella üheni öösel, mil enam pea ühtegi tervete klaasidega maja polnud lähiümbruses alles jäänud ning kõik vandaalid olid lahkunud. Jäänud oli veel umbes 4–5 lõkkemeistrit, kes olid süüdanud paar plastkonteinerit.

Siis äkki, kella ühe paiku, mil Endla tänaval tuias veel ehk ligi sadakond inimest, sõitis neile raudtee poolt vastu bussitäis musti barette. Lõkke tänava juures avanesid bussiuksed ja samal ajal sööstsid Tõnismäelt alla kilbistatud eriüksuslased. Algas tagaajamine.

Ei osanud midagi karta

Mina koos naabrimehe ning veel 5–6 eestlasest tundmatu põgenikuga ei osanud midagi karta, pöörasime koduhoovi. Kuid ligi kümne sekundi pärast peksti meid kõiki kumminuiadega kõhuli, seljas ja peas trambiti roomiksaabastega. Meie appihõiked, et oleme omad, ei aidanud, saime vaid tunda uusi ja uusi hoope ning sõimu.

Prillid kaotasin mitmel korral, soov neid tagasi saada võimendas vaid jala-, rusika-, ja nuiahoopide tihedust. Meie käed tõmmati kõva traadiga seljataha kokku ja algas talutamine pronkssõduri suunas. Kogu tegevust saatis eriüksuslaste ja tavapolitseinike sõim, alandused ja hoobid.

Minu ees talutas politseinik kahte eestlast, hoides neid käevangus. Ilmselt lihtsalt heast tujust otsustas ta ühel hetkel seotud ja abitud mehed omavahel peadpidi kokku põrgatada. Siis olimegi juba siruli Tõnismäel, pead kapo maja suunas. Sinnasamma toodi üha uusi ja uusi inimesi.

Sõim ja peks

Igale politsei poole suunatud abipalvele järgnes alandav sõim ja hoobid kuklasse, pähe ja jalgadesse. «Värdjad, sead, teid tuleks maha lasta,» kostis politsei suust, kui mõni meist üritas juhtida valvurite tähelepanu sellele, et oleme eestlased ega taha mingil juhul vandaalitseda.

Olin seal kõhuli lamanud juba umbes tunni ning ühte kätt enam ei tundnud. Kõrvallamaja palus politseil natuke traati järele anda. Selle peale astus julgust täis mehemürakas aga oma kõrvalseisvate naiskolleegide silme all hoopiski ligi, virutas jalaga ja tõmbas sõlme täiest jõust ümber vaese mehe käte.

Ja siis varsti oli ka meie kord kongiautosse minna – meid tõmmati maast üles, järgnesid hoobid kõhtu, käte väänamine ja alandused. «Vot seda tüüpi ma mäletan, üritas siin enne kõva meest mängida,» kostis üks ja ma sain hoobi, mis lõi hinge kinni. Meid visati bussi põrandale ja algas sõit ei tea kuhu.

Nagu selgus, polnudki kuhugi sõita, sest kõik kohad olid juba täis. Küsisin politseisaatjalt, kas ei tundu kuidagi ülekohtune, et mind kui mõrtsukat oma koduhoovist ära talutatakse. Sain vastuse: «Ise oled siis süüdi, et vales kohas elad.»

Maabusime Tallinna linnakohtu hoovis. Meid kamandati alul ühe seina äärde, varsti teise seina äärde. Kes julges seista nii, et näoga laup just seina ei puudutanud, sai tunda põrutust vastu pead. Kella 2.30 ajal viidi meid juba kolmanda seina äärde ja algas nimede üleskirjutamine ning asjade konfiskeerimine. Advokaadijutu peale saime tunda vaid peksu- ja sõimumõnu.

Poole tunni pärast maandusin kambris number viis. Koos minuga veel viis meest. Igal ühel oma lugu. Mitte keegi polnud vandaal ega kurjategija. Näiteks üks rääkis, et sõitis töölt bussiga koju, aga et tee oli kinni, siis pidi jala edasi minema. Kosmose kandis küsis ta teed, kui dessandid talle selga sõitsid.

Kambris polnud õhku. Ukse taga lõugas valvurite makist võigas vene estraad. Osa istus koikul, osa külitasid põrandal kuivas okses või veres, osa seisid. Seda kõike neljal ruutmeetril. WCsse sai meist esimene alles pärast kella 6.30 hommikul. Palju meid seal kokku oli, ma ei tea, aga tean, et veel paar-kolm soolaputkat olid täidetud ainult eestlastega. Minu naabrimeest Jaanust nende seas polnud, ta oli viidud teise bussiga kuhugi mujale. Kas Lasnamäele või Erikasse.

Pääses kuidagi tulema

Kui lõpuks kell 8 sai, jõudis kätte minu ülekuulamise kord. Selgitasin vahetuse ülemale asjaolusid ja sain erandkorras tulema. Räpane ja haisev ning käed-jalad sinised. Kaaskannatajatest ei tea rohkem midagi, sest ka ükski uurija ei teadnud, millal ja kuidas hakatakse inimesi vabaks laskma.

Tahaks toonitada, et kogu operatsioon jättis läbimõtlematuse mulje, sest need, kel oli põhjust põgeneda, andsid jalgadele valu. Aga need, kel põhjust polnud (eestlased ja vaatajad), need ei osanud ära joosta. Nemad võetigi kinni, peaasi et oleks näidata nagu vanadel headel aegadel – oleme töö korralikult ära teinud.

Rahutustes sai viga üle poolesaja inimese

Rahutuste ajal ööl vastu reedet sai viga 57 inimest, nende seas 13 politseinikku.

Suuremal osal vigasaanutest olid pindmised lõike- ja põrutushaavad ning nad lasti pärast esmaabi andmist koju. Haiglas oli eile pärastlõunal neli inimest – neist üks on kesklinnas kioskit rüüstajate eest kaitsnud naispolitseinik.

Põhja politseiprefektuuri pressiesindaja Helen Uldrichi sõnul on Ida-Tallinna keskhaiglas paraneval politseinikul sääreluumurd. Ülejäänud kolm tõsisemalt viga saanud inimest on ravil Põhja-Eesti

regionaalhaiglas – ühel on sääreluumurd, teisel peatrauma ja kolmandal lõikehaav kõhus.

Suurem osa esmaabi vajanud inimestest on noored

vene keeles rääkivad mehed. Uldrichi sõnul olid paljud neist alkoholijoobes. Kergemalt viga saanud 12 politseinikku olid eilseks tööl tagasi. Uldrichi sõnul uurimine alles käib ning seepärast ei saa ta öelda, kas korravalvurite ründajad on tabatud.

Kätte polnud politsei eilseks saanud ka kurjategijat, kes pussitas rinda 1978. aastal sündinud Dmitrit. Öösel kella ühe ajal Tatari tänavalt haiglasse viidud mees suri seal tund aega hiljem. Esialgu kahtlustas politsei, et pussitaja on samuti viga saanud Oleg, kuid eile teatas politsei, et Dmitri tapmises teda ei kahtlustata. (PM)

Öised sündmused tõid kolm kriminaalasja

Öiste sündmuste tõttu algatas prokuratuur eile kolm kriminaalasja, neist ühest ähvardab saada Eesti suurimaid protsesse.

«See puudutab kõiki asjaolude kontrollimiseks kinni peetud 500 isikut ja käsitleb avaliku korra grupiviisilist rikkumist,» ütles riigiprokurör Norman Aas. Kindlasti ei astu kohtu ette kõik 500 esialgu kinni peetut.

Eilse päeva lõpuks olid uurijad kohtu ette saatnud umbes 30 huligaanitseja materjalid ja kohus pidas vajalikuks üheksa inimest vahi alla jätta.

Teine kriminaalasi puudutab tapmist Tatari tänaval, kolmas aga massirahutuste organiseerijate väljaselgitamist. «Esialgu on selles asjas peetud kinni kolm isikut,» ütles peaprokurör Aas. Väidetavalt on üks neist liikumise Öine Vahtkond liider Dmitri Linter (pildil). (PM)