September 1944. Põgenemine - Punane terror ja Läänemaa
 Põgari külast ja sellest, mis seal 1944. aasta septembris juhtus
 
Voldemar Pinn


Sellel leheküljel on avaldatud osa Voldemar Pinni artiklist "Põgari külast ja sellest, mis seal 1944. aasta septembris juhtus" raamatust September 1944 - Põgenemine. Punane Terror ja Läänemaa - Haapsalu, 1992.
Välja on jäetud 1944. aasta sündmustes osalenute edasist saatust käsitlevat materjali, kuna sellel on vähe sidet Põgaris toona juhtunuga. Samuti mõned autori hinnangud okupatsioonivõimudega koostööle asunud eestlaste suhtes. Samas on püütud säilitada kõiki taustandmeid, mis aitavad kaasa 1944. aasta sündmuste paremale mõistmisele, nagu näiteks ülevaade Rahvuskomitee tegevusest. Teksti kasutamiseks koduleheküljel on olemas autori nõusolek.

Kui keegi tahab sellesse väikesesse, tuulest, vihmast ja päikesest pleekinud rannakülla minna, tuleb tal kõigepealt Haapsalust Ridala poole sõita, Parila veskist mõnisada meetrit edasi minna ja keerata paremale, kus teeviit näitab Kiideva ja Puise poole. Kilomeetrit kaheksa otse. Kui olete kohal, kus asub plekk-katusega Tuuru koorejaam, uuesti paremale. Ja juba näetegi helkivat, otsekui orgu peidetud merd. Kilomeetrit poolteist Tuurult on baptistide palvemaja. Kollane, tagasihoidlik, ainuke ehitis teest mere poole.

Sealt õieti algabki Põgari küla, mida aeg tagasi ka Põgari-Sassiks kutsutud - küla ühes otsas olnud palju Sasse. Kogu küla, nagu juba teada andsime, jääb teest vasakule. Paremal üle mere paistab metsaga kaetud, nagu mandriga kokku sulada püüdev Tauksi saar. Sealt edasi on rida laide, millest suurimad Liia ja Sõmeri. Peale selle väiksemaid nii palju, et ei oska lugedagi. Merepõhi on madal ja kivine. Sedavõrd madal, et kui vesi langeb, võib jalgsi Tauksile jõuda ja sealt samaviisi Liiale. Olevat olnud isegi neid aegu, kus Tauksile on olnud võimalik minna kuiva jalaga.

Ja küla. Kui palju suitsusid seal on ja ola? Mitu korda on saanud kokku lugeda, aga ikka on segi läinud: Siimu, Kaasiku, Kopli, Sassi, Rehe, Rääli, Palli, Pallijurna, Tõnnu, Helga, Sauna-Aadu, Päärdi, Uuetoa, Tänava, Lambajaagu, Mäejaagu, Poka... Majad ja talud nagu ikka. Enamikus loomalaut maja ühes otsas, teises inimeste eluase. Külas elas ja elab edasi kuulsate Spuhlide suguvõsa, kellest pärit Eesti pomoloogide esiisa Spuhl-Rotalia. Siit külast tuli ka teine pomoloogide suurmees - Aleksander Siimon, kes ilmavalgust näinud selle küla Tänava talus. Seal kõrval elab praegugi veel üks Spuhlidest - Leida Spuhl.

Siin, väikeses ja vaikses rannakülas, leidsid 1944. aasta septembris aset sündmused, mida vähesed teavad. Ka küla praegused inimesed, needki, kes seda peaksid teadma, kehitavad õlgu. Rääkimata linnainimestest, kes endale siia suvise eluaseme muretsenud. Üks nendest, käesoleva loo kirjutaja, tahab oma tänuvõlga selle küla rahva ees sellega tasuda, et neile siin aastakümneid tagasi toimunud sündmustest jutustab.

Siinkirjutatu pärineb ühes osas mälestustest, mis pärit inimestelt, kes siinsetest sündmustest kuulnud või neist ise osa võtnud. Palju on aidanud seda aega taasavastada Helmut Maandi mälestused. Võib öelda, et tema on tõeline leid selle raamatu autorile. Mõningaid nüansse ja viiteid pakub ka Enn Nõu romaan "Koeratapja". Ehkki tuleb öelda, et selles romaanis, nagu seda tõendab ka Helmut Maandi, on tõelus ja kirjaniku fantaasia läbi põimunud. Häda pole muus, kui et objektiivset teavet otsival inimesel kaob pide: mida uskuda? Mõnda asja aitavad päevavalgele tuua ka (...) Ervin Martinsoni kirjatööd (...) koguteosest Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas" või raamatust "Elukutse - reetmine" (...). Kahetsusväärne on see, et emigrantlik trükisõna on seda ülitähtsat sündmusteahelat vähe valgustanud.
 

 

Tegevust alustab Eesti Vabariigi Rahvuskomitee

Lootus, et sakslased lubavad Eestile iseseisvuse, luhtus tegelikult juba okupatsiooni esimestel päevadel. Küsimust arutati paljudes eestlaste ühendustes, kuni 1944. aasta märtsis Tallinnas Riigikohtu esimehe K. Partsi korteris otsustati asutada Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Organisatsiooni esimeheks sai esialgu professor K. Liidak ja sekretäriks J. Reigo. Hiljem asendas K. Liidakut õigusteadlane Otto Tief.

Juulis töötati välja deklaratsioon, milles tollesama Rahvuskomitee loomisest teatati. Selle kohaselt oli komitee ülesandeks riikliku võimu teostamine kuni põhiseaduslike organite tegevusseseadmiseni Eestis. Deklaratsioon saadeti Rootsi, kus see tõlgiti ja saadik Laretei poolt pressikonverentsil Stockholmis umbes 50 Rootsi ja teiste riikide esindajaile ette loeti.

1. augustil trükiti deklaratsioon ka Tallinnas. Seda jagati inimestele ja kleebiti seintele.

Ja siis, see oli ühel 1944. aasta augustikuu õhtul, kui oli juba selge, et sakslased Eestis enam kaua vastu ei pea, kutsus Tief Eesti Maapanga ruumidesse kokku Rahvuskomitee liikmed. Ta teatas, et professor J. Uluots vabariigi presidendi asetäitjana on otsustanud moodustada vabariigi valitsuse ning teinud temale ülesandeks sel eesmärgil vastavate inimestega kokku leppida. Professor Uluotsa ettepanek oli, et valitsuse liikmete nimekiri jäägu esiotsa salajaseks ja avaldatagu alles siis, kui selleks vajadus tekib. Valitsuse koosseis oli salajane isegi Rahvuskomitee liikmetele. See saladus kestis paar nädalat.

Professor Uluotsa soovitatud valitsuse koosseisus oli Otto Tief siseminister ja peaministri asetäitja peaministri kohustes, K. Liidak põllutööminister, J. Kaarlimäe portfellita minister, J. Pikkov teedeminister. Riigisekretäri kohale kopteeriti hiljem Helmut Maandi, kelle mälestusi siin oleme ohtralt kasutanud. Kolmapäeval, 20. septembril, kui sakslaste taganemine oli juba täies hoos, toimus vabariigi valitsuse ja Rahvuskomitee ühine koosolek. Seal otsustati, et valitsusel tuleb astuda tegevusse. Teatavaks tehti see "Riigi Teataja" trükkimisega. Rahvuskomitee lõpetas sellest peale oma tegevuse.

Avaldati ka valitsuse deklaratsioon, kus öeldi, et Eesti pole kunagi vabatahtlikult loobunud iseseisvusest ega ole tunnistanud ei Nõukogude Liidu ega Saksa okupatsiooni oma maal. Lisati veel, et Hitleri väed on Eestist tagasi tõmbumas, Nõukogude väed aga tungimas Eesti territooriumile. Selle vastu valitsus protestis.

Samas saigi teatavaks sakslaste taganemine kõigil Eestis asuvatel rinnetel. Nüüd oli ka selge, et valitsusel tuleb maalt põgeneda. Rootsis asuva Eesti keskusega saadi raadio kaudu ühendus ja lepiti kokku, et saadetakse kiirpaat Eesti randa, Puisesse Põgari küla lähedale Tauksi saare taha 22. septembri õhtuks.
 

 

Suund Põgarisse

Oli vaja päästa Eesti valitsus. Professor Uluots, tol ajal juba haige inimene, otsustas, et sureb kodumaal. Omaste ja Eesti valitsuse tungival pealekäimisel ta aga nõustus Rootsi põgenema. See leidis aset sõna otseses mõttes kell kaksteist enne südaööd, kui Punaarmee oli juba Tallinna väravas. Mõlemad, professor Jüri Uluots ja ta poeg Jüri-Erik, olid tol ajal Tallinna keskhaiglas. Üks parandamatu maovähiga, teine Haapsalus suplemisel saadud keskkõrvapõletikuga. Haiglasse tuli neile järele auto, millega sõideti otsemaid Hiiule abikaasa Anette ja tütar Viia järele. Sealt kihutati Rocca al Maresse, kust mindi paadiga merel ootavale mootorpurjekale "Atlantic". Niipea kui Uluotsade pere laevale astus, andis see otsad ja võttis suuna Stockholmile.

Helmut Maandi kirjutab, et 22. septembriks kella kaheksaks hangiti suure vaevaga Põgarisse sõiduks buss. Riisiperesse, kuhu osa valitsuse liikmeid oli juba varem põgenenud, jõuti päeval kella kaheteistkümneks. Seal kuuldi, et vene tankid olevat juba Tallinna jõudnud.

Autode karavan, millega seltsis hulk põgenike masinaid, alustas nüüd kiiret sõitu Läänemaa suunas. Haapsalu tee oli veokeil, jalgratastel ja jala. Koormaga ja koormata. Kõigil soov pääseda mereranda, kust loodeti leida laev või paat, mis sõidutaks nad vabasse maailma. Kohati oli teel põgenikke nii tihedalt, et autodel oli raske edasi pääseda. Mõnikümmend kilomeetrit enne Haapsalut kohtuti ka tagasitulijatega, kes teatasid, et Haapsalust pole mingit võimalust edasi pääseda. Seal olevat laskmist ja "pilusilmad" võimutsevat linnas. Need häirivad teated aga ei pidurdanud põgenikevoolu. Igaühel oli usk, et temal õnnestub saada paat.

Läbinud Haapsalu, pöörduti Ridala suunas jõudmaks Puise randa Põgari külla.

Pilt, mida Põgari küla ja ta ümbrus tol ajal pakkus, oli masendav. Kõik majad olid põgenikke täis. Kohalikele inimestele pakuti riideid, kulda, hõbedat, nahka, mootorrattaid, jalgrattaid, jalanõusid, et vaid saada paati. Levisid kümned kuulujutud saabunud, saabuvatest või juba lahkunud paatidest, mis olid Puise ninal, Tauksi taga merel, Liialaiu juures või kusagil mujal. Keegi ei uskunud enam kedagi, aga samas usuti iga väiksematki kuulujuttu, millest kui võimalusest kinni haarati. Räägiti sellest, et just siia pidid vennad Pöhlid saatma laeva, mis kohe-kohe saabuvat ja siis kohe-kohe ka väljuvat. Laev olevat juba kinni makstud ja jääb vaid imestada, miks ta seni pole ilmunud. Sekka jutte, et laev saabunud, aga kuhugile mujale. Kõik hõljus, lainetas, liikus, oli vormitu, tabamatu, hirmu, fantaasia, lootuste ja lootusetuse segu.

22. septembri õhtuks kella seitsme paiku oli kolm autot valitsuse liikmetega Põgari külla jõudnud. Autod paigutati Poka talu õuele, maja ette, millest nüüdseks on järel vaid kõrge vundament.

Aga kiirpaat, mis pidi Eesti valitsuse liikmed Rootsi viima, ei olnud ettenähtud ajaks saabunud.

Asi muutus iga hetkega tõsisemaks. Oli karta Punaarmee tankide tulekut. Mitte ükski siia kogunenutest ei saanud öelda, palju neil on jäänud aega iseenda päästmiseks.
 

 

Põgari palvemaja einekambris
 
 Palvemaja oli ja on Põgari esinduslikumaid hooneid. Otse meretuulte pureda, kaitsetult üksinda lagedal Mäevalla palvemaja Põgaris. Foto: T. Sillasterannal, meetrit seitseteist pikk, üheksa lai, tol ajal sindelkatusega. Ta köök on väike tagasihoidlik valgeksvõõbatud pliidiga ruumike sinna juurde kuuluva einekambriga, kus palvelised teed keetsid ja einetasid. Ja just sellesse tillukesse ruumi mahtusid reedel, 22. septembril vabariigi valitsuse liikmed oma viimaseks koosolekuks.

Selle tähelepandamatu faktiga sai toosama Põgari küla ja ta aegu näinud palvemaja ajaloolise tähenduse. Siin pidas Eestimaa viimane seaduslik valitsus oma viimase nõupidamise. (...)

Mida sel koosolekul arutati? Mitte kõrgeid poliitilisi ideaale ega valitsemist ennastki. Asi oli proosalisem: räägiti, nagu Maandi kirjutab, sellest, kuidas valitsus päästa, külas öövalvet korraldada. Tehti mitmeid oletusi. Võib-olla ei saanud paat enam Soela väinast läbi. Arvestati võimalust, et kui Punaarmee kohale jõuab, suleb ta kõigepealt Soela väina. Paadi võisid merel ka sakslased kinni võtta.

Köögi kõrval on palvelal avar ilus ruum. Üleval teisel korrusel aga hubane kambrike vaatega merele, kuhu Tauksi paistab rohelise mütsina kesk avarat merd. Kõik ruumid olid sel ajal põgenikest tulvil. Öösel puhati sissetoodud õlgedel, päeval otsiti rannas põgenemisvõimalusi.

Kui 23. septembri hommikuks paati ikka polnud ilmunud, hakati otsima uusi võimalusi Rootsi minekuks. Aga neid oli raske leida. Paadid olid juba Rootsi poole sõitnud või kusagile peidetud. Kalurid kartsid, et paadid, nende töö- ja elupide, võidakse relva ähvardusel ära võtta. Üksikuid sõiduvalmis paate aga, mis rannas ootamas olid, valvati hoolega. Nad olid üle koormatud. Aga ikka oli inimesi, kes üleminekut korraldasid, paate otsisid ja leidsid. Paljudel, kes seda olid teinud ja siia jäid, tuli selle eest hiljem rängalt tasuda.

Tol ajal ja ka pärast seda on tekitanud suurt nurinat, arusaamatusi ja otse viha, et paljud üleviijad olid nõus seda tegema üksnes puhta kulla eest. See on õigus ja mõista võib nii süüdistajaid kui ka süüdistatavaid. See oli mäng elu ja surma peale. Kui mõni inimene pani elu mängu kulla eest, kas meil on õigust teda süüdistada?

Üle vabariigi levis arusaam, et maale ja rahvale tuleb säästa vaimuinimesed, kunstnikud, teadlased. Sel ajal oli neid ka Põgari rannas. Siin liikus ringi pikk, kõhn, oma elu 58. aastas Friedebert Tuglas koos abikaasa Eloga, parimais aastais ooperilaulja Tiit Kuusik ja alla kolmekümnene malesuurmeister Paul Keres oma perega. Ilmselt oli sel ajal siin ka teisi vaimuinimesi, kelle nimi on tänaseni teadmata. Iga siiajäänu püüdis hiljem oma minekuplaane nii palju kui võimalik varjata.

Kuusikud ja Keresed olid üheskoos teinud vahepeatuse Riisiperes, seal ühes ruumis ööbinud ja siis autoga Põgari randa jõudnud. Just see oli rusuv.Ei teatud kus ollakse. See oli inimese sattumine olematusse, kus näib, et kõik eluga ühendavad sidemed hakkavad lagunema.

Randa oli tulnud, kirjutab Helmut Maandi, ka Rapla kirikuõpetaja Mälk. Tal oli ametirist kaelas ja talaar käsivarrel. Ta katsus end kaubelda ühele reisivalmis kaluripaadile, kuid talle vastati eitavalt. Laadimise ajal oli aga õpetajal siiski õnnestunud kuidagi paati pääseda. Tal kästi maha astuda. Kui ta aga seda ei teinud, hakati teda veega loopima, kuni õpetaja lõpuks sunniti paadist maale tulema. Arvati, et talaar ja rist said talle saatuslikuks. Randlaste hulgas oli nimelt juurdunud ebausk, et kes papi merele kaasa võtab, sellega juhtub õnnetus. Hiljem saadi teada, et õpetaja Mälk siiski kuidagi saanud Saaremaale. Seal õnnestunud tal pääseda Saksamaale sõitvale laevale. Merel saanud laev torpeedotabamuse ja kõik reisijad hukkunud. Säh sulle siis ebausku!

 

* * *

Saabus laupäev, 23. september 1944. Põgari kihas ikka põgenikest. Hirm ja närvipinge olid kruvitud äärmuseni. Räägitakse sellel ajal sooritatud enesetappudest kogu ranna ulatuses. (...)

Sel ajal oli veel võimalus Virtsu kaudu Saaremaale jõuda. Seda võimalust aga Eesti valitsus ei usaldanud kasutada. Ikka oodati Rootsist päästepaati. Ei teadnud ju keegi, kas Saaremaaltki mingit edasipääsemisvõimalust on.

Ootavaid inimesi oli 150 ümber. Kõik nad poleks saabuvale paadile mahtunud. Arvati aga, et kui paat tuleb, siis võib inimesed väiksemate gruppidena Hiiumaa laidudele toimetada, kust nad hiljem saaksid Rootsi minna. Bensiini arvati jätkuvat. Hirm, mille süstinud inimestesse 1940. ja 1941. aasta, oli oma töö põhjalikult teinud. Hirm venelaste ees muutus paanikaks. Kõigi silmade ees olid pildid sellest, mida nad siinmail juba korda olid saatnud.

Laupäeva õhtuks said Põgaris olevad põgenikud teate, et venelased on jõudnud Riisiperesse. Ja palju siis Riisiperest Haapsalusse on! Soomusmasinad võivad läbida selle kuus-seitsekümmend kilomeetrit mõne tunniga. Ja kas pole nad selle ajaga, kui teade tuli, juba siiapoole tulnud. Meeleolu sai juurde musti toone. Ähvardas kujuneda lõks. Pealegi oli toit lõppemas.

Maandi märgib, et rannaküla oli vaene ja suurele hulgale inimestele ei oleks jätkunud toitu kuigi kauaks. Samas oli andmeid, et kohalikud inimesed andsid, mis neil anda oli. Pealegi pakuti ju vastutasuks kõike, mis kohvrites oli.

Ka öö vastu pühapäeva ei toonud lahendust. Kätte jõudis 24. september, mida siinmail on pühitsetud kui Haapsalu Punaarmee poolt vabastamise päeva. Ühtede põgenike kaudu saadi teade, et pääs Virtsu kaudu Saaremaale olevat nüüd suletud.

Küllap sel päeval toimuski valitsuse lõplik lagunemine. Osa inimesi otsustas päeva hakul liikuda tagasi sisemaale, kus loodeti kergemini hankida toitu ja leida varjupaika. Tagasisõitjaid kogunes terve autotäis.

On andmeid, et rahandusminister Hugo Pärtelpoeg oli võtnud Eesti Pangast kaasa seal oleva Nõukogude raha 915 tuhat rubla. Üks kott rahaga, nagu (...) E. Martinson oma (...) raamatus "Elukutse - reetmine" selgitab, jäetud maha Nissi kiriku kõrval olevasse talusse. Teine toodi kaasa Põgari külla.

Valitsuse koosolemisel Põgari rannas, kui selgeks sai, et Rootsi põgenemine on nurjunud, jagati raha valitsuse liikmete vahel. Martinson on raha jagamist kujutanud tülina, kus oleksid käiku läinud peaaegu et relvad. Midagi taolist ei juhtunud. Igale valitsuse liikmele anti kaheksa kuni kümme tuhat. Täpselt polnud aega lugeda.

Lahkuda soovijate seas olid ka Tuglased. Nende eesmärgiks olnud jõuda kaugemale sisemaale. Kes neid viis, kas nad läksid jala, hobusega, mingi juhuslikult veel liikuva autoga - keegi ei tea.

Keresed jäid rannaäärsesse tallu kuni Punaarmee tulekuni. Saabunute hulgas olnud ka Eesti korpuse sõjamehi, kes neid rahustanud. Lõpuks said Keresed Haapsallu sõiduks hobuse. Võime kujutleda kergelt udutavat sügispäeva, kus puhub vinge tuul ja mööda rannaäärseid kruusateid sõidavad rasked sõjamasinad. Ja siis üks eesti kultuuri suurmehi logistamas vankriga Haapsalusse. Mööda randa Tuurule, sealt Mäemõisa poole ja nõka-nõka Parilasse. Haapsalus saadi äsja sõitma saadud rongile, mis nad Tallinna viis. (...)

Üka vähestest, kes otsustas veel õnne katsuda, oli riigisekretär Helmut Maandi. Mees, kes oma isikuga on tänaseni kehastanud Eesti Vabariigi järjepidevust. Ta eluloost nii palju, et ta sündis 5. juunil 1906. aastal Rapla vallas Harjumaal, kus vanemad talu pidasid. Õppis Tallinnas J. Westholmi Gümnaasiumis. Seejärel õigusteadust Tartu Ülikoolis, mille lõpetas 1932. aastal. Töötas seejärel advokaadina Tallinnas. Oli tegev Eesti Ühistegelaste Liidus sekretärina. Võttis osa riigi poliitilisest elust, olles valitud Harjumaa saadikuna Riigivolikokku. Saksa okupatsiooni lõpuaastail sai temast, nagu juba märkisime, Eesti Vabariigi Rahvuskomitee liige ja seejärel riigisekretär.

Tema arvates oli sisemaalt rannaga raske ühendust saada ja rannas olles võib ikka mingi võimalus avaneda. Lõplikult ei kadunud ka lootus Rootsist tulevale paadile.
Poka talu endise elumaja varemed. Foto: T. SillasteKüla serval õnnestus tal jutule saada vanema taluperemehega. Külameeste arutluse järgi võis see olla Elmu Jaan. Maandi kirjeldab teda intelligentse mehena, kel oli ka tugev rahvustunne. Tal oli huvi ühiskondlike küsimuste vastu ja poliitilist olukorda hindas ta päris õigesti. Kui jutujärjele jõuti, päris Maandi, kas peremees võiks ta endale sulaseks võtta. Peremees jäi mõttesse ja küsis, kas ta talutööd teha oskab. Kui sekgusele jõuti, et midagi ikka oskab ja palka peale toidu ei nõua, siis lasi asi end klaarida. Maandi võis ööbida talulakas ja saada hommikul tugeva talupojaeine.

Pühapäeva õhtupoolikul sai Maandi teada, et venelased on jõudnud juba Martnasse, mis on Põgarist paarikümne kilomeetri kaugusel. Tegelikult olid selleks ajaks vene tankid jõudnud ka Haapsallu.

Nüüd oli selga: tuli kiires korras lahkuda nendel, kes seda seni polnud teinud. Suuremates gruppides lahkumist ei peetud mõistlikuks. Järelejäänud hajusid väiksemates rühmades kaugematesse taludesse ja metsades leiduvatesse heinaküünidesse. Mõned dokumendid ja ühe paki "Riigi Teatajat" nr. 1 peitsid Tief ja Maandi kohta, kus nad pikemat aega võinuksid säilida. Senistel andmetel ei ole neid keegi leidnud või kui on, siis ei ole julgenud seda tunnistada. Võimalik on muidugi ka variant, et leidja ei osanud nende tähtsust hinnata. "Riigi Teatajast" jättis kumbki endale ühe eksemplari.

Rannas paati oodates sai Tief kokku ühe oma tuttavaga, kellel oli käsil paadi ostmise kaup. Sellest ajast kaotab Maandi kontakti Tiefiga.
 

 

Vees ja lainetes

Esmaspäeva, 25. septembri hommikul olid Punaarmee üksused Ridalasse jõudnud - see on kümmekond kilomeetrit Põgarist. Juba tuli siia inimesi, kes ihusilmaga venelasi näinud.

Maandi pani portfellis plevad Saksa margad Poka talu heintesse ja laadis portfelli ühest autost täis ilusat kollast pressitud hollandi tubakat.

Mingi lootus kerkis taas. Tartu raudteelased olid Tauksis ühele võrdlemisi tagasihoidlikule paadile seadnud automootori. Asi tundus riskantsena, kuid parema puudumisel otsustati sedagi kasutada. Maandi lõpetas õieti alustamata sulasekauba ja läks õhtuks Tauksile. See on väike saar, kus sel ajal oli ka mõni talu. Seal oli mehi, kes juba varem olid inimesi üle viinud. Aga oh häda - Tartu raudteelased olid küll Maandit oodanud, kuid tund enne ta sinnajõudmist sõitnud kolme kilomeetri kaugusel olevale Liialaiule.

Tauksi kaluritelt sai Maandi teada, et Liialaiul pidi ka teisi paate olema, mis seal ootavat tormi möödumist. Veelgi tähtsam oli aga teadasaamine, et Tauksilt on võimalik Liiale ka jalgsi minna. Tuleb valida vaid õige tee. Aga kes ütleb võõrale mehele, milline see õige on. Valikut polnud - seljakott selga ja läbi vee Liia poole. Kaasa tuli veel üks Tallinnast pärit naine, kes samuti lootis paadis koha saada.

Merepõhi oli küll võrdlemisi kõva, kuid peagi täitusid saapad liivaga ja jalgade tõstmine oli aeglane. Kandamid seljas olid rasked, jalad ei tahtnud enam liivast välja tulla. Kohati ulatus vesi puusadeni, mis tegi liikumise veelgi raskemaks ja aeglasemaks.

Ja uus häda. Aegamisi võttis maad pimedus, tulid ikka tugevamad tormihood, nii et lained pritsisid otse suhu. Äkki polnud Liiat enam näha.

Kus õnnetus käes, seal ka pääsemisvõimalus. Merehädalistel õnnestus otse käe-jala juures leida imepisike laiuke, mida selles madalas meres on palju. Seal oli isegi pisike heinaküün. Kuna Tauksile polnud pimeduse tõttu võimalik tagasi pöörduda, otsustasid merehädalised minna küüni, mis oli täis koredat heina. Raskemast külmetusest aitas päästa seljakotis olev viinapudel.

Hommikul valgenedes tegi Maandi uue katse pääseda Liiale. Laid paistis nüüd selgelt, oli poolteise kilomeetri kaugusel. Seal oli näha isegi inimeste liikumist, kuid teda ei märgatud. Ta võttis välja püstoli ja laskis paar pauku, aga kuna tuul puhus tormi piiril, siis pauku ei kuuldud. Uuesti seljakott selga ja tahenemata riietega külma vette.

Merepõhi tundus seekord halvem. Kohati kippusid jalad taas põhja kinni jääma, vesi aga tõusis puusadeni, siis rinnuni. Tagasi, et uuest kohast proovida.

Maandi märgib, et ta heitis nüüd endalt seljast seljakoti, võttis maha riided, jättes jalga vaid lühikesed püksid. Valinud teise tee, algas uus võitlus lainete, merepõhja ning tuulega. Taas tõusis vesi rinnuni. Edasi sai liikuda varvastel. Ja siis... vesi hakkas alanema. Sügavaim koht oli ületatud ja ta oli peagi Liial.

Laiul oli umbes kolmkümmend inimest, kes kõik ootasid tormi üleminekut. Seal oli ka raudteelasi. Nüüd mindi väikese paadiga Tallinnast pärit naisele järele, toodi ära ka Maandi ligunenud riided ja seljakott.

Liial leidus samuti heinaküün, aga lisaks veel majake, mille kalurid olid endale tuulevarjuks ehitanud. Majas oli pliit, kus võis teed keeta, ja narid, millel puhata. Varsti keedetigi teed ja tulepaistel sai end soojendada.

Laiul oli tuulevarjus tervelt kolm väikest mootorpaati, mis said võtta peale kõik laiul olevad inimesed.

Algas ootuste ja hirmu aeg. Millal lõpeb torm ja saab teele asuda?

Teisipäeval, 26. septembril möllas torm edasi. Kaasavõetud toit oli lõpukorral. Ees aga teadmatus. Punaarmee oli selleks ajaks juba kolmandat päeva ümbruskonnas. Oli vaid imede ime, et nad polnud selgeks teinud, kes ja mis seal laidudel on. Teisipäeval tuli laiule kohalik kalur, kes teatas, et esmaspäeva õhtul jõudnud punaväelased Poka tallu, kust Maandi oli mõne tunni eest lahkunud. Kohalike inimeste teada käisid punaväelased ka Tauksil, aga Liiale ei jõudnud.

Ilm ei paranenud ei kolmapäeval ega neljapäeval. Taevas oli vinge, täis pilvi. Sadas jäist vihma ja tuul väänas saare puuigerikke. Meeleolu langes alla nulli. Oli karta kõige halvemat: peagi tulevad punaväelased ka laidudele ja Soela väinal on riiv ees. Peale selle muutus tõsiseks toiduküsimus. Juba küpsetati harvu laiul leiduvaid seeni, söödi kättejuhtuvaid marju. Ja nagu taeva õnnistus - saarel leidus väike allikas, kust sai joogivett.

Saabus neljapäev, viies päev juba vallutatud maal. Hakkas ilmnema märke, mis ennustasid tormi lõppemist. Reede, 29. septembri varahommikuses pimeduses lahkuski Liialaiult kolm mootorpaati, sihikul Hiiumaa laiud.

 

Kohtumine, mis ei unune

Esialgseks eesmärgiks oli jõuda Hanikatsile või Vareslaiule, kuhu oli paarkümmend kilomeetrit.

Paadis, milles oli Helmut Maandi, oli kümmekond inimest. Paadi üks ots oli puldaniga kaetud ja selle all olid naised, väike laps ja kõigi varanatuke.

Ligi kolmetunnise sõidu järel oldi Hiiu laidude vahel, kus ka teisi paate nähti. Seal olid Matsalu kalurid oma merekindlate paatidega, eesti sõjaväelasi päramootoriga paatides.

Äkki märgati mõnesaja meetri kaugusel suurt halli värvi paati. Kui sellele läheneti, käivitas see mootori ja kaugenes, kuid siis peatus.

Selgus: see oligi Rootsist saadetud kiirpaat. Reelingu ääres seisis Eeri Laid - etnograafiamagister, Eesti Rahva Muuseumi juhataja, kes oli siia sõitnud, et ära viia vabariigi valitsuse liikmed ja nende kaastöölised.

Miks kiirpaat hilines? Selle kohta pakutud mitmeid versioone, kuid ilmne on see, nagu on seletanud ka Helmut Maandi: Eestisse sõit oli ränk risk. Eluga riskimine. Üks komplekteeritud meeskond keeldus sõitmast, teise leidmine võttis aega. Pealegi purunes siiasõitnud paadil propeller ja selle remontimine võttis aega.

Oli mureks saada kätte Otto Tief ja teised valitsuse liikmed. Peeti nõu. Ööpimeduse katte all oleks tõesti olnud võimalik mõne väikese paadiga Põgari randa jõuda. Aga kui venelased olid juba nelja päeva eest olnud Põgaris, siis oli grupp seal ammu juba hajunud, kui mitte vahistatud. Neid leida oleks olnud lootusetu.

Paat laaditi täis Hiiu laidudel olnud põgenikke ja algas sõit Rootsimaa poole. 30. septembril kella 11 paiku jõudis paat Korsö saare juurde, kus Rootsi piirivalve põgenikud rikkaliku söögi ja joogiga vastu võttis.

Üks põgenemine punase terrori küüsist oli taas lõppenud.


Taas aeg ja inimesed   Tagasi esilehele