Mõis on eesti rahva elus olnud sajandeid paljutähenduslikuks mõjuriks, mis on mitmeti vorminud tema elulaadi ning vaimumaailmagi. Võõrpäritoluga ülemkihi asupaiga ja võimuväljendaja rollis vastandus sakste mõis talule ja külale kui eesti rahva kodule ning see vastuolu püsis lepitamatuna 1919. aastani. Mõisa seda külge sümboliseerivad seisuslikku kõrkust ning toretsevat eluviisi väljendavad uhked härrastemajad, mis on ümbritsetud iluaiast või pargist teede tiikide, sillakeste ja lehtlatega. Mõisal oli aga ka teine pool, mida võiks sümboliseerida  eestiteosulaste või mõisatööliste higi ja vaevaga ülesharitud mõisapõllud ning korrashoitud tallid, karjalaudad, majandushoovid ning puu- ja juurviljaaidad. Nende kaudu jõudis palju uut ning elu edasiviivat uute kultuuride, sortide, tõugude, teadmiste ning töövõtete näol mõisa eeskujul ja kohati tema otsese abiga eesti taludesse. Mõis oli sotsiaalse ja majandusliku struktuuri kujundaja, aga ka eesti rahva moraali, kommete, ilutunde ning käitumis- ja mõtteviisi tugev mõjutaja.

Sõna “mõis” on eesti keeles kasutusel olnud juba enne 13. sajandi vallutusperioodi, tähistades muinaseestlaste üksiktalusid. Võõramaiste feodaalide ulatuslikum mõisate rajamine algas 13. sajandi teisel poolel.

Keskajal sai Läänemaal suurimaks maavaldajaks Ordu ja piiskopi kõrval Haapsalu toomkapiitel ja Lihula tsistertslaste naisklooster. Juba piiskopkonna loomisel algas maade läänistamine vasallidele. Võimsaim Lode’de vasalliperekond, kes lasi rajada võõrvallutajate ühe esimese tugipunkti Läänemaal  Koluvere linnuse (sks. Lode), mis Ordu survel 1238. a. Saare-Lääne piiskopile loovutati.

Maade läänistamisega hakkasid kujunema mõisad. Algul olid mõisad väikesed, koosnedes peamiselt veskist, aitadest, vasalli elamust ja sinnajuurde kuuluvatest talumaadest koos talupoegadega. Esialgsed uued maaperemehed, eriti ilmalikust seisusest, ei asunud kohe maad harima, vaid olid huvitatud maksudest, millega nad oma piirkonda kuuluvaid talupoegi hakkasid koormama. Maaomandist ja selle harimisest olid kõige esmalt huvitatud vaimulikud feodaalid – mungad ja preestrid, kes uue usu kuulutajaina asusid maale rahva hulka. Eriti tähtsat osa etendasid siin tsistertslased. Juba 13. saj. rajati naistsistertslaste klooster Lihulas. 15. saj. lõpul kujunesid soodsad tingimused vilja eksportimiseks Läände ning mõisnikel tekkis majanduslik huvitatus mõisa põldude laiendamiseks. Selleks ajaks oli mõisamajanduse aluskiviks saanud talupoegade teotöö.