Vähikäik raseduse vältimisel

Margus Punab

Eesti Päevaleht, 1. oktoober 2002

Androloog Margus Punab kardab, et riigi praeguse tervishoiupoliitika tulemusel saab levinuimaks pereplaneerimise viisiks taas abort.

Kõik sai tegelikult alguse aastal 1844 kui Charles Goodyeari kummi kuumvulkaniseerimise meetod muutis võimalikuks preservatiivide masstootmise. Esimest korda sai massidele kättesaadavaks usaldusväärne kontratseptsiooni meetod. Seni vaid kõrgklassi privileeg, võimalus lahutada seks naudinguks ja soo jätkamiseks, jõudis kiiresti harituma kesklassini.

Tulemata ei jäänud ka negatiivsed tagajärjed. Kuna kondoomi kasutati vaid episoodiliselt rasestumisest hoidumiseks, tõi seksuaalvabaduse kasv kiire suguhaiguste epideemia. Tõhusa suguhaiguste ravi puudumise tõttu oli sajandi algupoolel arvesuslikult 20% viljakas eas suurlinnade naisi viljatud. Toimus järsk sündimuse langus. Käivitunud demograafilised protsessid panid aluse negatiivsele populatsiooni dünaamikale, mis vaevab tänaseni pea kõiki Euroopa riike ja mõjutab valusalt ka Eesti rahva tulevikku.

Revolutsioonist topeltkaitseni

Uus revolutsioon toimus 1960 kui võeti kasutusele hormonaalsed rasestumisvastased tabletid. 1963. aastal muutusid laiemalt kättesaadavaks ka emakasisesed rasestumisvastased vahendid (spiraal). Samasse ajajärku jääb ka püsivate kontratseptsiooni meetodite nagu vasektoomia ja munajuhade sulgemise võidukäigu algus. Uued ja efektiivsed antibiootikumid kõrvaldasid hirmu suguhaiguste ees. Uued leiutised lõid tingimused nn seksuaalrevulotsiooni sünniks. Hirmude kadumine muutis seksuaalselt liberaalse käitumise normiks. Pea täielikult loobuti kondoomi kasutamisest. Tagajärjeks oli suguhaiguste esinemisageduse järjekordne järsk tõus, mida kompenseeriti tõhusa ja kergesti kättesaadava raviga. Uueks murelapseks aga said ravile mittealluvad viiruslikud suguhaigused, esmalt herpes ja 70-ndatest aastatest ka HIV.

Uueks kuumaks teemaks sai turvaseks ja seksuaalne kasinus. Saadi selgeks, et kaitsma peaks end üheaegselt nii soovimatu rasestumise kui ka ohustavate suguhaiguste eest. Üha laiemalt hakati propageerima topeltkaitse meetodit, kus kasutatakse ühte kindlatest kontratseptsiooni meetoditest, millele mittepüsivate suhete ajal lisatakse preservatiiv kui parim olemasolev kaitse võimalike suguhaiguste vastu.

Eestis arenesid asjad sootuks teisiti. Seksuaalrevolutsioon algas samal ajal kui lääneriikides, aga kulges veidi vähem tormiliselt, mistõttu ei järgnenud ka kainenemist. Preservatiivid olid raskesti kättesaadavad ja nende kvaliteet mitterahuldav. Pillid jõudsid Eestisse hilinemisega ja algul oli ka arstide hulgas neile tugev vastuseis. Muust maailmast enam kasutati vaid spiraali. Seetõttu oli siinmail pikka aega juhtivaks pereplaneerimise meetodiks abort. Nagu üle kogu endise N Liidu, tehti ka Eestis pikka aega 100 sünni kohta 150-200 aborti.

Vähemalt sama hull oli seis suguhaigustega. Ametlik statistika oli küsitava väärtusega, aga 1993 aastal, kui alustasime lastetute meeste lauskontrolli suguhaiguste suhtes, oli klamüüdiaga nakatunute osakaal 30%, 1996 11% ja alles 2001-2002 on klamüüdia leiu sagedus (2-3%) võrreldav arenenud riikide tulemustega. Sama suundumust näitab abortide statistika. Esimest korda ületas sündide arv abortide arvu Eestis 2001. aastal. Kuid Põhjamaades tehakse aborte keskmiselt veel kolm korda vähem kui Eestis ja ka mitmete suguhaiguste esinemissagedus on meil märgatavalt kõrgem.

Eesti riik finantseerib aborti

Ülaltoodu seletab ka erialaringkondade valulist reaktsiooni sotsiaalministri asjatundmatule soovitusele asendada "pillid" preservatiividega. Riigi reproduktiivmeditsiini alast poliitikat võib analüüsida vastavate ravimite ja protseduuride hinnapoliitika alusel. Kõige suuremas mahus, 70% kogumaksumusest, finantseerib Eesti riik aborti. Hormonaalse kontratseptsiooni puhul on riigipoolne hüvitis 36-42% vahel sõltuvalt pillide hinnast (erandiks piiratud aeg peale sünnitust/aborti 75%). Spiraali ost on üldjuhul naiste omavastutusel, kuigi ka siin on abordi ja sünnituse järel võimalik saada 100% hüvitist. Preservatiivid on täielikult omavastutusel. Hea klassi preservatiiv maksab 7 kuni 10 krooni. Kui keskmine noor inimene on vahekorras 15-20 korda kuus, siis on tegemist selgelt kalleimaga võimalikest kontratseptsioonimeetoditest.

Arenenud maailm peab vanematele, stabiilses suhtes, soovitud laste arvuga peredele parimaks püsiva kontratseptsiooni meetodeid, vasoresektsiooni meestel ja munajuhade sulgemist naistel. Noortele on ja arvatavalt jääb veel pikaks ajaks parimaks hormonaalne kontratseptsioon, mida ebastabiilse suhte puhul peaks täiendama preservatiiviga.

Ametnikud, kes selliseid sotsiaalselt tundlikke teemasid kureerima on seatud, peaksid teadma, et detsembris 2000 kinnitas Eesti Vabariigi valitsus reproduktiivmeditsiini riikliku programmi aastateks 2001-2010. Praegune reproduktiivmeditsiini poliitika ei järgi mitte kinnitatud programmi, mille eesmärgiks on võimalikult kiiresti ületada puudujäägid, mis eristavad meid heaoluriikidest, vaid pöörab ajaratast süüdimatult 10-15 aastat tagasi.