Kõrgõzstan
Kirgiisi Vabariik
kirgiisi Кыргыз Республикасы (Kõrgõz Respublikasõ)
vene Кыргызская Республика[1]
(Kõrgõzskaja Respublika)
|
|||||
|
|||||
Riigihümn | Ak möngülüü aska | ||||
Pealinn | Biškek | ||||
Pindala | 198 500 km² | ||||
Riigikeel(ed) | kirgiisi | ||||
Ametlikud keeled | vene | ||||
Rahvaarv | 5 551 900 (2012) | ||||
Rahvastikutihedus | 28 in/km² | ||||
President | Almazbek Atambajev | ||||
Peaminister | Temir Sarijev | ||||
Iseseisvus | 31. august 1991 | ||||
Rahaühik | somm (KGS) | ||||
Ajavöönd | maailmaaeg +5 | ||||
Tippdomeen | .kg | ||||
ROK-i kood | KGZ | ||||
Telefonikood | 996 |
Kõrgõzstan (ka Kirgiisia)[2] on merepiirita riik Sise-Aasias. Piirneb Kasahstani, Usbekistani, Hiina ja Tadžikistaniga.
Riigi ametlik nimi on Kirgiisi Vabariik. Iseseisvumisest kuni 1993. aasta 5. maini oli ametlikuks nimeks Kõrgõzstani Vabariik.
Sisukord
Geograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]
Kõrgõzstani territoorium ümbritseb kuut erinevat mõõtu enklaavi, millest neli kuulub Usbekistanile ning kaks Tadžikistanile. Suurima, Usbekistanile kuuluva enklaavi pindala on üle 300 ruutkilomeetri, elanikke on seal üle neljakümne tuhande. Kõrgõzstanile omakorda kuulub pisike, umbes 600 elanikuga eksklaav Usbekistanis Fergana lähistel.
Kõrgõzstanist saab alguse Sõrdarja. Riigi suurim järv on Õsõkköl ja kõrgeim tipp Hiina piiril asuv Džengiš. Suurem osa territooriumist jääb Tian Shani mäestikusse, mis jagab riigi kaheks kultuuriliselt erinevaks ja poliitiliselt kohati vastanduvaks piirkonnaks.
Riigi lõunaosa hõlmab viljaka Fergana oru idapoolse osa.
Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]
Kõrgõzstani ala läks Venemaa kontrolli alla 19. sajandi teisel poolel ning liideti Turkestani kindralkubermanguga. 1918. aastast oli tänapäeva Kõrgõzstani ala osa Turkestani ANSVst. 1924 loodi Kara-Kirgiisi autonoomne oblast, mis 1925 nimetati Kirgiisi autonoomseks oblastiks. 1926–1936 oli samades piirides Kirgiisi ANSV. 5. detsembril 1936 loodi Kirgiisi NSV. Nõukogude ajal tõmmatud piirid ei järginud etnilise ega geograafilise sidususe loogikat.
Akajevi autoritaarne režiim kukutati tulbirevolutsiooni käigus 2005. aasta märtsis. 2005. aastal toimunud presidendivalimised võitis endine peaminister Kurmanbek Bakijev. Ta valiti 23. juulil 2009 toimunud presidendivalimistel tagasi teiseks ametiajaks. 2010. aasta aprillis Bakijev kukutati. 2010. aasta juunis kiitis rahvahääletus heaks presidendivõimu kärpiva põhiseaduse.
Riik[muuda | redigeeri lähteteksti]
Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]
Kõrgõzstan jaguneb halduslikult seitsmeks oblastiks ja kaheks keskalluvusega linnaks.
Oblastid | Keskalluvusega linnad |
---|---|
Riigikaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]
- Rahvusvahelised suhted
Venemaa õhujõududel on sõjaväebaas Kantis, Ameerika õhujõududel Manasi lennujaamas.
Sisejulgeolek[muuda | redigeeri lähteteksti]
Kõrgõzstani sisejulgeolekuasutuste ühenduse moodustavad: Kõrgõzstani julgeolekunõukogu, peaministri aparaadi kaitse- ja õiguskaitseasutuste osakond, riigikaitse teenistus, rahvuslik julgeolekuteenistus, Kõrgõzstani siseministeerium.
Keel[muuda | redigeeri lähteteksti]
Riigikeel on kirgiisi keel, vene keelel on ametliku keele staatus. Enamik pealinna elanikest räägib vene keelt emakeelena, asjaajamine käib enamasti vene keeles.
Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]
Kõrgõzstan on vaene, domineeriva põllumajandussektoriga riik. 2004. aastal jäi 40% elanikest vaesuspiiri alla. 2005. aastal oli põllumajandusega hinnanguliselt hõivatud 48% tööjõust. Peamised põllumajandussaadused on puuvill, tubakas, vill ja liha, eksporditakse neist suuremas mahus vaid esimest kahte. Majandus sõltub olulisel määral kulla ekspordist.[3]
Kõrgõzstan oli esimene SRÜ riik, mis võeti Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks.[3]
SKT elaniku kohta oli 2010. aastal 2200 USA dollarit.[3]
Umbes kolmandik majanduslikult aktiivsetest elanikkonnast on suundunud töömigrandina välismaale, põhilisteks sihtriikideks on Venemaa ja Kasahstan.[4]
Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]
CIA hinnang Kõrgõzstani rahvaarvule 2011. aasta juulis on 5 587 443. Rahvastiku mediaanvanus on 25. Linnades elas 2010. aastal 35% elanikest.[3]
1999. aasta rahvaloenduse andmetel olid 64,9% riigi elanikest kirgiisid, 13,8% usbekid, 12,5% venelased, 1,1% hueid, 1% ukrainlased ja 1% uiguurid. 64,7% rääkis esimese keelena kirgiisi keelt, 13,6% usbeki keelt, 12,5% vene keelt, 1% huei keelt.[3]
Umbes 75% rahvastikust on muslimid, 20% vene õigeusku.[3]
Kirjaoskuse tase 1999. aastal oli 98,7%.[3]
Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]
- Džogorku Kengeš
- 2010. aasta Kõrgõzstani parlamendivalimised
- Kõrgõzstani jalgpallikoondis
- 2010. aasta etnilised kokkupõrked Lõuna-Kõrgõzstanis
- 2011. aasta Kõrgõzstani presidendivalimised
Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]
Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]
- Olev Remsu, Islam ja diktatuurid. Venemaa ja Kesk-Aasia, Go Group 2010
Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]
Vikisõnastiku artikkel: Kõrgõzstan |
- Marko Mihkelson. Verise võimuvõitluse tagamaad, Postimees, 12. aprill 2010
Iseseisvad riigid: Afganistan | Araabia Ühendemiraadid | Armeenia | Aserbaidžaan | Bahrein | Bangladesh | Bhutan | Brunei | Egiptus | Filipiinid | Gruusia | Hiina koos Macau ja Hongkongiga | Ida-Timor | Iisrael | India | Indoneesia | Iraak | Iraan | Jaapan | Jeemen | Jordaania | Kambodža | Kasahstan | Katar | Kuveit | Kõrgõzstan | Küpros | Laos | Liibanon | Lõuna-Korea | Malaisia | Maldiivid | Mongoolia | Myanmar | Nepal | Omaan | Pakistan | Põhja-Korea | Saudi Araabia | Singapur | Sri Lanka | Süüria | Tadžikistan | Tai | Türgi | Türkmenistan | Usbekistan | Venemaa | Vietnam
Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Abhaasia | Golani kõrgendikud | Hiina Vabariik | Lõuna-Osseetia | Mägi-Karabahh | Palestiina | Põhja-Küpros | Tiibet
Armeenia | Aserbaidžaan | Kasahstan | Kõrgõzstan | Moldova | Tadžikistan | Usbekistan | Valgevene | Venemaa
Assotsieerunud vaatleja: Türkmenistan