Itaalia
 |
See artikkel räägib praegusest Itaalia Vabariigist; Napoleoni-aegse Itaalia Vabariigi kohta vaata artiklit Itaalia Vabariik (Napoleoni) |
| Itaalia Vabariik
itaalia Repubblica Italiana |
|||||
|
|||||
 |
|||||
| Riigihümn | Fratelli d'Italia | ||||
| Pealinn | Rooma | ||||
| Pindala | 301 340 km² | ||||
| Riigikeel(ed) | Itaalia | ||||
| Rahvaarv | 60 788 845 (30.11.2014) | ||||
| Rahvastikutihedus | 201,71 in/km² | ||||
| Riigikord | Parlamentaarne vabariik | ||||
| President | Sergio Mattarella | ||||
| Peaminister | Matteo Renzi | ||||
| Iseseisvus | 17. märts 1861 | ||||
| SKT | 2,1 triljonit dollarit (2009) [1] | ||||
| SKT elaniku kohta | 38 887 dollarit (2008) [1] | ||||
| Rahaühik | Euro (EUR) Šveitsi frank (CHF, Campione d'Italias) |
||||
| Ajavöönd | Kesk-Euroopa aeg | ||||
| Tippdomeen | .it | ||||
| Telefonikood | 39 | ||||
Itaalia, ametliku nimega Itaalia Vabariik (itaalia keeles Repubblica Italiana), on riik Euroopas.
Itaalia asub 800 km Vahemerre ulatuval saapakujulisel Apenniini poolsaarel. Põhjas moodustavad loodusliku piiri Alpid. Itaaliale kuuluvad Sitsiilia, Sardiinia ja hulk väiksemaid saari.
Põhjas on Itaalial maismaapiir Austria (430 km), Prantsusmaa (488 km), Sloveenia (232 km) ja Šveitsiga (740 km). Rannajoone pikkus on 7600 km. Enklaavina asuvad Itaalia territooriumil iseseisvad San Marino ja Vatikani riigid.
Itaalia on G8 liige ja Euroopa Majandusühenduse (EEC) asutajaliige (1957).
Sisukord
Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]
Valdav osa Itaaliast on mägine. Põhjas asetsevad Alpid. Nendest lõunasse jäävad sügavad orud, kus asuvad Itaalia suurimad järved (Garda järv, Como järv, Lago Maggiore). Alpide jätkuks Kirde-Itaalias on Dolomiidid. Piki kogu Apenniini poolsaart kulgevad Apenniinid. Mägised on ka Sitsiilia ja Sardiinia.
Lõunas asetseb seismiliselt aktiivne piirkond, sealhulgas kaks kuulsat vulkaani Vesuuv ja Etna. Sageli esineb maavärinaid.
Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]
Põhja-Itaaliat iseloomustavad külmad Alpi talved ja sajused suved, Po madalikul valitseb parasvöötme mandriline kliima: suved on kuivad, talved niisked ja külmad. Apenniini poolsaarel ja saartel valitseb lähistroopiline, pika kuuma ja kuiva suve ning pehme sademerikka talvega kliima. Jahedama ilmaga võib sadada ka lund; Calabrias on talviti piisavalt lund ka suusatamiseks ja seda paikkonda hüütakse Calabria Šveitsiks. Itaalias on kliima mitmekesisus tingitud territooriumi pikisuunalisest väljavenitatusest. Keskmine temperatuur kõigub vahemikus 11–19 °C.
Alpide eelmäestikes puhub talvel sageli kuiv ja soe föön, Triestes külm boora, mis mõjutab Aadria merehoovusi ja põhjustab Veneetsias mõnikord üleujutusi. Lõuna-Itaalias suvel kuiv ja kuum Sahara kõrbest pärit siroko, mis toob endaga kaasa liivatolmu.
Vihmaperiood algab enamasti oktoobri lõpus. Foggia piirkond kannatab madalaima sademetehulga all, keskmiselt 460 mm, Sitsiilias on suurim sademetehulk 1520 mm.
Riik[muuda | redigeeri lähteteksti]
Riigikord[muuda | redigeeri lähteteksti]
Itaalia on parlamentaarne vabariik. Itaalia Vabariik loodi 2. juunil 1946 korraldatud referendumiga. Põhiseadus kuulutati välja 27. detsembril 1947 ja see jõustus 1. jaanuaril 1948.
Presidendi valib seitsmeks aastaks parlamendisaadikutest ja maakondade esindajatest koosnev valijatekogu (see on pigem auamet).
Valitsust juhivad peaminister ja tema kabinet, mis on valitud parlamendi 322-liikmelisest senatist ning suurema mõjujõuga 630-liikmelisest saadikutekojast viieks aastaks.
Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]
Pikemalt artiklis Itaalia maakonnad
Itaalias on 20 maakonda, mis omakorda jagunevad 110 provintsiks ja 8092 vallaks (comune).
|
 |
Valimised[muuda | redigeeri lähteteksti]
Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]
Itaalia on Euroopas rahvastiku arvult praegu viiendal kohal (60 200 060 elanikku), aga samas demograafilised ülevaated näitavad, et inimeste arv vanuses üle 65 aasta on Euroopa kõrgeim (19,4%). On arvata, et see arv kasvab: aastaks 2020 on üks isik neljast vanuses üle 65 (23,5% rahvastikust). Meeste keskmine eluiga on 79 ja naistel 84,6. Rahvastiku arvu langust tasakaalustab migrantide sissevool, mis suurendab sündivust, hoides rahvastiku arvu langust umbes 0% juures. Tänapäeval on enamik itaallasi vanuses 45–65, see on seotud inimeste arvuga, kes on sündinud II Maailmasõja ja 60. aastate vahel (nn „beebibuumi” põlvkond). Nende demograafiliste muudatuste tagajärjed on omakorda tugevalt mõjutanud majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurialast konteksti. Aktiivse vananemise meetodid ei puuduta tegelikult mitte ainult eakaid, vaid on mõeldud kõikidele eluperioodidele eesmärgiga aktiviseerida kogu rahvastiku potentsiaali.
Religioon[muuda | redigeeri lähteteksti]
87,8% Itaalia elanikest peab end roomakatoliiklasteks.[3] Põhja-Aafrikast lähtuv immigratsioon on kasvatanud Itaalia moslemite kogukonna 2,1%-ni elanikkonnast.
Asulad[muuda | redigeeri lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Itaalia linnade loend
| Jrk | Linn | Maakond | Elanike arv (31. detsember 2010) |
|---|---|---|---|
| 1 | Rooma | Lazio |
|
| 2 | Milano | Lombardia |
|
| 3 | Napoli | Campania |
|
| 4 | Torino | Piemonte |
|
| 5 | Palermo | Sitsiilia |
|
| 6 | Genova | Liguuria |
|
| 7 | Bologna | Emilia Romagna |
|
| 8 | Firenze | Toskaana |
|
| 9 | Bari | Apuulia |
|
| 10 | Catania | Sitsiilia |
|
Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]
Itaalias on kapitalistlik majandussüsteem. Itaaliat iseloomustab ka kõrge SKP. 2008. aastal oli Itaalias suuruselt seitsmes majandus maailmas ja suuruselt neljas Euroopas. Itaalia on G8 liige ja Euroopa Liidu üks asutajaliige. Euro, mis vahetas välja Itaalia liiri, võeti kasutusele 2002. aastal.
|
|
Eksport[muuda | redigeeri lähteteksti]
Itaalia suurimad ekspordiartiklid on[4]
- ehituskaubad
- tekstiil ja riided
- tootmismasinad
- mootorsõidukid
- veoseadmed
- kemikaalid
Itaalia tähtsaimad ekspordipartnerid on Saksamaa 12,6%, Prantsusmaa 11,57%, Ameerika Ühendriigid 5,92%, Hispaania 5,69%, Suurbritannia 5,13%, Šveits 4,69% (2009).[4]
Import[muuda | redigeeri lähteteksti]
Itaalia suurimad impordiartiklid on[4]
- ehituskaubad
- kemikaalid
- veoseadmed
- energiatooted
- mineraalid ja mittevärvilised metallid
- tekstiil ja riided
Itaalia tähtsaimad impordipartnerid on Saksamaa 16,68%, Prantsusmaa 8,82%, Hiina 6,53%, Holland 5,63%, Hispaania 4,3%, Venemaa 4,12%, Belgia 4,08% (2009).[4]
Transport[muuda | redigeeri lähteteksti]
Itaalias ehitati 1920. aastatel maailma esimesed kiirteed – autostradad.
Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Itaalia ajalugu
- Pikemalt artiklis Itaalia kronoloogia
Itaalia ajalugu, mis ulatub tagasi etruskide aega, on täis vastuolusid, sõdasid ja lõhenemisi. Enne 19. sajandit oli poolsaar poliitiliselt ühendatud vaid kahel korral: roomlaste võimu all, kes 3. sajandiks eKr olid alistanud teised Itaalia hõimud, ja 6. sajandil Bütsantsi võimu all.
Roomast sai alguse paavstivõim. Keskaegne katoliku kirik kutsus frangid, et ajada välja langobardid; aastal 800 kroonis paavst frangi kuninga Karl Suure Saksa-Rooma keisririigi valitsejaks. Viis sajandit võitlesid keisrid ja paavstid koha pärast impeeriumi eesotsas.
Aastal 1071 langesid viimased Bütsantsi valdused Lõuna-Itaalia normannide kätte. Järgmistel sajanditel kuulus praeguse Itaalia lõunaosa Anjou dünastia käes olevale Napoli kuningriigile ning Aragóni valduses olevale Sitsiilia kuningriigile.
11.–13. sajandil oli Põhja-Itaalia linnriikide õitseaeg. Pikka aega valitses riigikestes omamoodi aristokraatlik demokraatia. Piirkonna rikkusele pani aluse kaubandus idamaadega, 13. sajandil olid Veneetsia, Genova ja Pisa sisuliselt kogu Vahemere kaubanduse valitsejad. Põhja-Itaalia oli tollal kogu Lääne-Euroopa kõige jõukam ja piirkond, muu hulgas tekkisid seal pangad ja kindlustusseltsid. Hiljem sai sellest kultuurilembesest piirkonnast ka renessansikultuuri häll.
Omavahel pidevates vastuoludes olevad linnad ei suutnud aga võistelda suurvõimudega. 16. sajandil langes Itaalia põhjaosa Hispaania ja hiljem osaliselt Austria võimu alla.
19. sajandil sai Risorgimentost alguse Itaalia ühendamine Itaalia kuningriigiks, mis saavutati 1870. aastal suuresti tänu Giuseppe Garibaldi sõjalistele oskustele.
1922. aastal tulid võimule fašistid eesotsas Benito Mussoliniga.
Aastal 1946 kuulutati Itaalia vabariigiks.
Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]
- Itaalia kirjandus
- Itaalia riigipeade loend
- Itaalia meedia
- Itaalia kuningriik (1861–1946)
- Itaalia Eurovisiooni lauluvõistlusel
- Itaalia jalgpallistaadionid
- Lõuna-Itaalia
- Itaalia lahtede loend
- Barletta väljakutse
- Itaalia ajalooliste riikide loend
- Itaalia jõed
- Itaalia 2013. aasta meeleavaldused
- Itaalia veinid
- Opera Nazionale Balilla
Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]
 |
Vikisõnastiku artikkel: Itaalia |
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Itaalia |
- ↑ 1,0 1,1 Itaalia. Rahvusvaheline Valuutafond. Kasutatud 1.07.2010. (inglise)
- ↑ Kaldkirjas esitatud maakonnad (itaalia keeles regione, mitmuse vorm regioni) on eristaatuses.
- ↑ Italia, quasi l'88% si proclama cattolico. Corriere della Sera, 18. jaanuar 2006. (itaalia)
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 cia factbook välja otsitud 22.01.11
Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]
- FotoGian Itaalia piltide galerii (itaalia ja inglise keeles)
- Itaalia, milleks?
Iseseisvad riigid: Albaania | Andorra | Armeenia¹ | Aserbaidžaan¹ | Austria | Belgia | Bosnia ja Hertsegoviina | Bulgaaria | Eesti | Gruusia¹ | Hispaania | Holland | Horvaatia | Iirimaa | Island | Itaalia | Kasahstan² | Kosovo | Kreeka | Küpros¹ | Leedu | Liechtenstein | Luksemburg | Läti | Makedoonia | Malta | Moldova | Monaco | Montenegro | Norra | Poola | Portugal | Prantsusmaa | Rootsi | Rumeenia | Saksamaa | San Marino | Serbia | Slovakkia | Sloveenia | Soome | Suurbritannia | Šveits | Taani | Tšehhi | Türgi² | Ukraina | Ungari | Valgevene | Vatikan | Venemaa²
Sõltuvad alad: Ahvenamaa | Akrotiri ja Dhekelia¹ | Gibraltar | Guernsey | Fääri saared | Jan Mayen | Jersey | Man | Svalbard
Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Abhaasia¹ | Lõuna-Osseetia¹ | Põhja-Küpros¹ | Transnistria
