Belgia

Belgia tähtsaimad impordipartnerid on Holland 17,93%, Saksamaa 17,14%, Prantsusmaa 11,69%, Iirimaa 6,26%, Ameerika Ühendriigid 5,74%, Suurbritannia 5,07%, Hiina 4,09% (2009).^[1]

Demograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

2011. aasta 31. detsembri seisuga elas Belgias 11 071 483 inimest^[3]. 97% elanikkonnast elab linnades.^[1]

Sündimuskordaja on 10,1 promilli ja suremuskordaja 10,5 promilli (2010. aasta seisuga).^[1]

Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piirkonnad:
■Flandria / hollandikeelne ala
■Brüssel / mõlemad keeled
■Valloonia / prantsuse- ja saksakeelne ala

Belgia jaguneb kolmeks piirkonnaks, mis omakorda jagunevad 589 vallaks.

Piirkond	Pealinn	Pindala	Rahvaarv^[4] (2006)	Rahvastikutihedus (in/km²)
Flandria	Brüssel	13 522 km²	6 078 600	442/km²
Valloonia	Namur	16 844 km²	3 413 978	199/km²
Pealinna Brüsseli piirkond	–	161 km²	1 018 804	6 238/km²

Provintsid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antwerpen

Limburg

Flaami Brabant

¹

Ida-Flandria

Lääne-Flandria

Hainaut

Vallooni Brabant

Namur

Liège

Luxembourg

Belgial on 10 provintsi:

^Pealinna Brüsseli piirkond (1) provintside hulka ei kuulu.

Ringkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Belgia jaguneb 43 haldusringkonnaks ja 27 kohturingkonnaks.

Suuremad linnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jrk	Linn	Provints	Elanike arv^[5]
1	Brüssel	-	1 019 022
2	Antwerpen	Antwerpen	459 805
3	Gent	Ida-Flandria	231 493
4	Charleroi	Hainaut	200 132
5	Liège	Liège'i provints	182 597
6	Brügge	Lääne-Flandria	116 709
7	Namur	Namur	106 284
8	Leuven	Flaami Brabant	92 892
9	Mons	Hainaut	91 277
10	Aalst	Ida-Flandria	77 534

Meedia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pikemalt artiklis Belgia meediasüsteem

Kuna Belgias kehtivad ametliku riigikeelena nii hollandi, prantsuse kui saksa keel, on ka kogu Belgia meediasüsteem üles ehitatud kolmekeelsena.

Belgias on 21 tasulist päevalehte, millest kõige suurema tiraažiga hollandikeelne ajaleht on De Standaard ja prantsuskeelne Le Soir.

Belgias on 25 telekanalit. Flandrias on kõige populaarsem telekanal Een, mille vaadatavus oli 2008. aastal 31,7%. Valloonias on kõige vaadatum RTL-TVI (19,3%).

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Reini jõest lõunapool asuvad Madalmaade territooriumid kuulusid Rooma Impeeriumi ajal Gallia Belgica provintsi koosseisu ning seal elutsesid erinevad germaani hõimud, lõuna pool aga gaulid, kes aja jooksul segunesid germaani hõimudega. Keskajal olid Põhjamere ääres asetsevad Madalmaad, Calais'st ülespoole Saksamaa erinevate vürstiriikide ja piiskopkondade osa (Ost-Fryslan) ning kuulus Brabanti ja Burgundia hertsogi ja Saksa Rahva Püha Rooma Riigi valduste hulka.

14. ja 15. sajandil omandasid Burgundia hertsogid Philippe Julge ja Charles Südi, abielude kaudu Flandria (Belgia) ja Hollandi (Burgundia Madalmaad).

Saksa kuningas Karl V järglased ei suutnud friislasi ja Gelderseni maid alistada ja maad vallutada. Maa-ala vallutasid ja ühendasid alles Habsburgide dünastia esindajad 1540. aastal.

16. sajandil Madalmaade majanduslikus arengus kujunesid välja piirkondlikud erinevused: Põhja, rannikuäärsetes provintsides Hollandis ja Zeelandis oli arenenud kaubandus ja meresõit. Lõunamaades, mandriosas: Flandrias ja Brabantis, oli arenenud manufaktuuritööstus.

Pärast Madalmaadel toimunud Felipe II vastast Madalmaade ülestõusu, eraldus Madalmaade põhjaosa Lõuna-Madalmaadest, 1579 moodustasid Madalmaade põhjapoolsed protestantlikud provintsid Utrechti liidu, milles lubasid üksteist toetada sõjategevuses katoliku Hispaania vastu. Seda lepingut peetakse ka tänapäevase Hollandi riigi asutamiseks. 26. juulil 1581 kuulutati välja Hollandi Vabariik. 1584. aastast alates juhtis Madalmaade vabadusvõitlust Oranje Mauritz, 1609. aastal sõlmiti rahu Itaalia ja Madalmaade vahel. Lõplikult kuulutati Holland iseseisvaks, Kolmekümneaastane sõja lõpetanud Vestfaali rahuga. Pärast Kaheksakümneaastast sõda (1568–1648), saavutas Holland lõpliku iseseisvuse.

Lõuna-Madalmaad valitsesid aga Hispaania Habsburgid (1579–1713), Austria Habsburgid (1713–94) ning Napoleon I annekteeris alad (1794–1815) Prantsuse revolutsioonisõdades.

Napoleoni sõdade lõpu järel võitjariikide poolt korraldatud 1815. aasta Viini kongressi otsusega liideti Holland ja Lõuna-Madalmaad (ligikaudu tänapäevane Belgia) ühendati konstitutsioonilisse monarhiasse Madalmaade ühendatud kuningriik, kuhu kuningas Willem I tuli Oranje-Nassau dünastiast. Madalmaade ühendatud kuningriik ja Luksemburgi Suurhertsogiriik moodustasid Oranje-Nassau dünastia võimu all personaaluniooni.

1830. aasta Belgia revolutsiooni tulemusel pürgisid belglased iseseisvusele Madalmaade ühendatud kuningriigist. 21. juulil 1831. aastal sai Léopold I, Saksi-Coburgi ja Gotha dünastiast esimeseks Belgia kuningaks. 2. augustil tungisid Hollandi väed Belgiasse. Rahutused kestsid 8 aastat, kuid 1839 sõlmisid 2 riiki lepingu, kus tunnustati Belgia iseseisvust.

Suurbritannia maadeuurija Henry Morton Stanley retked Kongo alal olid äratanud belglaste kuninga Léopold II huvi Kesk-Aafrika vastu. Aastal 1876 korraldas kuningas Léopold II Brüsselis geograafiaalase konverentsi, kuhu kutsus kokku geograafe, filantroope ja valitsejaid kogu Euroopast. Tal õnnestus osalejaid veenda, et tuleb luua Rahvusvaheline Aafrika Ühing (International African Association), millest sai tegelikult Léopoldi tööriist Kongo allutamisel.

Pikemalt artiklis Kongo Vaba Riik