Grenada

Grenada oli asustatud juba enne eurooplaste saabumist. Sel ajal elasid saarel kariibid, kes olid saare põlisasukad, rahumeelsemad aravakid minema ajanud.

Kolumbus avastas Grenada 1498 oma kolmandal reisil Uude Maailma. Ta nimetas selle saare Concepcióniks.

Nime Grenada päritolu on teadmata. Tõenäoliselt nimetasid hispaania meremehed saare Hispaania linna Granada järgi. Millal see toimus, on teadmata, aga 18. sajandil oli see nimi juba üldtuntud.

Osaliselt kariibide sõjakuse tõttu jäi Grenada rohkem kui sajandiks pärast avastamist koloniseerimata. Kõigepealt proovisid seda inglased, aga ebaõnnestunult. Alles 1650 ostis kardinal Richelieu asutatud ettevõte Grenada inglastelt ära ja rajas saarele väikese asunduse. Kariibidega tekkis kohe sõjaline konflikt, aga prantslased tõid Martinique'ilt lisajõude ja hävitasid kariibid viimseni, sest need keeldusid alla andmast ja end ristida laskmast.

Grenada jäi Prantsusmaa võimu alla kuni 1762, mil Inglismaa selle Seitsmeaastase sõja käigus vallutas. Järgmisel aastal sõlmitud Pariisi rahuleping kinnitas saare ülemineku. 1779 vallutas Prantsusmaa saare tagasi, kuid Versaille' rahuleping (1783) andis saare taas inglastele. 1795 puhkes saarel ülestõus, mille eesmärgiks oli ühinemine Prantsusmaaga, kuid see ebaõnnestus ja Grenada jäi inglastele kuni koloniaalperioodi lõpuni 1974.

18. sajandil toimus Granada majanduses pööre. Varem olid kõik Lääne-India saared pühendunud suhkru tootmisele orjatööjõu abil, aga saart tabasid loodusõnnetused, mis ajendasid saarele sisse tooma teisi kultuure. 1782 hakkas George III botaanikanõunik Joseph Banks saarel kasvatama muskaatpähkleid. Grenada pinnas sobis taime kasvatamiseks. Muskaatpähkli- ja kakaopuukasvatus soosis väiksemaid talusid ja saare maad jagunesid peatselt väikemaaomanike vahel.

1833 määrati saarele kuberner, kes aga kunagi saarel ei resideerunud, sest oli kõigi Briti Tuulepealsete saarte peale ühine. 1834 kaotati Grenadal orjus.

1958 kaotati Briti Tuulepealsete saarte valitsus ja Grenada ühendati Lääne-India Föderatsiooniga. See lagunes juba 1962. Suurbritannia püüdis tulutult leida sobivat valitsusvormi, misjärel 1967 anti Grenadale laialdane autonoomia assotsieerunud riikluse raames ja 7. veebruaril 1974 täielik iseseisvus.

Pärast iseseisvuse saavutamist võttis Grenada üle Briti parlamentaarse süsteemi, kus monarhi asemel on Suurbritannia monarhi esindav ja tema määratud kindralkuberner ning peaminister on ühtlasi valitsuserakonna juht. Peaministriks sai Eric Gairy.

13. märtsil 1979 toimus Grenadas revolutsioon. Gairy kukutati ja võimule tuli marksistlik Rahva Revolutsiooniline Valitsus, mis lõi tihedad sidemed Kuuba, Nicaragua ja teiste sotsialismimaadega. Kõik ülejäänud erakonnad keelustati, põhiseaduse toimimine peatati ja neli aastat ei toimunud saarel valimisi. Valitsust juhtis Maurice Bishop.

25. oktoobril 1983 vallutas USA sõjavägi Grenada. Ronald Reagani sõnul põhjustas sissetungi asjaolu, et Grenada kujutas endast ohtu USA riiklikule julgeolekule. Operatsiooni ettevalmistamise ja läbiviimise ajal ei konsulteerinud USA Grenada riigipea Elizabeth II, ÜRO ega Rahvaste Ühendusega. Maurice Bishopi keha on siiamaale leidmata.

1984 peeti Grenadal üldvalimised, millel parlamendi 15 kohast 13 võitis Uus Rahvuslik Partei Herbert Blaize'i juhtimisel, kes valitses kuni surmani 1989. Pärast valimisi taastati saarel 1974. aasta põhiseadus. Kõik tähtsamad tänapäeva Grenada erakonnad pärinevad Uuest Rahvuslikust Parteist eraldunud rühmitustest, kuid sellest hoolimata võitis Uus Rahvuslik Partei 1999. aasta valimistel kõik 15 kohta. Erakonda juhib Keith Mitchell.

7. septembril 2004 hävitas 4. kategooria orkaan Ivan 85% saare struktuuridest, sealhulgas vangla ja peaministri residentsi. Surma sai 39 inimest ja peaaegu kogu muskaatpähklisaak hävines.