Frangi riik
| Frangi riik ladina Regnum Francorum |
|
| 482–843 | |
 |
|
| Valitsusvorm | monarhia |
| Pealinn | Aachen |
| Religioon | katoliiklus |
Frangi riik (ladina Regnum Francorum) oli riik varakeskaegses Euroopas. Suures osas langeb Frangi riigi territoorium kokku tänapäevase Prantsusmaaga (siit pärineb ka Prantsusmaa nimi la France).
Frangi riik tekkis 5. sajandil pärast Lääne-Rooma riigi lagunemist, kui germaani hõimurühm frangid vallutasid kuningas Chlodovech I juhtimisel enamiku Galliast.
Merovingid[muuda | redigeeri lähteteksti]
Pikemalt artiklis Merovingid, Merovingide kunst, Frangi kuningate loend
Chlodovech I[muuda | redigeeri lähteteksti]
Frankide kuningas (481–511) Chlodowechi valitsusaja algul asusid germaani hõimurühm frangid Reini ülemjooksu aladel, põhiliselt tänapäeva Belgias. Nad olid varemalt olnud suhteliselt vähetähtis germaani hõim ning roomlaste föderaatidena pidanud taluma teiste germaanlaste ja hunnide ränki rüüsteretki. Kuid Chlodowech osutus vägagi osavaks poliitikuks. Ta suutis leida õiged liitlased ning tänu ladina keele oskusele ja hilisemale üleminekule roomakatoliku usku sõlmida tihedad suhted ka Itaalia eliidi ning katoliku kirikuga.
486. aastal alistas Chlodowech liitlaste abiga Soissonsi lahingus Põhja-Gallias asunud Rooma väepealiku Syagriuse ning allutas nii oma võimule enamiku Loire'i jõest põhja poole jäävatest, Põhja-Gallia aladest. Seejärel sõlmis ta liidu idagootide kuninga Theoderich Suurega, abielludes tema õe Audofledaga. 491 alistas Chlodowech osa tüüringlaste hõimudest oma riigi idapiiril ning järgnevalt alistas ka alemannid. Seejärel abiellus ta burgundide printsessi Chrodechildega, kes olevat teda mõjutanud katoliku usku astuma. Merovechi sugukonda kuuluv Chlodovech I kindlustas oma võimu ristiusu vastuvõtmisega 496. aastal, tehes seda katoliikluse põhimõtetel, mitte teiste germaanlaste kombel läbi ariaanluse. Nüüd sai ta segastel aegadel loota rooma ülikkonna, vaimulike ja Rooma paavsti toetusele. Tänu ristiusu vastuvõtmisele, tunnustas teda valitsejana ka Bütsantsi keiser ja saatis talle kuningavõimu tunnused. Samuti andis katoliikluse omaksvõtmine Chlodovechile ettekäände alustada sõda ariaanlastest naabrite, burgundide ja läänegootide vastu.
Chlodowechi katse allutada burgunde kukkus 500. aastal läbi, kuid järgnevalt purustas ta 507. aastal läänegoodid Vouillé lahingus, Lõuna-Gallias ja haaras kontrolli Akvitaanias. Läänegootide kuningas Alarich II tapeti lahingus ja läänegoodid, kes suundusid Ibeeriasse. Chlodovech liitis aga oma riigiga enamiku Akvitaaniast ja läänegootide riigi pealinna Toulouse. 509. aasta paiku tegi Chlodowech Pariisist oma pealinna ning umbes samal ajal jagas ta riigi Frangi allkuningate vahel. Hakkasid kujunema Frangi riigi ajaloolis-territoriaalsed üksused (Austraasia, Neustria jt). Chlodowech korraldas ka kirikureformi, kutsudes kokku Esimese Orleansi kirikukogu. Seal määras ta kindlaks Frangi riigikiriku olemuse, mis pidi ennekõike olema kuningat toetav. Clodovech muutis Merovingide võimu päritavaks ja pani aluse Frangi kuningriigile. Pandi kirja saali õigus. 508. aastal sai Pariis Merovingide riigi pealinnaks.
Riigi jagunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]
511. aastal Chlodowech suri ning tema riik jagunes nelja poja vahel (511–561 Chlothar I, kes valitses Soissons'is, alates 524 ka Orleans'i üle, alates 555 ka Reimsi üle ja alates 558 kogu Frangi riigi valitseja; 511–558 Childebert I, valitses Pariisis, 511–524 Chlodomer I, valitses Orleans'is ja 511–534 Theuderich I, valitses Reimsis).
Chlothar I[muuda | redigeeri lähteteksti]
Chlothar I ühendas frangi kuningriigid, ta päris aastaks 558 kõik frankide valdused. Ta taasjaotas frankide territooriumi oma nelja poja vahel, kuid neli kuningriiki sulasid kokku kolmeks, kui Charibert I aastal 567 suri: Sigibert I sai Austraasia, Chilperich I sai Neustria ja Guntram sai Burgundia. Need kolm kuningriiki defineerisid Frangi riigi poliitilise jagunemise kuni Karolingide esiletõusuni ja isegi pärast seda.
Aastast 567 kuni Sigibert II surmani aastal 613 võitlesid Neustria ja Austraasia omavahel peaaegu pidevalt, kusjuures Burgundia mängis nende vahel rahutegijat. Need võitlused jõudsid oma haripunkti sõdades Brunichildi ja Fredegunde vahel (vastavalt Austraasia ja Neustria kuningannad). Lõpuks, aastal 613, aadlimässus enda vastu tundis Brunichild end reedetuna ja andis valdused üle oma sugulasele ja vaenlasele Neustriast, Chlothar II-le. Chlothar võttis siis kontrolli kahe teise kuningriigi üle ja rajas ühendatud frankide kuningriigi pealinnaga Pariisis. Sel perioodil ilmus esimene majores domus või majordoomus, ametnikud kes tegutsesid igas valduses vahendajatena kuninga ja rahva vahel. Esimesed Austraasia majordoomused tulid Pippiniidide perekonnast, mis koges aeglast, kuid pidevat tõusu, kuni see lõplikult asendas Merovinge troonil.
6. sajandi lõpust hakkasid Frangi riigi sees kujunema neli eri piirkonda:
- Austraasia Kirde-Gallias;
- Neustria Lääne- ja Loode-Gallias keskusega Pariisis;
- Burgundia endise burgundide riigi alal;
- Alemannia osa tänasest Saksamaast, Prantsusmaa idaosast ja Šveitsist.
Dagobert I[muuda | redigeeri lähteteksti]
Aastal 623 küsisid austraaslased Chlothar II-lt endale päris oma kuningat ning ta nimetas oma poja Dagobert I nende üle valitsema, regendiks sai Pippin Landenist. Aastal 629 päris ta Neustria ja Burgundia. 633. aastal nõudis Austraasia rahvas taas kuninga poega nende oma kuningaks. Dagobert nõustus ja saatis oma vanema poja Sigibert III Austraasiasse. Ajaloolased on Sigiberti tihti paigutanud esimeseks Merovingide dünastiast roi fainéant või mitte midagi tegevaks kuningaks.
Majordoomuste aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Majordoomused 7. – 8. sajandil
Pippiniididest ja Karolingidest majordoomused: Pippin Vanem ehk Pippin Landenist (580–640); Grimoald Vanem (643–662); Pippin Keskmine ehk Pippin Herstalist (687–714); Karl Martell (714–741); Karlmann (741–747); Pippin Lühike ehk Pippin Noorem ehk Pippin III ehk Pippin Väike (741–751).
7. sajandi keskpaigast algas Frangi riigis nn laiskade kuningate ajastu, mil riiki valitsesid majordoomused; kuningavõim nõrgenes. Sigiberti õukonnas domineerisid majordoomused. Aastal 657 õnnestus majordoomus Grimoald Vanemal panna oma poeg Childebert Lapsendatud troonile, kuhu see jäi aastani 662. Seejärel oli Austraasia valdavalt Pippiniididest majordoomuste kuningriik ja nende võimubaas.
687. aastal alistas Pippin Herstalist, Merovingist Neustria kuninga Theuderich III Tertry lahingus, ühendades Austraasia ja Neustria ning kehtestas oma majordoomusliku võimu üle kõigi frangi kuningriikide. Kaasaegsed pidasid seda isegi tema "valitsusaja" alguseks. See andis ka märku Austraasia ülemvõimust Neustria üle, mis kestis Merovingide ajastu lõpuni. Pippini järglased, Karolingid, jätkasid kahe valduse valitsemist majordoomustena, kuid valitsejavõim oli päritav.
Karl Martell[muuda | redigeeri lähteteksti]
Herstali Pippini surma järel alanud võimuvõitlus tulemusel alanud kodusõja võitis 715. aastal Austraasia majordoomuseks kuulutatud Karl Martell ning kogu reaalne võim Frangi riigis koondunud tema kätte. Järgnevalt sõdis Karl Martell edukalt idapoolsete germaani hõimudega ja liitis oma riigiga Lääne-Friisimaa.
- Pikemalt artiklis Friisi-Frangi sõjad
Herstali Pippini ülimuslikkust pidid tunnustama nii alemannide Alemannia kui ka baierlased. Sisepoliitiliselt kindlustas ta end samuti üha kindlamalt, 730. aastateks olid Frangi kuningad muutunud temast täiesti sõltuvateks nukuvalitsejateks.
732. aastal tungisid Frangi riiki Hispaaniast Umaijaadidee kalifaadi väed, kellega Karli väed kohtusid Poitiers' lahingus. Frangi väed võitsid araablasi ja hiljem nad enam nii kaugele ei tunginud. Karli võitu on tihti peetud maailmaajaloos otsustavat tähtsust omavaks, millega päästetud Euroopa kristlik tsivilisatsioon moslemite invasioonist.
737. aastal suri ka Frangi kuningas Theuderich IV ja Karl jättis trooni tühjaks, nimetades ennast Frangi hertsogiks, kuid mitte kuningaks. Karli viimased valitsusaastad olid samuti edukad, ta allutas enda otsese või kaudse ülemvõimu alla peaaegu kõik alad, millest koosnes hilisem Karl Suure impeerium, välja arvatud Itaalia, kus valitsesid langobardid. 741. aastal Karl Martell suri ning jagas oma riigi poegade vahel: Karlmann sai Austraasia ja Alemannia koos vasallist Baieriga, Pippin Lühike aga Neustria ja Burgundia koos vasallist Akvitaaniaga.
Karolingid[muuda | redigeeri lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Karolingide keisririik (800–888), Karolingid, Karolingide renessanss
- Pikemalt artiklis Frangi kuningas: Pippin Lühike, Karlmann, Karl Suur, alates 800 keiser
- Pikemalt artiklis Frangi keiser: 800–814 Karl Suur (umbes 742 – 814), 814–840 Ludwig Vaga (778–840), kaaskeiser alates 813, 840–855 Lothar I (795–855), 855–875 Ludwig II (825–875), 875–877 Charles II Paljaspea (Karl II) (823–877), 881–887 Karl III Paks (831–888), 891–894 Guido Spoletost, 894–898 Lamberto Spoletost, 896–899 Arnulf (umbes 850 – 899), 901–905 Louis III Pime (Ludwig III), 915–925 Berengar Frioolist
Pippin III valitsusaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]
Paavst Stephanus II õnnistusega kukutas Karoling Pippin Lühike pärast aastat 751 ametlikult Merovingid ja võttis kontrolli riigi üle, tema ja ta järglased valitsesid kuningatena. Pippin III kuulutas end kuningaks 751, kroonis end ise 752, paavst kroonis ta 756. 741–756 oli ta Frangi riigi majordoomus. Neustria, Austraasia ja Burgundia kuningriik ühendati siis ühe valitseja alla ning nimed "Neustria" ja "Austraasia" kadusid järk-järgult.
Esimestel valitsusaastatel oli Frangi riik jagatud kahe majordoomuse, Pippin III ja ta venna Karlmanni vahel. Kuid 747 loobus viimane võimust ja läks kloostrisse. Pippin saavutas aga osava diplomaatia ning sõjalise edu abil ülemvõimu Kesk-Euroopas ning tagas endale Kirikuriigi moodustamisega ka paavsti täieliku toetuse. Paavst kroonis ta isiklikult Frangi kuningaks ning toetas Merovingist reaalse võimuta kuninga kukutamist. Frangi kuninga tiitli kinnitas paavst tänuks Pippini abile langobardide vastaste sõjakäikude (754 ja 756) järel Kesk-Itaalias sh endise Ravenna eksarhaadi aladl moodustatud Paavstiriigi loomisel. Pippinist sai alguse Karolingide dünastia.
Karl Suure valitsusaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]
Pippin III poja, Frangi keisri Karl Suure (768–814) ajal saavutas Frangi riik suurima võimsuse: vallutati langobardide kuningriik Põhja-Itaalias, Saksimaa (Saksi sõjad) ning Baierimaa ja moodustasid Hispaania margi, vallutades endise Läänegootide Hispaania kuningriigi kirdeterritooriumi, mis oli muslimite poolt vallutatud.
Sõda langobardidega[muuda | redigeeri lähteteksti]
772. aastal läks Karl Suur oma esimesele sõjakäigule Itaaliasse, pärast kaheaastast sõjakäiku purustas ta langobardid, vallutas kuningriigi pealinna Pavia ning võttis endale 774 pärast viimase Langobardide kuningriigi kuninga Desideriuse kukutamist Langobardia kuninga tiitli Gratia Dei rex Francorum et Langobardorum ("Jumala armust frankide ja langobardide kuningas"), teostades kahe kuningriigi personaaluniooni, mis tähendas, et tema võimu alla kuulus ka Langobardide kuningriik Põhja-Itaalias. Desiderius ja tema naine küüditati Galliasse. Nüüd tekkis võimalus ka reaalselt luua Hadrianus I-se Paavstiriik, mis hõlmas enamiku Kesk-Itaaliast. Karl reorganiseeris kuningriigi frankide mudeli järgi, hertsogite asemele tulid krahvid. Langobardide valitsetud Benevento hertsogkond lõuna pool jäi esialgu iseseisvaks, Friuli ja Spoleto hertsogkond aga liideti Frangi riigiga.
Saksi sõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Saksi sõjad, Saksimaa hertsogkond
772. aastal oli Karl tunginud esimest korda sakside aladele, kes elasid Frangi riigist läänes, põhiliselt Reini jõe kallastel. Karlil oli neid alistada üpris raske, kuna paralleelselt võitlusega sakside vastu oli tal tarvis korda hoida ka oma üha suuremaks paisuva riigi muus osas. Nii venis sõda Saksimaal väga pikale, lõppedes alles 805, mil sakside alad lõplikult Frangi impeeriumiga liideti. Saksi sõdade kuulsaim sündmus oli Verdeni kaelakohus 782, kus sajad saksid Karli käsu peale hukati, sest Karli käsitluse järgi ei väärinud nood reeturitena paremat saatust. Saksi sõja pöördepunktiks oli aga massilise küüditamise kasutamine, mis sakside vastupanutahte halvas. Karl Suur purustas otsustavalt kogu germaanlaste vastupanu ja laiendas oma valdusi Elbeni. Saksimaa hertsogkond, mis koosnes Engernist, Vestfaalist, Ostfaalist ja Nordalbingiast, sai Frangi keisririigi osaks. Pärast Frangi riigi võitu hakkas valitsema Frangi riigi koosseisus olevat Saksimaa hertsogkonda kuninga Karl Suure vastaste juht Saksi sõdade ajal Widukind.
Sõjakäik Zaragozale[muuda | redigeeri lähteteksti]
778. aastal tegi Frankide vägi sõjakäigu Pürenee poolsaarele, Córdoba kalifaadi ja Zaragoza asehalduri vehelises võitluses. Kust naasedes aga 15. augustil Roncevaux' kuristikus Pürenee mäestikus toimunud Roncevaux' lahing, baskid ründasid frankide kuninga Karl Suure Hispaania sõjaretkelt tagasipöörduva armee järelväge, mille hävitasid. Sündmuse põhja on valminud vanim Prantsuse eepos, Rolandi laul.
788. aastal liideti Frangi riigiga Baieri hertsogkond, pärast seda, kui hertsog Tassilo III oli püüdnud säilitada oma sõltumatust liidu abil langobardidega. Langobardide kuningriigi vallutamine Karl Suure poolt tähendas Tassilo langust, kes kukutati aastal 788.
Sõjad avaaridega[muuda | redigeeri lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Avaari khaaniriik, Avaari mark
Impeeriumi piiride ja liikluse kaitsmiseks idakaubateedel asus Karl Suur liitu Bulgaaria khaani Krumiga ja Horvaatia hertsogi Vojnomiriga ning käivitas aastast 791 mitu kampaaniat avaaride vastu. Aastal 796 hävitasid Karl Suure poja Pippini juhitavad Karolingide väed peamise avaaride kindluse avaaride rõnga ja tegid khaani Frangi vasalliks, kui ülejäänud avaarid taandusid Tisza jõe taha. Võit on põlistatud poeemis De Pippini regis Victoria Avarica. Karl Suur asutas Avaari margi Ennsi jõest idas. Avaria ja Karantaania piirialad ulatusid piki Baieri idapiiri Doonau tasandikult Dravani ja Ida-Friuli taha, et kaitsta impeeriumi tulevaste rünnakute eest Pannooniast. Aladel ristiusu levitamiseks asutas Karl Suur 798. aastal Salzburgi peapiiskopkond.
Keisriks kroonimine[muuda | redigeeri lähteteksti]
Rooma paavst (795–816) Leo III kroonis Karl Suure Frangi keisriks aastal 800. Juba 795. aastal Leo III teavitas oma saamisest paavstiks Frangi kuningat Karl Suurt ning saatis talle Püha Peetruse võtmed ja Rooma lipu. Karl Suur teatas paavstile, et tema ülesanne on kaitsta kirikut ja kindlustada selle misjonitööd, kuid paavst võiks tema kuningriigi ning vägede eest palvetada. Leo III vastu algatatud tagandamise katses, milles teda süüdistati vandemurdmises ja abielurikkumises, saabus Karl Suur 800. aastal Itaaliasse kirikukogule, mis tegeles Leo III vastu suunatud vandenõu uurimisega. 25. detsembril 800 läks Karl Suur Rooma Peetri kirikusse apostel Peetruse altari ette palvetama. Pärast evangeeliumi lugemist asetas paavst talle pähe keisrikrooni ja põlvitas tema ette. Karl Suurt tunnistas keisrina 812. aastal ka Bütsantsi keiser.
Karl Suur asutatas Karolingide impeeriumi piirimaadel, territoriaalsed organisatsioonid margid:
- Taani mark (mõnikord nagu rida linnuseid, mitte mark) Eideri ja Schlei jõgede vahel, daanide vastu;
- Saksi või Nordalbingia mark Eideri ja Elbe jõgede vahel tänapäeva Holsteinis, obotriitide vastu;
- Tüüringi või Sorbi mark Saale jõel, sorbide vastu, kes elasid limes sorabicuse taga;
- Lausitzi mark, Meißeni mark, Merseburgi mark ja Zeitzi mark;
- Frangi mark tänapäeva Ülem-Frangimaal, tšehhide vastu;
- Avaari mark Ennsi jõe ja Viini metsa vahel (hilisem Idamark), avaaride vastu;
- Pannoonia mark Viinist idas (jagatud Ülem- ja Alam-);
- Karantaania mark;
- Steiermark, rajati Karl Suure ajal osast Karantaaniast (Kärnten), piiriterritoorium avaaride ja slaavlaste vastu.
- Friuli mark.
- Marca Hispánica Al-Ándalusi moslemite vastu (Hispaania)
Karolingide keisririik, Karolingide impeerium oli jagatud erinevate Karolingide dünastia liikmete vahel ja alates keisririigi loomisest olid impeeriumi eri osade valitsejad: kuningas Karl Neustrias, kuningas Ludwig Vaga Akvitaanias ja kuningas Pippin Itaalias.
Pippin suri aastal 810, tema pärijaks sai vallaspoeg Bernhard ning Karl suri pärijateta aastal 811. Kuigi Bernhard järgnes Pippinile Itaalia kuningana, tehti Ludwigist, oma isa Karl Suure poolt aastal 813 kaaskeiser ja kogu keisririik läks Ludwig Vagale seoses Karl Suure surmaga 814. aasta talvel. Kuni isa surmani valitses Ludwig Vaga Akvitaanias, kust 814. aastal siirdus elama Frangi keisri keskusse Aachenisse.
Ludwig Vaga valitsusaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]
817. aastal kroonis Ludwig Vaga oma vanema poja Lothari kaaskeisriks. Pärast esimese naise Irmegardi surma uuesti abiellunud Ludwigil tekkisid poja Charlesi sünniga lahkarvamused esimesest abielust sündinud poegadega, kes kartsid alusega, et uus pärija vähendab nende päritavaid maavaldusi. Paavst Gregorius IV õhutusel alustas Lothar sõjategevust isa Ludwigi vastu ning paavsti vahendusel toimunud läbirääkimiste tulemusena reetsid Ludwigi väed ta ja liitusid Lothariga. Ludwig alistus ning andis võimu üle Lotharile. Ludwig suleti vangistusse ning Judit pügati nunnaks ning suleti kloostrisse. Lothari poolt kokkukutsutud kogunemisel, millel oli kavas Ludwig lõplikult võimult kõrvaldada, asusid Ludwigit kaitsma tema nooremad pojad Pippin ja Baieri Ludwig, mille tulemusena taastati Ludwigi võim ning ta ennistati keisritroonile. Juba tema eluajal jagasid ta pojad riigi omavahel, lõplikult sai see siiski teoks pärast Ludwigi surma, 843. aastal Verduni leppega.
Riigi lagunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]
Ludwig Vaga (814–840) ajal hakkas Frangi riik lagunema. Verduni lepinguga (843) jagati Frangi riik kolmeks osaks, millest hiljem kujunesid Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia. Igaüks kolmest vennast oli juba loonud oma kuningriigi: Lothar Itaalias, Ludwig Sakslane Baieris ja Karl Paljaspea Akvitaanias. Lothar, kes oli aastal 817 nimetatud kaaskeisriks, jättis oma Frangi keisri tiitli alles.
- Lothar I sai keisririigi keskse osa, millest hiljem moodustusid põhjast lõunasse Madalmaad, Lorraine, Alsace, Burgundia, Provence ja Itaalia kuningriik (mis kattis ainult põhjapoolse osa Apenniini poolsaarest) ja mida kokku kutsuti Kesk-Frangi riigiks. Ta sai ka kaks keiserlikku linna, Aacheni ja Rooma. Lisaks sai ta keisritiitli, kuid see tähendas vaid nimelist ülemvõimu oma vendade maade üle.
- Ludwig Sakslane sai idaosa. Ludwigile tagati kuningavõim kõigil maadel Reinist idas ja Itaaliast põhjas ja idas, mida kutsuti Ida-Frangi riigiks, ja mis oli eelkäija erinevate riikide keskaegsele kogumile, mida tunti Saksa-Rooma riigina, ja sealt edasi tänapäeva Saksamaale.
- Karl Paljaspea sai lääneosa, millest hiljem kujunes Prantsusmaa. Karl sai kõik maad Rhône jõest läänes, mida kutsuti Lääne-Frangi riigiks.
- Pippinile tagati Akvitaania kuningriik, kuid ainult Karli eestkoste all.
- Pikemalt artiklis Lääne-Frangi riik, Kesk-Frangi riik, Ida-Frangi riik
Karl III valitsusaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]
Karl III, Ludwig Sakslase poeg, Ida-Frangi kuningas 882–887, Frangi keiser 879–887 ja Lääne-Frangi kuningas 884–887 oli viimane valitseja, kes suutis taastada ajutiselt Frangi keisririigi ühtsuse (välja arvatud Alam-Burgundia). Karl III suutis Frangi impeeriumi ühtsuse küll taastada, kuid tema katsed peatada viikingite ja araablaste röövretki kukkusid läbi ning tema vennapoeg Arnulf haaras 887. aastal Ida-Frangi riigis võimu enda kätte.
Pärast Kesk-Frangi kuningate väljasuremist jagasid Lääne- ja Ida-Frangi riikide valitsejad Meersseni lepinguga aastal 870 Kesk-Frangi riigi omavahel. Nüüd oli Lääne-Euroopa jagatud kaheks pooleks: ühtne Lääne-Frangi riik (hilisem Prantsusmaa) ja Ida-Frangi riigi vürstiriikide lõtv konföderatsioon, millest sai Saksa-Rooma riik.
Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Frangi riik |
