Edward Abraham

See artikkel räägib biokeemikust; teiste samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Edward Abraham (täpsustus).

---

Sir Edward Penley Abraham (10. juuni 1913 Inglismaa, Southampton – 8. mai 1999) oli inglise biokeemik. Abraham on tuntud eelkõige antibiootikumide alaste tööde poolest, eriti penitsilliini puhastamise poolest.

Ta õppis kuningas Edward VI koolis ning seejärel Oxfordi Ülikoolis Queen's College'is keemiat. Pärast doktorikraadi saamist 1938 töötas ta mõne aja Dyson Perrinsi laboratooriumis Oxfordis ning sai siis õppejõukoha õppeasutuses Sir William Dunn School of Pathology.

Ta sai stipendiumi Rockefeller Foundation Traveling Scholarship Stockholmis õppimiseks 1938– 1939. Aastal 1939 läks ta Oxfordi tagasi ning hakkas koos Ernst Chaini ja Howard Floreyga viimase juhitvas uurimisrühmas, mis tegeles penitsilliini rakendamisega, uurima penitsilliini keemiat.

Kuigi Florey ja teised varajased uurijad olid aimanud penitsilliini võimalusi haiguste ravis ja nakkusega võitlemisel, osutus penitsilliinimolekul raskesti mõistetavaks ja penitsilliiniravim raskesti testitavaks. Osalt oli asi selles, et kasutati ebapuhast penitsilliini. Kui (ebapuhast) penitsilliini esmakordselt inimese peal katsetsati, lõppes asi kõrge palavikuga ja mitme muu tõvega. Penitsilliini puhastades loodeti saada positiivne efekt, mis ilmnes katsetes hiirtega. Abraham töötas penitsilliini puhastamiseks välja kromatograafilise meetodi. Nii jõuti 1941. aasta algul edukama antibiootikumikatsetuseni ja mõisteti paremini selle molekuli ehitust.

Abrahamil ja Chainil oli tuline vaidlus Sir Robert Robinsoniga: nad väitsid, et penitsilliini molekuli struktuuris leidub β-laktaami ring. Dorothy Hodgkini röntgenanalüüs kinnitas β-laktaami ringi olemasolu. Hiljem tunnistati see paljude antibiootikumide tähtsaks koostisosaks. Aastal 1948 nimetas Florey Abrahami üheks esimesest kolmest Lincoln College'i penitsilliinile pühendunud uurijaliikmest (research fellow).

Aastal 1953 isoleeris Abraham koos Guy Newtoniga Floreyle kingitud hallitusest, mis oli saadud Sardiinia lähedalt reovett sisaldavast mereveest veel ühe antibiootikumi kefalosporiin C puhta vormi. Ka see sisaldas β-laktaami ringi. Seda ja teisi kefalosporiini vorme kasutatakse difteeria- ja kõhutüüfusebakterite vastu ning ta on eriti kasulik juhul, kui patsient on penitsilliini suhtes allergiline. Samuti toimib see penitsilliini suhtes resistentsete bakterite vasatu. Siiski võib sel ravimil endal olla ohtlikke kõrvaltoimeid. Kefalosporiin avas tee looduslike ainete sünteetilisele modifitseerimisele kahjulike bakteritega võitlemisel. Aastal 1964 laskis ravimifirma Glaxo selle müügile Ceporini nime all. Seda kasutatakse muuhulgas difteeria ja kõhutüüfuse vastu.

Abraham võttis kefalosporiinile patendi, mis tagas talle regulaarse sissetuleku, mille ta peaaegu täielikult annetas heategevale Edward Abrahami fondile biomeditsiiniliste uuringute toetuseks. Sellest sai alguse Cephalosporin Trust, mis toetas Lincoln College'it. Sellest maksti noorteadlastele stupendiume ning ehitati Edward Abraham Building, mis valmis sügisel 2000. Seal on biomeditsioonilisteks uuringuteks, eriti immuunsuse ja nakkushaiguste uurimiseks.

Abraham sai 1964 Oxfordi kliinilise patoloogia professoriks ning jäi sellele ametikohale 1980. aastani.

Abbey poolt väljatöötatud ravimeid kasutatakse praegu laialdaselt nakkushaiguste, sealhulgas kopsupõletiku, bronhiidi, veremürgituste ja nakkust saanud operatsioonihaavade raviks.

Tunnustused

• 1958 Kuningliku Seltsi liige *mitme Oxfordi kolledži auliige
• 1973 CBE
• 1980 löödi rüütliks

Välislingid

• Wolfgang Suschitzky pilt 1944. aastast:] Edward Abraham, Wilson Baker, Ernst Chain, Robert Robinson)