Eesti NSV

See artikkel räägib NSV Liidu liiduvabariigist; seriaali kohta vaata artiklit ENSV (seriaal)

---

Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Эстонская Советская Социалистическая Республика
1940–1941 1944–1991
Eesti NSV lipp Eesti NSV vapp
Kõrgeima riigivõimuorgani juhid:	ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehed 1940–1990
Pealinn	Tallinn Võru (1944)
Pindala	45 226 km² (13. kohal NSVLs), siseveekogud 4,56%
Rahvaarv (1989)  –rahvastikutihedus	1 565 662 31,6 inimest / km²
Riigikeeled	eesti keel, vene keel
Rahaühik	rubla
Ajavöönd	UTCMoskva ajavöönd
Deviis	Kõigi maade proletaarlased, ühinege!
Eesti NSV hümn	Jää kestma, Kalevite kange rahvas

Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (lühendid: Eesti NSV ja ENSV; vene keeles Эстонская Советская Социалистическая Республика, Estonskaja Sovetskaja Sotsialistitšeskaja Respublika) oli NSV Liidu haldusüksus (liiduvabariik) okupeeritud Eestis.

Eesti NSV pealinn oli vastavalt Eesti NSV Konstitutsioonile Tallinn.

Eesti NSV kuulutati välja 21. juulil 1940 Riigivolikogu II koosseisu otsusega. 22. juulil esitas Riigivolikogu NSV Liidu Ülemnõukogule "palve" Eesti NSV vastuvõtmiseks NSV Liitu. 6. augustil 1940 otsustas NSV Liidu Ülemnõukogu Riigivolikogu "palve" rahuldada ja Eesti NSV vastu võtta NSV Liidu koosseisu.

Eesti NSV õiguslik olemus

Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik oli formaalselt suveräänne riik, kuid tegelikult sellel iseseisvus puudus. Faktiliselt haldas Eesti NSV-d NSV Liit, mis oli Eesti NSV 1940. aastal enda koosseisu võtnud. Seda akti käsitavad Eesti ja paljud teised riigid õigusvastase annekteerimisena. Valdav osa tollastest maailma riikidest ei tunnustanud Eesti Vabariigi ega teiste Balti riikide liitmist Nõukogude Liidu külge. See andis tuge EV õigusliku järjekestvuse põhimõttele, mis toetub arusaamale, et Eesti Vabariik eksisteeris tegelikult edasi de jure vaatamata EV de facto annekteeritusele. Selle doktriini alusel suhtub arvestatav osa maailma riikide valitsustest Eestisse kui õigusvastaselt okupeeritud riigisse aastail 1940–1991 (Stimsoni doktriin Ameerika Ühendriikides). USA-s sel ajavahemikul avaldatud maakaartide Balti riike käsitlevatel lehekülgedel oli näiteks järgmine märge: "USA valitsus ei ole kunagi ametlikult tunnustanud Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal."

Eesti NSV sümbolid

20. juulil 1945 kinnitas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium Eesti NSV hümniks Gustav Ernesaksa "Jää kestma, Kalevite kange rahvas", millele tegi sõnad Johannes Semper.

ENSV riigivapil oli sirbi ja vasara kujutis tõusva päikese kiirtes, mida raamis vasakul okas­puu okstest ja paremal rukkipeadest pärg. Pärjapooled on põimitud punase lin­diga, pealkirjadega eesti ja vene keeles: "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" ja all tähed "Eesti NSV". Vapi ülaosas oli viieharuline täht.

ENSV riigilipp oli punast värvi kangas, mida läbib sinine laineline vööt kahe valge triibuga ülalpool, kujundades kuus teravatipulist lainet piki lippu. Sinine laineline vööt koos valgete triipudega moodustas kolm kümnendikku lipu laiusest. Ülemine punane vööt moodustab poole lipu laiusest, alumine punane vööt ühe viien­diku lipu laiusest. Lipukanga ülemise punase osa vasakus ülemises nurgas lipu pikkusest ühe kuuendiku kaugusel vardast on kujutatud kuldne sirp ja vasar ning nende kohal kuldääristuses punane viisnurk.

Eesti NSV loomise poliitilised käsitlused

Eesti NSV tekkimise kohta on olemas mitmeid erinevaid poliitilisi käsitlusi. Valdavad käsitlused on, et Nõukogude Liit ja Nõukogude Liidu väed okupeerisid Eesti Vabariigi. Sellele vastandub käsitlus, et Eestis toimus NSV Liidu kaasabil juunipööre, mille tulemusel tekkis ENSV. Mõlemas käsitluses tõlgendatakse samu sündmusi erinevate poliitiliste vaatenurkade alt.

 Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis

 Pikemalt artiklis Juunipööre, Johannes Varese valitsus, Juunikommunistid

Eesti NSV riigivõim ja haldusaparaat

Vastavalt ENSV konstitutsioonile oli "ENSV poliitiliseks aluseks töötava rahva saadikute Nõukogud, mis on kindlustatud kapitalistide ja suurmaaomanike võimu kukutamise ja proletariaadi diktatuuri kehtimapaneku tagajärjel ning kõik võim kuulus Eesti NSV-s linna ja maa töötavale rahvale töötava rahva saadikute Nõukogude kaudu." Kui konstitutsioon väitis, et "ENSV Ülemnõukogu on ainus ENSV seaduseandlik organ" , siis oli seal ka, et "NSVL seadused on kohuslikud ENSV territooriumil" ja "iga ENSV kodanik on ühtlasi NSVL kodanik. Kõigi teiste liiduvabariikide kodanikel on ENSV territooriumil samasugused õigused kui ENSV kodanikel..

 Pikemalt artiklis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu, Eesti NSV Ministrite Nõukogu, Eesti NSV rahvakomissariaatide ja ministeeriumite loend

ENSV kõrgeim täidesaatev ja kor­raldav riigivõimuorgan oli Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja 1946. aastast Minist­rite Nõukogu. Kohalikku võimu teostasid linnades ja rajoonides RSN täitevkomiteed (algul TSN täitevkomiteed).

 Pikemalt artiklis Eesti NSV täitevkomiteede loend

Kuigi konstitutsioon väitis, et "ENSV kodanikele on õigus ühineda erinevatesse ühiskond­likesse organisatsioonidesse", olid need organisatsioonid kõik riigi poolt kontrollitud ja riik ise oli poliitiliselt kontrollitud ainsa lubatud partei – Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei – poolt, mille kohalik allorganisatsioon oli Eestimaa Kommunistlik Partei.

„Riigi mastaabis kamandas keskkomitee büroo. Siis tuli ministrite nõukogu, siis oli tükk tühja maad, ja siis tuli Ülemnõukogu Presiidium kui nominaalne rahvaesindaja, kel tegelikult mingit võimu ei olnud. Kadriorg sai kõige viimasena teada, milline riigieelarve Ülemnõukokku kinnitamiseks läheb." “

– Indrek Toome, EKP Tartu Linnakomitee esimene sekretär (1978–1984), " "

Eesti NSV territoorium 1940. aastal

Eesti NSV piiride muutused:
1944. aastal eraldati 75% Petseri maakonnast Eesti NSV-st Vene NFSV-le, millest moodustati Leningradi oblastisse Petseri rajoon, hilisem Pihkva oblasti Petseri rajoon. Eesti NSV-sse jäänud osa Petseri maakonnast likvideeriti ning liideti Võrumaaga (hiljem peamiselt Võru ja Põlva rajoonid)
1946. aastal eraldati Eesti NSV-st Narva-tagused vallad, Leningradi oblasti Kingissepa rajooni

Eesti NSV territoorium, haldusjaotus ja piirid

 Pikemalt artiklis Eesti NSV haldusjaotus

Eesti NSV territoorium jäi kuni 1945. aastani kattuma Eesti Vabariigi territooriumiga. 1945. aastal kehtestati okupatsioonivõimude poolt uus haldusjaotus, milles osa ENSV territooriumist (alad Narva jõest idas ning peaaegu kogu Petserimaa) lülitati Vene NFSV koosseisu. NSVL haldusüksuse ENSV piiride muutmine ei saanud omada mingit mõju de jure edasikestva Eesti Vabariigi territooriumi ulatusele. Seoses sellega nimetatakse Eesti idapiiri Eestis kontrolljooneks. Teoreetiliselt jäid nimetatud alad niikaua Eesti Vabariigi jätkuvalt okupeeritud territooriumiks. Küsimus Eesti Vabariigi piirist ei ole seetõttu seotud Helsingi lepetega, millega Euroopa riigid nõustusid II maailmasõja järgsete piiride muutumatusega. Esiteks ei osalenud Helsingi tippkohtumisel Eesti Vabariigi esindajad, teiseks muudeti Eesti Vabariigi territooriumil moodustatud okupatsioonivõimu haldusüksuse, mitte Eesti Vabariigi piire ning kolmandaks toimus see pärast II maailmasõja lõppu.

Eesti NSV rahvastik

 Pikemalt artiklis Eesti#Rahvastik

 Pikemalt artiklis Eesti rahvastik

20. sajandi alguses mõjutas iivet peamiselt sündimus, mis oli esimesel kümnendil 30 inimest 1000 elaniku kohta ja 1940ndate alguseks oli kahanenud 16 inimeseni 1000 elaniku kohta.

1940. aastal elas Eestis 1054 400 inimest, millest linnades elas 33,6 protsenti. Eesti NSV ajal kasvas pidevalt linnas elavate inimeste osakaal kogu elanikkonnas. 1960 elas Eesti NSV-s 1209 100 inimest, kellest linnas elas 57,1 protsenti ja 1978. aastal elas ENSV-s 1459,4 tuhat inimest ja 69,3 protsenti elas linnades. 1989. aastaks oli linnarahvastiku osakaal tõusnud 71,6 protsendini.

Rahvastiku iive oli ENSV-s positiivne ja tõusva trendiga kuni 1960ndateni. Kõrgeim oli see 1955. aastal 6,2 inimest tuhande elaniku kohta (sündimus 17,9, suremus 11,7) ja madalaim 1966. aastal (3,7 inimest 1000 elaniku kohta: sündimus 14,3 ja suremus 10,6). Viimane kõrgseis oli 1971, mil loomulik iive oli 5,1 inimest tuhande elaniku kohta (sündimus 16,0, suremus 10,9).

ENSV rahvaarv kasvas ka mehaanilise iibe teel. Kui näiteks 1976. aastal oli iive kokku 9,2 tuhat inimest, millest loomulik iive oli 4,3 tuhat inimest ja mehhaaniline 4,9 tuhat inimest. Väga olulist rolli Eesti NSV rahvastiku kujunemisel etendas migratsioon. Aastatel 1950–1988 oli rahvastiku migratsioonisaldo Eesti NSV-s 257500 inimest.. Võõrrahvaste sisserände tulemusel vähenes Eesti NSV-s pidevalt eestlaste osakaal (1959. a. 74,6 %, 1970. a. 68,2 %, 1979. a. 64,7 %, 1989. a. 61,5 %). Kuna sisserändajad saabusid põhiliselt linnadesse, siis oli 1989. aastaks eestlaste osakaal linnarahvastiku hulgas langenud 51,2 protsendini. Maarahvastiku hulgas moodustasid eestlased aga veel 87,4 protsenti..

Sooline koostis on Eestis 20. sajandil olnud alati naiste kasuks. 1930. aastal oli 1000 mehe kohta 1130 naist, 1957. aastal 1279 naist. Poisse sündis küll alati rohkem, kuid 20–25 eluaastaks tasakaal võrdsustub. Sõjajärgsetel aastatel oli vahe eriti tuntav, kuid 1970 aasta rahvaloenduse järgi oli kuni 29-aastaseid mehi rohkem kui naisi. Linnalistes asulates oli naiste ülekaal suurem kui maal..

Ajalugu

 Pikemalt artiklis Eesti lähiajalugu

1940. aasta juunipöörde ajal, Kadriorgu riigivanema Konstantin Pätsi residentsi suunduvad meeleavaldajad

Stalini aeg

 Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)

21. juunil seati Eestis ametisse Johannes Varese valitsus, sellega oli toimunud ka juunipööre. Peagi toimusid 1940. aasta Riigivolikogu valimised, kus nõukogudemeelsetele fabritseeriti 90%-line rahva toetus. Juulis nimetati Eesti Vabariik Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks ja Varese valitsus palus Eestit Nõukogude Liiduga liita; see toimus 6. augustil, mil Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Varese palve rahuldas. Vastavalt Saksa-Nõukogude leppele algas septembrist ka baltisakslaste ümberasumine Saksamaale ehk Umsiedlung, mis kestis vaheaegadega kuni 1941. aasta suveni, mil Saksamaa Eesti NSV vallutas. Enne seda toimus Eesti kiire sovjetiseerimine. Samuti vangistati mitmeid avaliku elu tegelasi, eriti poliitikuid. 1941. aasta 14. juunil, vahetult enne Saksa-Nõukogude sõja algust, toimus Juuniküüditamine, millega saadeti Siberisse üle kümne tuhande Eesti NSV-le ebalojaalse eestlase. Nõukogude okupatsiooni ajal algas ka aktiivne metsavendlus, mis sai suure hoo sisse Saksa-Nõukogude sõja alguses.

Tallinn, august, 1941.

Saksa aeg

 Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)

22. juunil 1941 kuulutas Saksamaa Nõukogude Liidule sõja ja juba juuli alguseks jõudsid Saksa väed ka Eesti territooriumile. Esialgu liikusid sakslased väga kiiresti edasi, neid abistasid ka eestlaste nõukogudevastased üksused. Hiljem Punaarmee vastupanu siiski kasvas. Oktoobri lõpuks oli Eesti mandriala aga sakslaste valduses, detsembriks ka saared. Kõrgema võimu Eesti alal sai Saksamaa sõjaväeline valitsus, sellele allus täielikult ka väheste võimupiiridega tsiviilvalitsus. Saksa okupatsioonile tekkis peagi Eesti vastupanuliikumine.

Stalini aeg jätkub

 Pikemalt artiklis Stalinism

1944. aasta veebruaris jõudsid Nõukogude väed uuesti Eesti piiridele. Peamised lahingud algasid Narva ümbruskonnas, kust Punaarmee lootis kiiresti läbi tungida ja Tallinnani jõuda. Sakslastele oli aga eluliselt tähtis rinnet hoida, et Soome tema poolel sõda jätkaks. Augustis alustas Punaarmee pealetungi lõuna poolt ja murdis seal, suuresti tänu eestlastest koosnevale Laskurkorpusele, Saksa rindest läbi. Augustis 1944 oli Eesti NSV ajutiseks pealinnaks Võru. Peagi vallutas Punaarmee Tartu. Oli selge, et sakslased ei suuda enam rinnet hoida ning nad alustasid oma vägede Eestist väljatõmbamist. 22. septembril vallutasid Nõukogude väed Tallinna. Kohe pärast Tallinna vallutamist asus valitsus sinna ümber. Oktoobri alguseks oli Punaarmee käes kogu Eesti mandriala, kuid saartel lahingud veel jätkusid. Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt alles 24. novembril. Eestlaste jaoks polnud sõda veel läbi, sest neid võitles nii Saksamaa kui ka Nõukogude Liidu poolel kuni Teise maailmasõja lõpuni Euroopas. Edasi tegutses ka Vabariigi Valitsus eksiilis, mis aga ametlikku tunnustust üheltki riigilt ei saanud. 1945. aastal oli Eesti NSV peaaegu ainult eestlastega asustatud, kes moodustasid üle 95% elanikkonnast. Ainsaks ajalooliseks vähemusrahvuseks olid jäänud peipsivenelased.

Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis julgeolekuminister Boris Kumm. Parteijuhiks sai aga Nikolai Karotamm. Poliitika tipnes EKP Keskkomitee VIII pleenumiga 1950. aastal, kui viidi läbi poliitiline puhastus Eesti NSV juhtkonnas, mille sõnavõttudes tembeldati kodanlike natsionalistideks ja millega rahvuskaader ja nn. juunikommunistid (Hans Kruus koos Nigol Andreseni, Johannes Semperiga) kõrvaldati juhtivalt töölt ning asendati Venemaa eestlaste ja venelastega. Mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased põlu ala pandi ja nende tööde avaldamine keelati. Uueks parteijuhiks sai Johannes Käbin, kes jäi sellele kohale 28 aastaks.

Rahuolematus valitsuse poliitikaga väljendus metsavendade aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 1944–1953. 28. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse «Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSVs» ning järgmisel päeval 29. jaanuaril 1949 otsuse kulakute, bandiitide ja natsionalistide väljasaatmise kohta. 1949. aasta 25. märtsil Balti riikides alanud küüditamise ohvriks langes üle 20 000 Eesti elaniku. Eraldi korraldati 1950–1951 küüditamisi Eestisse jäänud sakslastele, keda loeti eriti rahvavaenulikuks elemendiks. Repressioonid lõppesid Jossif Stalini surma järel 1953. aastal.

Hruštšovi aeg

 Pikemalt artiklis Nikita Hruštšov

1956. aastal toimunud NLKP XX kongressil pidas NLKP KK peasekretär Nikita Hruštšov ettekande riigi olukorrast, milles avalikustas osa Jossif Stalini juhtimisel kommunistliku partei poolt toime pandud inimsusvastastest kuritegudest ja mõistis need kuriteod hukka, kuid süüdistas kõigis kuritegudes ainuisikuliselt Stalinit.

Brežnevi aeg

 Pikemalt artiklis Stagnatsioon

1970. aastate lõpus algas Eestis uus tugevnev ideoloogiline surve, mis leidis väljundi eestkätt venestamislaines. Immigrantide vool Eestisse kasvas veelgi ning 1978. aastal sai parteijuhiks Moskva juhtnööre täht-tähelt täitev ja eesti keelt vaevu oskav Karl Vaino. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal. 1980. aastal toimus Tallinnas Moskva suveolümpiamängude purjeregatt. Seetõttu ehitati Tallinna linna kõrgeim hotell "Olümpia".

Gorbatšovi aeg

 Pikemalt artiklis Perestroika

1985. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov alustas 1987. aastal kriisis oleva riigi päästmiseks perestroika ja glasnosti kampaaniat, millega lubati inimestel kritiseerida ka kehtivat režiimi. Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi (fosforiidisõda), samuti esitati omapoolseid ettepanekuid, näiteks IME projekt. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega ka rahvuslikud poliitikud, juba 1988. aasta alguses toodi välja sinimustvalged lipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis ideoloogiliselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, ministrite nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne. Oluliseks sammuks Eesti iseseisvuse suunas oli deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, mis võeti vastu 16. novembril 1988. 1989. aastal hakkasid radikaalsemad rahvuslased moodustama Eesti Kodanike Komiteesid, mis pidid taastama Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel. Eesti NSV juhtkond sellega aga veel ei nõustunud, vaid taotles NSV Liidu muutmist võrdsete riikide liiduks liidulepingu alusel. Mõlemad suunad olid vastuvõetamatud aga nii Gorbatšovile kui ka tagurlikele kommunistidele, viimased organiseerisid Eestis Interliikumise (ka Interrinne), mis asus ägedalt Nõukogude Liidu terviklikkust kaitsma ja püüdis eestlaste rahvuslikke püüdlusi eitada. Toimus ka Balti kett, kus eestlased, lätlased ja leedulased protesteerisid Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise 50. aastapäeval selle tagajärgede vastu. Alates sellest hakkas ka Eesti NSV juhtkond liikuma Eesti täieliku iseseisvuse toetamise suunas. Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eesti elanikkonna rahvuslik koostis. Eriti 1960. aastatest 1980. aastateni toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste osakaal Eesti elanikkonnast 1989. aastaks 61,5%-ni. 1990. aastal toimusid Eestis esimesed vabad valimised pärast Teist maailmasõda, kus valiti uus Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseis, milles selge enamuse said reformikommunistid ja neid toetav Rahvarinne.

Eesti NSV majandus

 Pikemalt artiklis Eesti NSV majandus

Eraettevõtete tegevus lõpetati ENSV-s 1947. aastaks. 1945-1945 toimus maareform, mille käigus jaotati ümber umbes 30 protsenti põllumajanduslikust maast. Pärast maareformi hakati ette valmistama põllumajanduse kollektiviseerimist. Viis esimest kolhoosi tehti 1947 aastal ja esimene 6. septembril Saaremaal Sakla külas. Kollektiviseerimise käigus toimus 1949. aastal märtsiküüditamine.

Kogu majandusliku tegevuse kavandamine toimus viisaastakuplaanide alusel, mis lähtusid NSV Liidu üldistest plaanidest.

Eriti hoogsalt arendati põlevkivitööstust. 1948 valmis Kohtla-Järve – Leningradi gaasijuhe ja 1953 Kohtla-Järve – Tallinna gaasijuhe.

1975. aastal oli viiendik ENSV ettevõtetest rohkem kui 1000 töötajaga (1964 aastal 6,4%). Vähenes põllumajanduses töötavate inimeste arv: 1960 töötas põllumajanduses 25,4 protsenti töötavatest inimestest ja 1975. aastal 13,8 protsenti.

Oluline oli elektrifitseerimine ja 1951. aastal loodi ühtne Eesti energiasüsteem, mis 1960ndate algul ühendati Venemaaga. 1966. aastal valmis Balti Soojuselektrijaam ja 1973. Eesti Elektrijaam. 1953. aastaks oli elektriga varustatud 38% kolhoosidest ja 86% sovhoosidest ja 1964. olid kõik majandid elektrifitseeritud, milles ENSV oli NSVLs esikohal.

1950. valmis Maardu Keemiakombinaadi väävelhappe ja superfosfaaditsehh, 1955. Narvas mööblivabrik, 1958. aastal asutati esimene sõjatööstusliku kallakuga Tallinna Pooljuhttakistite Tehas jne.

ENSV toodangust läks välja (peamiselt teistesse NSV Liidu piirkondadesse) 90% aparaadi-, raadioelektroonika- ja elektritööstuse-; 60–70% keemia-, kala-, tselluloosi-, paberi-, ja elektrienergiatööstuse ning umbes 45% kergetööstusetoodangust.

1967. aastal alustati kitsarööpmelise raudtee välja vahetamist laiarööpmelise vastu: 1971 avati uus raudtee Tallinna ja Pärnu vahel.

1950 aastatel algas aktiivne elamuehitus. 1962 asutati kolhooside initsiatiivil majanditevaheline ettevõtte – Eesti Kolhoosiehitus. .

 Pikemalt artiklis Eesti NSV ettevõtete loend

Eesti NSV sisepoliitika

Okupatsioonivõimu kuriteod

NKVD ja NKGB panid Eesti NSV-s toime nii sõja- kui ka inimsusvastaseid kuritegusid. 1941. aasta Suvesõja ajal tegutsesid Eestis Nõukogude julgeolekuorganite juhtimisel kohalikest elanikest moodustatud paramilitaarsed üksused hävituspataljonid, mis rakendasid süstemaatilist terrorit kohaliku elanikkonna vastu ning võitluses Nõukogude võimu ja Punaarmee vastase vastupanuliikumisega. Hävituspataljonid panid toime sõjakuritegusid, nagu uurimise ja kohtuta hukkamised, sõjavangide tapmised, piinamised, rahulike elanike vara hävitamine ja marodöörlus. Ülatuslikumad inimsusvastased kuriteod olid 1941. aasta juuniküüditamine ja 1949. aasta märtsiküüditamine, mille käigus saadeti Eestist administratiivkorras, ilma uurimise ja kohtuta, relva ähvardusel ning ebainimlikes tingimustes välja üle 35 000 inimese. Ellujäänud küüditatutel avanes võimalus naasta pärast Stalini surma 1953. aastal.

 Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941), Inimsusevastased kuriteod ja Nõukogude okupatsioon Eestis 1940–1941, Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)

Vastupanutegevus Eesti NSV-s

 Pikemalt artiklis Vastupanutegevus Eesti NSVs

Eesti NSV ja mittetunnustamispoliitika

De jure ei lakanud Eesti Vabariik eksisteerimast. Enamik maailma demokraatlikke riike pidas Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist ebaseaduslikuks ega tunnustanud ametlikult Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV olemasolu (Balti küsimus). Sellest lähtus mittetunnustamispoliitika, mida järgides USA, Suurbritannia, Vatikan jpt riigid säilitasid diplomaatilised suhted Eesti Vabariigiga neis riikides asuvate diplomaatiliste esindajate kaudu ja hoidusid aastani 1990 ka igasugustest ametlikku laadi kontaktidest Eesti NSV nukuvõimudega.

Eesti NSV lõpp

16. novembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu erakorraline istungjärk Vaino Väljase eesistumisel vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Seda on peetud ka NSV Liidu lagunemise lähtepunktiks. Suveräänsusdeklaratsioon kuulutas Tallinnas vastuvõetud seaduste ülimuslikkust üleliiduliste seaduste ees. 26. novembril tühistas NSV Liidu Ülemnõukogu Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni. Sellest hoolimata langetasid Eesti eeskujul sarnaseid otsuseid ka teised liiduvabariigid.

Eesti NSV lakkas sisuliselt olemast Eesti NSV Ülemnõukogu otsusega Eesti riiklikust iseseisvusest 20. augustil 1991.

Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni relvajõud lahkusid Eestist alles 1994. aastal, viimased sõjaväelased 1995. aastal, tuhanded erusõjaväelased jäid aga Eestisse.

 Pikemalt artiklis Nõukogude armee Eestis

 Pikemalt artiklis Perestroika

 Pikemalt artiklis Eesti taasiseseisvumine

 Pikemalt artiklis Fosforiidisõda

 Pikemalt artiklis Laulev revolutsioon

Vaata ka

• Eesti NSV Konstitutsioon (1940)
• Eesti NSV hümn
• Eesti NSV aunimetused
• Eesti NSV välisministrite loend

Välislingid

• s:Nõukogude Liidu uute väeosade saabumine Eestisse algas
• s:Ždanov saabus Tallinna
• s:Deklaratsioon Eesti astumisest NSV Liitu
• s:Deklaratsioon Eesti kuulutamisest nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks
• Toomas Karjahärm, "Eesti iseseisvuse taastamise rahvuslikud ja rahvusvahelised aspektid" 31. august 2001, Sirp
• Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi ja ministrite nõukogu esimehed, vene keeles.
• Okupatsioonimuuseum
• Kahekümne aasta eest kinnistas erileht suveräänsusdeklaratsiooni – Postimees, 15. november 2008.

Kirjandus

• Kaljo-Olev Veskimägi. Kuidas valitseti Eesti NSV-d. Kirjastus Varrak, 2005. ISBN 9985-3-1119-1.
• Enno Tammer. Nõukogude aeg ja inimene. Meie mälestused. Kirjastus Tänapäev, 2004.
• Juhan Kahk. Eesti NSV ajalugu. Tallinn 1987

Nõukogude Liidu liiduvabariigid

Armeenia NSV - Aserbaidžaani NSV - Eesti NSV - Gruusia NSV - Karjala-Soome NSV - Kasahhi NSV - Kirgiisi NSV - Leedu NSV - Läti NSV - Moldaavia NSV - Tadžiki NSV - Taga-Kaukaasia SFNV - Turkmeeni NSV - Ukraina NSV - Usbeki NSV - Valgevene NSV - Vene NFSV