Émile Cartailhac
Édouard-Philippe-Émile Cartailhac (15. veebruar 1845 Marseille – 25. november 1921 Genf) oli prantsuse arheoloog.
Émile Cartailhac oli pärit vanast Aveyroni alamaadlisuguvõsast.
Tema isa oli Lyonis tolliametnik ning Émile lõpetas seal keskkooli.
Ta õppis Toulouse'i ülikoolis õigusteadust ning 1868 sai temast advokaat. Ta oli oma kutsealast vähe huvitatud ja suurelt jaolt oma onu Armand de Quatrefages de Bréau, tolleaegse Toulouse'i ülikooli zooloogia õppejõu ja hilisema Loodusloomuuseumi professori mõjutusel tekkis Émile'il kirg loodusloo vastu.
1864 korrastas Cartailhac koos Eugène Trutat'ga Édouard Filholi poolt rajatud Toulouse'i Loodusloomuuseumi inimese paleontoloogia kollektsioone. Pariisi maailmanäituse ajal 1867 võttis ta Gabriel de Mortillat' ja Édouard Lartet kõrval osa antropoloogiagalerii rajamisest. Aastast 1884 korraldas ta Saint-Raymond'i muuseumi ekspositsiooni Saint-Serninis. 1887 oli ta Toulouse'i põhikorraldaja. Viimaste asutuste ekspositsioon pärines suurelt jaolt Cartailhaci väljakaevamisest.
Cartailhac oli 1867. aastast Kesk-Prantsusmaa Arheoloogiaseltsi liige ning 1914-1921 seltsi president.
Aastast 1899 oli võistluse Jeux Floraux korraldajate seas.
1910 pidas loenguid Toulouse'i ülikoolis.
Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]
- 1887 Auleegioni kavaler
- 1899 Tolouse'i Teaduste, Raidkirjade ja Kirjanduse Akadeemia liige
- 1912 Oxfordi ülikooli audoktor
- 1912 Auleegioni ohvitser
