Maavärin

Allikas: Vikipeedia
Panoraamfoto San Franciscost pärast 1906. aasta maavärinat.

Maavärin on seismilistest lainetest põhjustatud maapinna võnkumine.

Eristatakse:

1) tektoonilist maavärinat, mida põhjustavad Maa sisepinged;

2) vulkaanilist maavärinat, mis kaasneb vulkaanipurskega;

3) langatusvärinat, mida tekitab koobaste varisemine;

4) tehnogeenset maavärinat, mida põhjustab inimtegevus(nt. veehoidlate surve, maa-alune tuumaplahvatus, seismiliseks mõõdistamiseks või muul eesmärgil korraldatud lõhkelaengu plahvatus).

Tõugete lähtekohta nimetatakse maavärina koldeks ehk hüpotsentriks, seal vabanenud energia põhjustab lõhesid ja murranguid ning piki neid kivimasside nihkeid

Maavärina võimsuse hindamiseks kasutatakse Richteri skaalat. Maavärina tagajärgede hindamiseks kasutatakse Mercalli skaalat.

Maavärinate esinemine paikkonniti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maavärinate epitsentrid, 1963–1998

Maavärinad ei toimu igal pool sama tihedalt. Maavärinate tõenäosus on suurim seal, kus on tektooniliste laamade liitumiskohad.

Uurimislugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juba joonia natuurfilosoofid püüdsid maavärinat seletada. Tähelepanuväärseim oli vulkaanilisusteooria: maa sisemuses tekivad tule mõjul rõhu all olevad aurud.

Tollal eristati juba merevärinat, langatusvärinat ning püst- ja rõhtsihiliste tõugete tagajärjel tekkivat maavärinat.

Kultuuriloolisi järeldusi tegi maavärinast ennekõike Poseidonios, kes pidas sisemaa Poseidoni-kultust johtuvaks maavärinaohust ning püüdis selgitada maavärinaohtlike alade tundemärke.

Rohkest antiikaja kirjandusest maavärinate kohta on säilinud ainult Seneca "De terrae motu" ("Maa liikumisest").

Rahvauskumustes on maavärin alati olnud jumala viha märk.

Alates 1602. aastast on Eesti territooriumil toimunud 25 mainimisväärset maavärinajuhtu, nendest neljal korral oli tegu järeltõugetega.

Eestis toimunud maavärinate arv on olnud kõige suurem enne Kuu kulminatsioone. Pärast kulminatsiooni on maavärinate arv olnud üle kahe korra väiksem.

Kui Kuu oli perigees ja samal ajal noorkuu või täiskuu faasis, siis sel ajal toimus vastavalt 93 ja 85 maavärinat. Kui Kuu oli perigees ja samal ajal esimese ja viimase veerandi faasis, olid maavärinate arvud 44 ja 44. (maavärinate arvud olid 93, 76, 57, 44, 75, 85, 63, 44, 68, 93. Nikolai Kozõrevi andmete alusel.)

Kõva maa hakkab järsku nagu veepind lainetama ja hüplema.  Maapind vappub ja praguneb. Maa-alused tõuked kõikuma  puud ja lõhestavad maapinda. Kostab kõrvulukustavat mürinat ja purustavad hooned. Tavaliselt on maavärinakolle 5 kuni 15 meetri sügavus. Mõned maavärinad võivad olla ka erineva tugevusega.Maailma tugevamad maavärinad on olnud 9-magmituudised.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]