Kreeka

Allikas: Vikipeedia
Emblem-important.svg Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu.
Palun aita artiklit keeleliselt parandada.
Kreeka Vabariik
kreeka Ελληνική Δημοκρατία
Ellinikí Dimokratía
Kreeka lipp Kreeka vapp
Kreeka lipp Kreeka vapp
Kreeka asendikaart
Riigihümn Ýmnos eis tin Eleftherían
(Hümn vabadusele)
Pealinn Ateena
Pindala 131 940 km²
Riigikeel(ed) kreeka
Rahvaarv 10 775 557 (juuli 2014)[1]
Riigikord parlamentaarne vabariik
President Prokópis Pavlópoulos
Peaminister Vasilikí Thánou-Christofílou (kohusetäitja)
Iseseisvus 25. märtsil 1821
SKT elaniku kohta $24 574 (2014)[2]
Rahaühik euro
Usund õigeusk
Ajavöönd Ida-Euroopa aeg
Tippdomeen .gr
ROK-i kood GRE
Telefonikood 30

Kreeka (uuskreeka keeles Ελλάδα (Elláda), formaalselt Ελλάς (Ellás), ajaloolise nimega Hellas, on riik Kagu-Euroopas Balkani poolsaarel ja ümberkaudsetel saartel Joonia mere ja Egeuse mere ääres, üks Vahemere maadest. Maismaapiir on loodes Albaania, põhjas Makedoonia, kirdes Bulgaaria ja idas Türgiga.

Alates 1952. aastast on Kreeka NATO ja 1981. aastast Euroopa Liidu liikmesriik. 1. jaanuarist 2001 kuulub Kreeka ka euroalasse.

Kreeka parlamendi kreekakeelne nimi on Vouli ton Ellinon.

Riik on jagatud 13 piirkonnaks.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamikus Euroopa keeltes on Kreeka nimi pärit ladinakeelsest nimest Graecia. See on tuletatud ladina nimest Graecus, mis on laenatud vanakreeka nimest Γραικός (Graikos), mis tähistas üht aioolia hõimu, kes 8. sajandil eKr asus elama Itaaliasse ja kelle järgi helleneid läänes tundma õpiti. Homeros mainib "Iliases" Boiootia linna Graiat (Γραῖα)[3]; Pausaniase järgi oli see Tanagra vana nimi. Roomast lõunas ja Napolist loodes paikneva linna Kyme rajasid Chalkisest ja kreeklased.

Pärsiakeelne nimi یونان (Yūnān) ja türgikeelne nimi Yunan ning nimed enamikus Lähis-Ida keeltes pärinevad vanapärsia nimest Yauna, mis on laenatud joonlaste nimest Ἴωνες (Íōnes) vanakreeka keeles. 6. sajandil eKr vallutasid pärslased joonlaste linnad Anatoolia rannikul; nende nimi kanti üle hellenitele üldse.[4]

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peloponnesose poolsaar, mis asub riigi lõunapoolses osas, on Balkani poolsaarel paikneva Kreeka keskosaga ühendatud 42 km pikkuse Kórinthose maakitsuse kaudu. Peloponnesost võib nimetada ka saareks, kuna Kórinthose maakitsust läbib 6,3 km pikkune Kórinthose kanal, mis rajati 1881–1893.

Kreeka rannajoon on väga liigestunud, saarte- ja poolsaarterohke. Läänes kuulub Joonia mere saarte hulka Korfu, Kefalloniá ja Lefkáda. Idas ja lõunas kuulub Egeuse mere saarte hulka Euboia, Samos, Chíos, Lesbos ja Kreeta. Tervelt 1/5 Kreeka pindalast moodustavad saared, mida on kokku ligikaudu 1400. 227 nendest saartest on asustatud.

Rannajoon on Kreekal 13 676 km pikkune, mis teeb sellest maailmas 11. kõige pikema rannajoonega riigi.

80% Kreeka territooriumist on mägine ning riik on üks mägisemaid Euroopas. Pindose mäestik ulatub riigi keskelt loode-kagu suunas ning selle kõrgeim punkt on 2637 m. Kesk- ja Lääne-Kreeka loodust ilmestavad ka ulatuslikud kanjonid ja karstialad. Riigi kõrgeim punkt asub Olümpose mäel, mis asub 2919 meetrit üle merepinna. Ida-lääne suunas kulgevad Rodope mäed Kreeka ja Bulgaaria piiri vahel. Sealne piirkond on kaetud tihedate metsadega. Järvi ja soid võib leida Kesk-Kreekast.

Sademeid esineb sisemaal vähe, ent riigi lääneosas ja rannikul esineb sademeid rohkem. 2/3 aastast paistab Kreekas päike ning temperatuur võib suvel ulatuda 37 °C-ni. Talvel langeb temperatuur harva alla 6 °C.

Kreeka mullad on õhukesed ja suhteliselt väheviljakad. Orupiirkondades leidub savikaid muldi, mis on tuntud kui terra rossa, punased mullad, mis on tekkinud murenenud lubjakivist. Sellised mullad on kõlblikud maaharimiseks. Kõige viljakamad piirkonnad on aga rannikutasandikel ja jõgede ümbruses. Sealsed savi- ja liivsavimullad võivad vajada drenaaži.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kreeka ajalugu

Varaseimast asustusest kuni 3. sajandini eKr[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vana-Kreeka
Kreetalt Phaistose paleest leitud Phaistose ketas

.

Mükeene Lõvivärav
Sparta kuningas Leonidas I juhatas Termopüülide lahingus Kreeka vägesid suures ülekaalus olnud pärslaste vastu.
Kreeka alad ja kolooniad arhailisel ajajärgul (750–550 eKr).

Varaseimad tõendid inimasustusest Balkani poolsaarel on leitud Petralona koopast Põhja-Kreekast ning on dateeritud aega umbes 270 000 aastat eKr[5]. Kiviaja kõik kolm perioodi (Paleoliitikum, Mesoliitikum, Neoliitikum) on Kreekas esindatud. Franchthi koobas on parimaid kiviaegse asustuse näiteid, kuna see oli kasutusel läbi kõigi eespool mainitud perioodide[6]. Neoliitikumi asulakohad Kreekas, mis pärinevad 7. aastatuhandest eKr on Euroopa vanimad ja edestavad järgmisi mitme sajandiga. Selle põhjuseks on asjaolu, et Kreeka jäi sellele teele, mida mööda põlluharimine levis Lähis-Idast Euroopasse[7]. Kreekast on leitud 6. aastatuhandest eKr pärinev sümbolitega märgistatud Dispilió tahvel.

Kreeka oli koduks esimestele arenenud tsivilisatsioonidele Euroopas ja seda peetakse Lääne kultuuri sünnipaigaks[8]. Vana-Kreeka kultuur sai alguse kolmest Egeuse tsivilisatsioonist: Küklaadide tsivilisatsioon Egeuse mere saartel (alates 3200 aastast eKr)[9], Minose tsivilisatsioon Kreetal (2700–1500 aastat eKr) ja Mükeene tsivilisatsioon maismaal (1900–1100 aastat eKr)[10]. Kõik need kultuurid kasutasid kirja. Minose kultuuri esindajad kasutasid seni dešifreerimata lineaarkirja A, mükeenelased aga lineaarkirja B, mis dešifreeriti 1950. aastatel. Minose kultuuri esindajad sulandusid ajapikku mükeenelaste hulka, kuid 1200. aasta paiku eKr, keset vägivaldseid sündmusi pronksiaja kollapsiks nimetatud ajajärgul, varises Mükeene kultuur kokku. Pronksiaja kollapsi murrangulistele sündmustele järgnes tume ajajärk, millest pole säilinud kirjalikke allikaid.[11]

Tumeda ajajärgu lõpuks peetakse traditsiooniliselt 776. aastat eKr, mil peeti esimesed olümpiamängud[12]. Homerosele omistatud Lääne kirjanduse alustekstid Ilias ja Odüsseia arvatakse olevat kirjutatud 8. või 7. sajandil eKr[13]. Tumeda ajajärgu lõppedes tekkis Kreeka poolsaarel mitmeid kuning- ja linnriike, mis levisid Musta mere rannikule, Lõuna-Itaaliasse (ladina Magna Graecia, ehk Suur-Kreeka) ja Väike-Aasiasse. Need riigid ja nende kolooniad saavutasid jõukuse, mis tõi kaasa seninägematu kultuuriarengu, mis väljendus arhitektuuris, näitekunstis, teaduses, matemaatikas ja filosoofias. 508. aastal eKr kehtestas Kleisthenes Ateenas maailma esimese demokraatliku valitsemiskorra[14].

500. aastaks eKr kontrollis Pärsia suurriik territooriumi, mis ulatus tänapäeva Iraanist Põhja-Kreeka, Makedoonia, Ukraina, Bulgaaria ja Rumeeniani ning kujutas sedasi ohtu Kreeka riikidele. Väike-Aasias asunud Kreeka linnriikide püüdlus kukutada Pärsia võimu luhtus ning pärslased tungisid 492. aastal eKr oma vägedega Kreeka maismaaossa, kuid olid sunnitud siiski 490. aastal Maratoni lahingus saadud kaotuse järel taanduma. 480. aastal eKr tungisid Pärsia väed uuesti Kreekasse ja hoolimata Leonidas I juhitud spartalaste kangelaslikust vastupanust Termopüülide lahingus, vallutasid pärslased sel korral Ateena.

Aleksander Suur oma hobusel Bukephalosel; detail Aleksandri mosaiigilt. Edukas väejuht Aleksander suutis oma 30. eluaastaks luua ühe antiikaja suurima impeeriumi. Tema vallutuste tõttu levis Kreeka kultuur itta ja algas hellenistlik ajajärk.

Kreeklastel õnnestus 480. ja 479. aastal eKr võita Pärsia vägesid Salamise, Plataia ja Mykale lahingus ning sundida neid teistkordselt Kreeka pinnalt taanduma. Kreeka-Pärsia sõdades mängisid juhtivat rolli Ateena ja Sparta. Kuna Kreeka oli killustatud mitmete väikeste riikide vahel, polnud haruldased ka nende riikide omavahelised konfliktid. Kõige suuremat hävingut toonud Kreeka-sisene sõda tol ajaperioodil oli Peloponnesose sõda (431–404 eKr), mille võitis Sparta, tuues ühtlasi kaasa Ateena langemise Vana-Kreeka juhtiva jõu kohalt. Nii Ateena kui Sparta loovutasid aga hiljem oma positsiooni Teebale ja lõpuks Makedooniale. Makedoonia kuninga Philippos II juhtimisel loodi Korintose Liiga, mis ühendas suurema osa tollasest Kreeka maailmast.

Philippos II tapeti 336. aastal eKr ja tema poeg Aleksander võttis üle Korintose Liiga juhtohjad ning ründas 334. aastal eKr ühendatud Kreeka vägedega Pärsiat. Pärast kreeklaste võite Granikose, Issose ja Gaugamela lahingus, marssisid Kreeka väed Susasse ja Pärsia pealinna Persepolisesse. Aleksander Suure loodud riik ulatus Kreekast Pakistanini ja lõunas Egiptuseni.

Aleksander plaanis vallutada ka Araabiat, kuid tema ootamatu surm 323. aastal eKr tõi kaasa hoopis impeeriumi kokkuvarisemise, mis lagunes mitmeks kuningriigiks. Tekkinud riikidest olid tuntuimad Seleukiidide riik ja Ptolemaioste riik. Kreeklased rajasid ka Kreeka-Baktria kuningriigi ja Kreeka-India kuningriigi Indias. Paljud kreeklased rändasid välja Aleksandriasse, Antiookiasse, Seleukeiasse ja teistesse hellenistlikesse keskustesse Aasias ja Aafrikas. Kuigi Aleksandri riigi poliitilist ühtsust ei suudetud säilitada, tõid tema vallutused kaasa pea kaks sajandit väldanud hellenistliku kultuuri ja kreeka keele domineerimise vallutatud aladel. Vahemere idarannikul kestis see kohati tunduvalt kauemgi.

Hellenistlik ja Rooma ajajärk (323 eKr – 4. sajand pKr)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hellenism
Antikythera mehhanism (u 100 eKr), mida peetakse varaseimaks teadaolevaks analoogarvutiks.
Münt, mis kujutab Makedoonia kuningat ja Thessaloníki asutajat Kassandrit.
Rooma-aegne rotund Thessaloníkis.

Aleksandri surma järel valitses Kreeka aladel segaduste aeg, kuid 276. aastaks eKr haaras Makedoonia üle kontrolli Antigoniidide dünastia, mis põlvnes Aleksandri väejuhist Antigonos Monophthalmosest[15]. Nad suutsid kehtestada oma ülemvõimu enamikes Kreeka linnriikides[15]. Umbes aastast 200 eKr sekkus Kreeka asjadesse järjest enam Rooma Vabariik, kes sõdis korduvalt Makedooniaga[16]. Makedoonlaste lüüasaamine Pydna lahingus märkis Antigoniidide võimu lõppu Kreekas. 146. aastaks eKr oli Makedoonia juba Rooma provints ja ülejäänud Kreekast sai Rooma protektoraat[16][17].

Kreeka anastamine viidi lõpule aastal 27 eKr, mil keiser Augustus annekteeris ülejäänud Kreeka ja muutis selle Ahhaia senatiprovintsiks[17]. Oma sõjalisest üleolekust hoolimata imetlesid roomlased Kreeka kultuuri ja võtsid üle selle saavutusi. Selle nähtuse kohta käib Horatiuse tuntud ütlus "Graecia capta ferum victorem cepit" ('vangistatud Kreeka vangistas oma metsiku vallutaja')[18]. Homerose eeposed olid eeskujuks Vergiliuse "Aeneisele", ning ka Seneca noorema kirjutised kandsid endas Kreeka mõjusid. Ka mitmed Rooma keisrid hindasid kõrgelt Kreeka kultuuri. Keiser Nero külastas Kreekat aastal 66 ning osales olümpiamängudel, kuigi reeglid keelasid mittekreeklaste osalemise. Keiser Hadrianus aga teenis enne keisriks saamist Ateena eponüümse arhondina ning lasi sinna rajada ka Hadrianuse värava. Hellenistliku ajajärku peetakse Kreeka teaduse, tehnoloogia ja matemaatika kõrgajaks[19].

Kuigi kreekakeelsed asundused hellenistlikus idas olid kandva tähtsusega varase kristluse levimisel 2. ja 3. sajandil[20] ning mitmed varased kristlikud juhid ja kirjutajad (eelkõige Püha Paulus) olid kreeka keele kõnelejad, ei pärinenud keegi neist Kreekast[21]. Paganluse poole hoidnud Kreekast ei kujunenud siiski olulist kristlikku keskust ja mõnedki paganlikud usukombed jäid kasutusele 4. sajandini[22]; näiteks Peloponnesose kaguosa jäi paganlikuks 10. sajandini[23].

Keskaeg (4. sajand–1453)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Frankokraatia
Bütsants Justinianus I valitsusajal, mil riik saavutas oma suurima territoriaalse ulatuse (aastal 555).
Mystrási linnus, mis oli Morea despootkonna keskus.
Suurmeistri linnus pärineb ajast, mil Rhodos kuulus Hospitaliitide ordule.

Rooma impeeriumi lagunemisel tekkinud Lääne-Rooma keisririik lakkas olemast 5. sajandil, kuid Ida-Rooma keisririik ehk Bütsants (kuigi tollal nimetati seda lihtsalt Rooma keisririigiks) jäi püsima aastani 1453. Õigeuskliku keisririigi pealinn oli Konstantinoopol, kus oli kasutusel kreeka keel ja kultuur.[24]

Alates 4. sajandist kannatasid keisririigi Balkanil asuvad alad, kaasa arvatud Kreeka, barbarite sissetungide tõttu. Gootide ja hunnide rüüsteretked 4. ja 5. sajandil ning slaavlaste sissetung Kreekasse 7. sajandil tõid kaasa keiserliku võimu olulise nõrgenemise Kreeka poolsaarel. Slaavi hõimude invasiooni tagajärjel säilitas keskvõim kontrolli üksnes saarte ja rannikualade (Ateena, Kórinthos, Thessaloníki) üle. Mõned mägised piirkonnad pidasid omal käel vastu, tunnustades jätkuvalt keisrivõimu. Neist aladest väljaspool tekkis teatav slaavi asustus, kuid väiksemas mahus, kui seni arvatud on[25].[26]

Bütsants asus 8. sajandi lõpul taastama oma kontrolli kaotatud provintside üle ja järgneva sajandi jooksul kehtestati järk-järgult keisrivõim kogu Kreeka poolsaarel[26]. Seda protsessi toetas Sitsiiliast ja Väike-Aasiast pärit kreeklastest sisserändajate asumine Kreeka poolsaarele ning piirkonnas elanud slaavlaste vangistamine ja ümberasustamine Väike-Aasiasse[26]. Allesjäänud slaavlased assimileerusid kreeklastega[26]. 11. ja 12. sajandil pani poliitilise stabiilsuse kasv Kreeka poolsaarel aluse majanduse arengule, mis ületas selgelt Bütsantsi Väike-Aasia territooriumide majanduskasvu.

1204. aastal vallutasid ladinlased (ka frangid; Lääne-Euroopa ristisõdijad) Neljanda ristisõja käigus Konstantinoopoli, ning suur osa Kreekast langes peatselt frankide (tuues kaasa perioodi, mida tuntakse frankokraatia nime all) või veneetslaste võimu alla. 1261. aastal taastati Bütsantsi keisririik keskusega Konstantinoopolis ning osa Kreeka poolsaarest läks taas keisriigi valdusse. Frankide Ahhaia vürstiriik Peloponnesosel jäi siiski oluliseks piirkondlikuks jõuks veel 14. sajandilgi. Lisaks jäid Kreeka saared enamjaolt Genova ja Veneetsia kontrolli alla.

14. sajandi jooksul kaotas Bütsants suure osa Kreeka poolsaarest serblastele ja hiljem türklastele. 15. sajandi alguseks olid türklased oma valdusi sedavõrd laiendanud, et Bütsantsile kuulus Kreekas veel vaid Morea despootkond Peloponnesosel. Kui 1453. aastal langes osmanite kätte Konstantinoopol, jäi Morea viimaseks Bütsantsi riigi piirkonnaks, mis veel türklastele vastupanu osutas. Morea langemisega 1460. aastal oli osmanite riik vallutanud kogu Kreeka mandriosa. Türgi vallutuste tõttu pagesid paljud kreeka õpetlased läände, viies endaga kaasa teadmisi ja kirjandust kreeka kultuuri kohta, andes sel kombel oma panuse renessansi arengusse[27].

Kreeka Osmanite riigi osana (15. sajand – 1821)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi suurem osa Mandri-Kreekast ja Egeuse mere saared olid juba 15. sajandist Türgi võimu all, jäid Küpros ja Kreeta Veneetsia valdusse ja langesid türklastele alles 1571. ja 1670. aastal. Ainsad Kreeka alad, mis ei langenud Osmanite riigi kätte, olid Joonia saared, mis kuulusid 1797. aastani Veneetsiale, seejärel Prantsusmaale ja alates 1809. aastast Suurbritanniale, kes need 1864 pidulikult Kreeka kuningriigile üle andis.[28]

Rigas Feraios avaldas 18. sajandi lõpul mitmeid kirjutisi, mis käsitlesid vaba Kreeka ideed.

Kui Joonia saartel ja Konstantinoopolis elanud kreeklased olid üldiselt heal majanduslikul järjel ning nad töötasid sageli Türgi riigiaparaadis (fanarioodid)[28] olulistes ametites, siis Mandri-Kreeka elanikud kannatasid kõrgete maksude all ning hiljem, pärusmõisate tekkimisega Osmanite riigis, langesid maal elavad kreeklased sisuliselt pärisorjusse[29].

Thessaloníki Valge Torn on tuntumaid Türgi-aegseid rajatisi Kreekas.

Kuigi Osmanite riik ei kohustanud mittemoslemeid usku vahetama, viis kristlaste diskrimineerimine siiski nende astumiseni islami usku. Sageli tehti seda vaid näiliselt ning 19. sajandil levis tagasi kristlusse astumine.[28]

Türgi valitsuse olemus Kreekas erines piirkonniti. Mõnedes linnades olid ametis sultani nimetatud asevalitsejad, mitmetes teistes (näiteks Ateena) olid aga iseseisvad omavalitsused. Mägiprovintsid sisemaal ja mitmetel saartel säilitasid mitmete sajandite jooksul tegeliku sõltumatuse Türgi keskvõimust.[28]

Kui Osmanite riik sõdis teiste riikidega, asusid kreeklased reeglina türklaste vastu sõdima. Kreeka revolutsioonile eelnes hulk konflikte, milles kreeklased võitlesid Osmanite riigi vastu – Epeirose talupoegade ülestõus (1600–1601), Morea sõda (1684–1699) ning Venemaa mahitatud Orlovi mäss (1770), mille eesmärgiks oli lammutada Türgi impeerium Venemaa huvides[28]. Türgi väed surusid kõik need vastuhakud julmalt maha[30].

18. sajandil kerkis Kreekas esile laevandusega jõukaks saanud kaupmeeskond. Kreeka kaupmehed domineerisid Türgi-siseses kaubanduses, nad lõid sidemeid Vahemere piirkonnas, Balkanil ja Lääne-Euroopas. Kaupmeeste kaudu jõudsid kreeklasteni ka reformatsiooni- ja valgustusajastu ideed, samuti Prantsuse revolutsiooni ideaalid ning rahvusromantiline maailmakäsitlus[28]. 18. sajandi lõpus avaldas Rigas Feraios Viinis mitmeid dokumente, mis käsitlesid Kreeka iseseisvust, sealhulgas ka rahvushümni, ning tõid esile esimese detailse Kreeka kaardi. Rigas Feraiose mõrvasid 1798. aastal Türgi agendid.[28].

Kreeka iseseisvussõda (1821–1832)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kreeka iseseisvussõda
Kindral Theodoros Kolokotronis, ülestõusnute vägede ülemjuhataja ja üks iseseisvussõja juhtfiguure.
Navarino merelahing lääneliitlaste ja Türgi-Egiptuse laevastiku vahel.
Ambroise Louis Garneray

1814. asutati salaorganisatsioon Filiki Eteria (Sõprade Ühing), mille eesmärk oli Kreeka vabastamine. Ühing plaanis läbi viia revolutsiooni Peloponnesosel, Doonau vürstiriikides ja Konstantinoopolis. 6. märtsil 1821 puhkeski Alexandros Ypsilantise juhtimisel ülestõus Doonau vürstiriikides, kuid Türgi väed surusid selle peatselt maha. Sündmused põhjas kannustasid Peloponnesose kreeklasi ning 17. märtsil 1821 kuulutasid maniotid Osmanite riigile sõja.[31]

Kuu lõpuks oli ülestõus levinud üle kogu Peloponnesose ning oktoobriks vallutasid kreeklased Theodoros Kolokotronise juhtimisel Tripolitsa. Peagi järgnesid ülestõusud Kreetal, Makedoonias ja Kesk-Kreekas, mis küll maha suruti. Kreeka ülestõusnute laevastik tegutses edukalt Egeuse merel Türgi laevastiku vastu ja takistas neid meritsi lisavägesid toomast. 1822. ja 1824. aastal rüüstasid türklased ja egiptlased Kreeka saari, muuhulgas Chiost ja Psarat ning korraldasid kohaliku elanikkonna vastu tapatalgud[31]. Need sündmused ajendasid Lääne-Euroopat asuma ülestõusnute poolele.[28]

Kuid peagi tekkisid erinevate kreeka rühmituste vahel vastuolud, mis viisid kahe järjestikuse kodusõjani. Sultan Mahmud II pidas läbirääkimisi Egiptuse asevalitseja Muhammad Ali Pašaga, kes saatis väed oma poja Ibrahim Paša juhtimisel Kreekasse ülestõusu maha suruma, saades sultanilt vastutasuks maa-alasid. Ibrahim maabus Peloponnesosel 1825. aasta veebruaris ja saavutas kiirelt edu – aasta lõpuks oli suurem osa Peloponnesose poolsaarest Egiptuse vägede kontrolli all. Mesolongi linn, mida türklased olid alates 1825. aasta aprillist piiranud, langes 1826. aasta aprillis. Ja kuigi Ibrahim sai Manis lüüa, oli ta suutnud suurema osa ülestõusust maha suruda ja ka Ateena tagasi vallutada.

Pärast aastatepikkusi läbirääkimisi otsustasid Venemaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa sekkuda konflikti ja iga riik saatis Kreekasse oma laevastiku. Saanud teada, et Türgi-Egiptuse laevastik plaanis rünnata Hydra saart, otsutasid liitlased nendega lahingusse astuda. Navarino lahes aset leidnud lahingus hävitati Türgi-Egiptuse laevastik. Prantsuse sõjavägi sisenes Kreekasse, et tagada Egiptuse vägede lahkumine. Kreeklased vabastasid 1828. aastaks ka Kesk-Kreeka. Kreeka riiki tunnustati 1830. aastal Londoni protokolli alusel.

19. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuningas Geórgios I Kreeka mereväevormis.

1827. aastal valiti Korfult pärit Ioánnis Kapodístrias vastse vabariigi esimeseks kuberneriks. 1832. aasta Londoni konverentsil otsustasid suurriigid (Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa) pakkuda Kreeka trooni Baieri prints Ottole ja selle sammuga Kreekas monarhia kehtestada. 1843. aasta ülestõusu tagajärjel kehtestati riigis konstitutsiooniline monarhia ja asutati parlament.

Otto kukutati 1862. aastal oma autoritaarse valitsemisstiili tõttu ja aasta hiljem asendati Taani prints Vilhelmiga, kes sai kuningaks Geórgios I nime all ja sai brittidelt troonileasumiskingiks Joonia saared.

Korruptsioon ja peaminister Charílaos Trikoúpise valitsuse suured kulutused infrastruktuurile (näiteks Korintose kanali rajamine) koormasid liialt Kreeka nõrka majandust ning 1893. aastal oldi sunnitud kuulutama välja riigi maksejõuetus.

19. sajandil oli Kreekas aktuaalne ka keeleküsimus – kreeklaste enamus rääkis rahvakeelt dimotiki't, kuid riigi eliit pidas seda talupoegade keeleks ja soovis taastada vanakreeka keele positsiooni. Valitsusdokumente ja ajalehti antigi välja katharevusas, mis matkis vanakreeka keelt ja oli mõistetav väiksele osale rahvastikust. Liberaalid pooldasid dimotiki kasutamist riigikeelena, kuid konservatiivid ja õigeusu kirik seisid sellele vastu ja kui 1901. aastal tõlgiti Uus Testament dimotikisse, puhkesid Ateenas rahutused, mis kukutasid valitsuse. Keeleküsimus jäi Kreeka poliitikas aktuaalseks 1970. aastateni.

Osa Kreeka alasid oli 19. sajandi teisel poolel siiski veel Türgi võimu all. Aastail 1866–1869 toimus Kreetal ülestõus Osmanite võimu vastu. Kui 1877. aastal puhkes Vene-Türgi sõda, toetasid kreeklased Venemaad, kuid kuna Kreeka oli liialt vaene ja pelgas Briti interventsiooni, ei astutud ametlikult sõtta. 1881. aastal sai Kreeka endale Berliini leppega määratud Tessaalia ja väikese osa Epeirosest, kuid lootus saada endale ka Kreeta ei täitunud.

Kreeta kreeklased siiski korraldasid regulaarselt ülestõuse ning 1897. aastal kuulutas Kreeka valitsus Türgile sõja. Kehva väljaõppe saanud ja puudulikult varustatud Kreeka armee sai sõjas Türgilt lüüa. Taas sekkusid sündmustesse suurriigid, mistõttu Kreeka pidi Türgile loovutama vaid vähesed piirialad, samas kui Kreetal kehtestati autonoomne riik, mida valitses Kreeka prints Geórgios.

20.–21. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuningas Konstantínos I ja peaminister Elefthérios Venizélos (seljaga) 1913. aastal Balkani sõdade ajal.
20. sajandi esimese veerandi sõdades tuntust kogunud kindral Nikólaos Plastíras teenis Teise maailmasõja lõpul ja järel kolm ametiaega peaministrina.
Saksa sõdurid heiskamas Saksa sõjalippu (Reichskriegsflagge) Ateena akropoli kohale. Selle lipu kiskusid maha Manólis Glézos ja Apostolos Santas ning seda sündmust saab pidada üheks esimeseks Kreeka vastupanuliikumise aktsiooniks.

Balkani sõdade lõpuks oli Kreeka territoorium ja elanikkond suurenenud. Esimesele maailmasõjale eelnenud aastail domineerisid Kreeka poliitikas vastuolud kuningas Konstantínos I ja populaarse peaministri Elefthérios Venizélose vahel, kel olid erimeelsused riigi välispoliitika osas. Riik jagunes kahte ossa ning Esimese maailmasõja ajal oli riigil ajutiselt koguni kaks valitsust. Saksameelsed rojalistid valitsesid Ateenas ja britimeelsed Venizélose pooldajad valitsesid Thessaloníkis. Kaks valitsust ühinesid 1917. aastal, mil Kreeka ametlikult Antandi poolel sõtta astus.

Esimese maailmasõja järel üritas Kreeka hõivata territooriume Väike-Aasias, kus oli tollal suur kreeka elanikkond, kuid sai Kreeka-Türgi sõjas lüüa. Lausanne'i rahuleppe alusel saadeti Kreeka türklased Türki ja Türgi kreeklased Kreekasse. Tol perioodil hukkus sadu tuhandeid Pontose kreeklasi (Kreeka genotsiid[32])[33]. Järgnenud aastad kujunesid ebastabiilseiks ning 1,5 miljoni Türgist tulnud kreeka põgeniku sobitamine Kreeka ühiskonda kujunes keerukaks ülesandeks.

Ebaõnnestunud sõda Väike-Aasias viis 1924. aastal monarhia kaotamiseni rahvahääletuse teel ja Teise Kreeka Vabariigi väljakuulutamiseni. Peaminister Geórgios Kondýlis sai 1935. aastal võimule ja likvideeris omakorda vabariigi ning taastas rahvahääletusega monarhia. 1936. aastal toimus riigipööre ning võimule tõusis Ioánnis Metaxás ja kehtestas riigis diktatuuri, mida tuntakse 4. augusti režiimi nime all. Hoolimate diktatuurist säilitas Kreeka head suhted Suurbritanniaga ja ei loonud liitlassuhteid teljeriikidega.

28. oktoobril 1940 nõudis fašistlik Itaalia Kreeka alistumist, kuid Kreeka valitsus keeldus ning puhkenud Kreeka-Itaalia sõjas löödi Itaalia väed Albaaniasse, mida võib pidada liitlasvägede esimeseks võiduks teljeriikide üle Euroopa pinnal. Kreeklaste võitlus ja võit said maailmas suure tunnustuse osaliseks. Tuntuimaks võib pidada Winston Churchilli ütlust: "Me ei ütle, et kreeklased võitlesid nagu kangelased, kuid me ütleme, et kangelased võitlevad nagu kreeklased." Ka Charles de Gaulle tunnustas ametlikus teadaandes Kreeka võitu Itaalia üle. Saksamaa saatis seejärel kiiresti oma sõjajõud Kreekasse ja hoolimata kreeklaste ägedast vastupanust, eriti Metaxáse liinil, langes riik sakslaste võimu alla. 11. detsembril Riigipäeva ees peetud kõnes tunnustas Adolf Hitler Kreeka sõdureid ja nimetas neid senistest vastastest vapraimateks.

Okupeeritud Kreekas jätsid sakslased enda hallata Ateena ja Thessaloníki ning ülejäänud provintsid anti Itaaliale ja Bulgaariale, kes olid Saksamaa liitlased. 1941.–1942. aasta talvel hukkus üle 100 000 kreeklase nälja tõttu, samuti hukkus tuhandeid inimesi natside ja kollaborantide tegevuse läbi. Suurem osa Kreeka juute küüditati ja hukati koonduslaagrites. Samal ajal tegutses Kreekas ka vastupanuliikumine. Saksa vägede korraldatud massimõrvadest on tuntumad Kommeno massimõrv (317 tapetut), Viannose holokaust (üle 500 tapetu), Kalavryta massimõrv, Distomo massimõrv (218 tapetut) ja Kedrose holokaust (164 tapetut). Okupatsiooni ajal hukkasid sakslased 21 000, bulgaarlased 40 000 ja itaallased 9000 kreeklast[34].

Okupatsiooni lõppedes puhkes Kreekas kodusõda kommunistide ja antikommunistide vahel, mis tõi kaasa majandusraskused ja tõsised sotsiaalsed pinged parem- ja vasakpoolsete vahel[35]. Järgmise kahekümne aasta jooksul tõrjuti vasakpoolsed valitsevast poliitikast kõrvale ning Kreekat saatis tugev majanduskasv, mis vähemalt osaliselt oli tingitud Marshalli plaanist.

Kuningas Konstantínos II saatis juulis 1965 laiali Geórgios Papandréou tsentristliku valitsuse, mis tõi kaasa rahutu aja Kreeka poliitikas ja kulmineerus 21. aprillil 1967 riigipöördega ning Kolonelide diktatuuriga. 17. novembril 1973 suruti vägivaldselt maha Ateena üliõpilaste meeleavaldus, mille järel tõusis järjekordse riigipöördega võimule veelgi rangemate vaadetega brigaadikindral Demetrios Ioannides. 20. juulil 1974 vallutas Türgi Küprose, mis viis omakorda Kreeka diktatuuri langemiseni.

Endine peaminister Konstantínos Karamanlís kutsuti tagasi Pariisist, kus ta oli elanud eksiilis 1963. aastast. 17. novembril 1974, üliõpilaste ülestõusu esimesel aastapäeval, peeti esimesed mitme parteiga valimised. Rahvahääletusel otsustati, et monarhiat enam ei taastata ning 11. juunil 1975 võeti vastu demokraatlik ja vabariiklik konstitutsioon.

Kreeka valitsusvõlakriisi saatsid ulatuslikud protestid.

Samal ajal asutas Andréas Papandréou Ülekreekalise Sotsialistliku Liikumise (PASOK), vastukaaluks Karamanlíse Uue Demokraatia parteile. Need kaks erakonda on sealtmaalt olnud vaheldumisi Kreeka valitsuses.

1980. aastal ühines Kreeka taas NATO-ga ning 1. jaanuaril 1981 sai temast kümnes Euroopa Majandusühenduse liige, millele järgnes stabiilne majanduskasvu periood. Investeeringud tööstusse ja infrastruktuuri, Euroopa Liidu toetused ning turismi, laevanduse ja teenindussektori areng tõid kaasa elatustaseme tugeva tõusu. Ajalooliselt pingelised Kreeka-Türgi suhted paranesid 1999. aastal, mil mõlemat riiki tabasd järjestikku maavärinad ja viis lõpuks selleni, et Kreeka võttis tagasi oma veto Türgi soovilt liituda Euroopa Liiduga. Kreeka võttis 2001. aastal käibele euro ja 2004. aastal toimusid riigis Ateena olümpiamängud.

Kreekat tabas rängalt Suur majandussurutis ja riik oli kesksel kohal Euroopa võlakriisi kujunemisel. Kreeka valitsusvõlakriis, sellele järgnenud majanduskriis ja protestilaine mõjutasid tugevalt riigi sisepoliitikat ja on ohustanud alates 2010. aastast korduvalt Euroopa ja globaalset finantsturgu.

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kreekas elab 2011. aasta rahvaloenduse järgi 10 787 690 inimest.[36] 2008. aasta seisuga elab 61% rahvastikust linnades[37].

Ametlik keel on kreeka keel.

Kreeka konstitutsiooni järgi on riigis valdavaks religiooniks õigeusk.

Kreeka rahvaarv on viimastel sajanditel pidevalt kasvanud. Eriti kiire kasv toimus 20. sajandi teisel poolel, mil lisaks loomulikule rahva juurdekasvule toimus ka intensiivne immigratsioon. 2001. aasta rahvaloendus näitas, et 797 091 välismaalast elas riigis alaliselt ning moodustas 6,95% elanikkonnast, samas kui nende arv 1990. aastal oli kõigest 142 367. Enamik immigrantidest on pärit naaberriikidest. Albaanlased moodustavad 55–60% või rohkem kõigist immigrantidest. 1990ndate keskel sisserännanud, kes pärinevad eelkõige Aasia riikidest – eriti Pakistanist ja Bangladeshist, moodustavad madala kvalifikatsiooniga töötajate rühma.

Riigi keskmine rahvastiku tihedus on 81,7 inimest ruutkilomeetri kohta. Võrreldes rahvastiku tihedust Albaania (98,5/km²), Makedoonia (82,2/km²), Bulgaaria (65,2/km²) ja Türgiga (97/km²), ei tõuse Kreeka teiste seast kuigi esile. Kuna riigi territooriumist on 80% mägine, on paljud alad elamiseks kõlbmatud. Seega on suhteline tihedus osades paikades palju kõrgem.

Kõige tihedamalt paikneb rahvastik pealinna Ateena ümbruses ning teistes linnades/linnapiirkondades nagu Thessaloniki ja Kreetal asuv Irákleio. Üldjuhul koondub rahvastik rannikule, tihedam asustus on ka saartel. Suhteliselt vähe inimesi elab sisemaal, mägisematel aladel võib elada 1–5 inimest ruutkilomeetri kohta.

Kreekas, nagu teisteski Euroopa riikides (ja Põhja riikides üldiselt), on keskmine eluiga võrdlemisi kõrge. Meestel on see 77,5 aastat, naistel 82,8 aastat. Kreeka on läbi teinud demograafilise ülemineku etapid ning ta liigitatakse kaasaegse rahvastiku tüübiga riikide hulka, st iive on väike või nullilähedane ja rahvastik vananeb.

Kui 1961. aasta rahvaloendusel oli Kreekas üle 65-aastasi kõigest 11%, siis 2001. aastal oli neid juba peaaegu 17%. Rahvastiku vananemine jätkub – üle 65-aastasi inimesi elab riigis 6% rohkem kui alla 14-aastasi.

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kreeka on kapitalistliku majandusega Euroopa riik. Perioodi 1950–1973 nimetatakse Kreeka majandusimeks, kuna riigi majandus kasvas keskmiselt 7% aastas, jäädes alla vaid Jaapanile. Alates 1950. aastast kuni 2008. aasta majanduskriisini, v.a 1980. aasta majandusseisaku ajal, edestas Kreeka majanduskasvus järjekindlalt enamikku Euroopa riike. Kreeka edu põhjuseks 2000. aastatel võib pidada soodsate laenude kättesaadavust, mis omakorda soodustas rekordilist tarbimist. 2009. aasta majanduslanguse ja ülemaailmse finantskriisi tõttu karmistusid aga laenutingimused ja üha suuremaks probleemiks sai kasvav eelarvepuudujääk.

2010. aastal tabas riiki võlakriis. 2012. aasta märtsiks oli Kreeka riigivõlg umbes 370 miljardit eurot.

Kreeka riigivõlg (sinine) võrrelduna ELi keskmisega (roheline).

Töötuse määr oli 2010. aasta seisuga 12%, 2012. aasta alguses 21,7% ja tõusis 2013. aasta jaanuaris 27,2%-ni.

Majanduse maht vähenes 2,3% aastal 2009, 3,5% aastal 2010 ja 6,0% aastal 2011.

Kreeka on peamine Euroopa Liidu abisaaja. Et taastada Kreeka majanduse jätkusuutlikkus ning tagada Kreeka ja selle läbi kogu euroala finantsstabiilsus, kohustatakse Euroopa riike kokku panema suuri abipakette Kreeka toetuseks. Sellele vaatamata on riigi majanduslik olukord siiani raske ning eurotsoonis püsimine küsitav.

Kreekas on suuruselt maailma 39. SKP.

2002. aastal võeti kasutusele euro, mis asendas Kreeka drahmi.

Kreeka suurim lennujaam on Ateena Elefthérios Venizélose rahvusvaheline lennujaam.

SKP jaotumine
sektoritesse
(2009)[37]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
4%
Tööstus
17,6%
Teenindus
78,5%
Tööjõu jaotumine sektoritesse
(2005)[37]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
12,4%
Tööstus
22,4%
Teenindus
65,1%

Põllumajandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kreeka põllumajandussektori arengut pidurdab loodusressursside vähesus. Umbes 70 protsenti maast on harimiseks kõlbmatu mägisuse või metsasuse tõttu (ligikaudu 30% riigist on metsadega kaetud, mägisus 80%). Ka sademete vähesus, eriline maaomandi süsteem (mis soodustab vähetootlike väikemaaomandite teket) ning linnadesse või välismaale kolimine aeglustab sektori kasvu.

Põllumajandusega, mis moodustab 3,3 protsenti SKP-st, on hõivatud 528 000 inimest ehk 12% tööjõust.

Ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) raames on Kreeka esmase tähtsusega sektor saanud suuri toetusi, ent tulemused on olnud vastuolulised. Järgmise kümne aasta jooksul plaanitakse toetusi mõnes valdkonnas vähendada.

Mõnevõrra kehvadest looduslikest tingimustest hoolimata toodab Kreeka mitmesuguseid taimseid ja loomseid produkte.

Põllumajandus on koondunud Tessaalia tasandikele, Makedooniasse ja Traakiasse, kus kasvatatakse maisi, nisu, otra, suhkrupeeti ja kartuleid.

Kreeka on oluline puuvilla- ja tubakatootja. Oliivid, millest sageli valmistatakse õli, on riigi tuntuim ekspordiartikkel, kuigi moodustab ainult 10,6% toiduainete väljaveost.

Viinamarju, meloneid, tomateid, virsikuid, apelsine jt puu- ja köögivilju eksporditakse Euroopa Liitu, see moodustab 33,6% ekspordist.

Vein on paljulubav ekspordiartikkel ning valitsus on tungivalt soovitanud viinamarjaistanduste omanikel toota kõrgema kvaliteediga veine, et suurendada nende populaarsust rahvusvahelisel turul.

Kuna Kreekal on pikk rannajoon ja arvukalt saari, on loomulik, et riigil on ka oma kalatööstus. Hoolimata sellest, et Hellas on rikkaliku ajalooga mereriik, ei mängi kalandus riigi majanduselus kuigi olulist rolli. Ülepüük on vähendanud kalapüügist saadavat tulu ning ka Vahemere saastatus on kalatööstusele halvasti mõjunud.

Loomakasvatus moodustab olulise osa Kreeka põllumajandustoodangust.

Kitse- ja lambaliha ning piim on populaarsed ning moodustavad umbes 6 protsenti põllumajandustoodangust. Eriti tähtis on lambapiim, mida kasutatakse tuntud Kreeka fetajuustu tegemisel.

Põllumajanduses on esindatud ka sead, veised, kanad, küülikud, mesitarud ja tuvid.

Tähtsa osa impordist moodustab liha- ja piimatoodang (vastavalt 29,4% ja 17%), kuna veisekasvatus on piiratud.

Eksport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kreeka suurimad ekspordiartiklid on[37]

  • toit ja joogid
  • tööstuskaubad
  • naftatooted
  • kemikaalid
  • tekstiil

Kreeka tähtsaimad ekspordipartnerid on Saksamaa 11,11%, Itaalia 11,05%, Küpros 7,28%, Bulgaaria 6,74%, Ameerika Ühendriigid 4,95%, Suurbritannia 4,4% ja Türgi 4,23% (2009).[37]

Import[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kreeka suurimad impordiartiklid on[37]

  • masinad
  • veoseadmed
  • kütused
  • kemikaalid

Kreeka tähtsaimad impordipartnerid on Saksamaa 13,73%, Itaalia 12,71%, Hiina 7,08%, Prantsusmaa 6,1%, Holland 6,02%, Lõuna-Korea 5,68%, Belgia 4,34% ja Hispaania 4,08% (2009).

Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

GreeceNumberedPerepheries.png

Halduslikult jaguneb Kreeka piirkondadeks ja need omakorda piirkonnaüksusteks (perifereiakí̱ enóti̱ta). 2. järgu haldusüksus on ka Áthose mungavabariik.

  1. Atika
  2. Kesk-Kreeka
  3. Kesk-Makedoonia
  4. Kreeta
  5. Ida-Makedoonia ja Traakia
  6. Ípeiros
  7. Joonia saared
  8. Põhja-Egeus
  9. Peloponnesos
  10. Lõuna-Egeus
  11. Tessaalia
  12. Lääne-Kreeka
  13. Lääne-Makedoonia

Välispoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kreeka on tähtis liige enamikes suurtes rahvusvahelistes organisatsioonides.

Geograafilise asukoha tõttu on riik poliitiliste, kaubanduslike ja diplomaatiliste suhete ristteeks.

Kreeka välispoliitika on üldiselt vastavuses ELi partneritega ning täielikud diplomaatilised suhted on sõlmitud peaaegu kõikide maailma riikidega. Erandiks võib pidada Makedoonia Vabariiki, mis on Kreekaga tülis riigi nime tõttu (Kreekas on Makedoonia-nimeline provints).

Turism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kreeka mandriosa ja saared on üks turistide lemmiksihtkohti Euroopas. Kreeka meelitab turiste rohkete antiikajast säilinud mälestiste, Vahemere ranniku ja randadega.

Kreeka on kogu maailmas 15. kõige külastatavam riik, sest riigi statistikaameti andmeil külastab Hellast üle 15 miljoni turisti igal aastal, pärast selliseid riike nagu Prantsusmaa, USA, Hiina, Hispaania ja Suurbritannia.

Turism moodustab suure osa riigi majandusest – üle 15% SKP-st. Otseselt või kaudselt töötas 2004. aastal sel alal 660 000 inimest, mis oli umbes 16,5% kõikidest töökohtadest sel aastal.

Spetsiaalselt turismi arendamiseks on avatud palju hotelle, loodud töökohti ja turistilõkse, mis on küllastunud kõiksugustest suveniirikauplustest.

Turismi infrastuktuur on tunduvalt paranenud pärast 2004. aasta Kreeka olümpiamänge. Lisaks suvisele turismile arendatakse ka ökoturismi ja spaasid. Mis on paljudele üllatuseks, on see, et Kreekas leidub mitmeid suusakeskusi ning talveturism on täiesti võimalik.

Kreeka turismipiirkonnad on muutunud (nagu kogu maailma kuurortid) omavahel sarnasteks, kus kohaliku elu omapära jääb aina vähemaks, ent Kreeka saared ja rannik on tänu eraldatusele suutnud säilitada oma eripära.

Enamik turiste tuleb Kreekasse Euroopast, eriti Euroopa Liidu riikidest, kuid ka USA-st. Teistest maadest pärinevate turistide hulk jääb tagasihoidlikuks.

Aastatel 1989–1991 olid umbes 90% turistidest eurooplased, eriti sakslased ja britid.

Kuni 1990. aastateni ei ületanud turistide koguarv 8–9 miljonit, kuid 1994 oli otsustav aasta Kreeka turismi jaoks, sest sel aastal valis enam kui 10 miljonit inimest just selle riigi puhkusepaigaks.

Turismi kõrghooaeg kestab maist septembrini, sest 3/4 turistidest külastab Kreekat just sel ajal.

Parthenon – Ateena Akropolil asuv jumalanna Athena tempel, mis on üks populaarsemaid vaatamisväärsusi kogu Kreekas.

Kreeka on turistidele enamasti rahulik ja turvaline reisisihtkoht, kuid viimasel ajal esineb erinevate huvigruppide streike ja demonstratsioone, mis häirivad tavapärast elurütmi.

Populaarsed sihtpunktid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pealinna Ateenat külastas 2005. aastal üle 6 miljoni turisti.

Varlaami klooster Metéoras.

Kolm olulisimat vaatamisväärsust Kreekas on Ateena akropol, Delfi oraakel ja Olümpia.

Muudest populaarsetest vaatamisväärsustest võib nimetada veel Korfut (tuntud ka Kérkyra nime all; saar Joonia meres), Metéora kloostreid, mis asuvad liivakivist järskudel mäetippudel, Thessaloníkit (Bütsantsi kirikud ja Rooma termid), Rhodost (saar Vahemeres Väike-Aasia poolsaare edelaranniku lähedal; rannapuhkajate paradiis), Thírat (maaliline laht ja mererand) ja paljusid teisi.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. ↑ The World Factbook.
  2. ↑ Greece. Rahvusvaheline Valuutafond. Vaadatud 29.06.2014.
  3. ↑ Homeros. Ilias II.
  4. ↑ Hilmar Klinkott. Yauna – Die Griechen aus persischer Sicht? – Hilmar Klinkott (toim). Anatolien im Lichte kultureller Wechselwirkungen, Attempo: Tübingen 2001, ISBN 3-89308-333-2S, lk 107–148.
  5. ↑ Eugene N. Borza "In the Shadow of Olympus: The Emergence of Macedon". Princeton University Press, 1992, lk. 58
  6. ↑ K. Douka, C. Perles, H. Valladas, M. Vanhaeren, R.E.M Hedges "Franchthi Cave revisited: the age of the Aurignacian in south-eastern Europe". Antiquity Magazine, 2011, lk. 1133
  7. ↑ Catherine Perlès "The Early Neolithic in Greece: The First Farming Communities in Europe". Cambridge University Press, 2001
  8. ↑ Hans Slomp "Europe, A Political Profile: An American Companion to European Politics: An American Companion to European Politics". ABC-CLIO, 2001, lk. 50
  9. ↑ "World and Its Peoples". Marshall Cavendish, 2009, lk. 1458
  10. ↑ David Sansone "Ancient Greek civilization". Wiley, 2011, lk. 5
  11. ↑ Robert Drews "The End of the Bronze Age: Changes in Warfare and the Catastrophe Ca. 1200 BC". Princeton University Press, 1995, lk. 3
  12. ↑ John R. Short "An Introduction to Urban Geography". Routledge, 1987
  13. ↑ Pierre Vidal-Naquet "Le monde d'Homère". Perrin, 2000, lk. 19
  14. ↑ John Dunn "Democracy: the unfinished journey 508 BC – 1993 AD". Oxford University Press, 1994
  15. ↑ 15,0 15,1 Jackson Spielvogel "Western Civilization, Vol. I: To 1715". Thomson Wadsworth, 2005, lk. 89–90
  16. ↑ 16,0 16,1 Toimetaja Harriet Flower "The Cambridge Companion to the Roman Republic". Cambridge University Press, 2004, lk. 258
  17. ↑ 17,0 17,1 Allen Mason Ward, Fritz Moritz Heichelheim, Cedric A. Yeo "A history of the Roman people". Prentice Hall, 2003, lk. 276
  18. ↑ Paul A. Zoch "Ancient Rome: An Introductory History". University of Oklahoma Press, 2000, lk. 136
  19. ↑ Cynthia Kosso, Anne Scott "The Nature and Function of Water, Baths, Bathing, and Hygiene from Antiquity Through the Renaissance". Brill, 2009, lk. 51
  20. ↑ Everett Ferguson "Backgrounds of Early Christianity". Wm. B. Eerdmans Publishing, 2003, lk. 617–618
  21. ↑ William Dunstan "Ancient Rome". Rowman & Littlefield Publishers, 2010, lk. 500
  22. ↑ Robert Milburn "Early Christian Art and Architecture". University of California Press, 1988, lk. 158
  23. ↑ Nikolaos Makrides "Hellenic Temples and Christian Churches: A Concise History of the Religious Cultures of Greece from Antiquity to the Present". NYU Press, 2009, lk. 206
  24. ↑ Elizabeth Jeffreys, John F. Haldon, Robin Cormack "The Oxford Handbook of Byzantine Studies". Oxford University Press, 2008, lk. 4
  25. ↑ Timothy E. Gregory "A History of Byzantium". Wiley-Blackwell, 2010, lk. 169
  26. ↑ 26,0 26,1 26,2 26,3 John Van Antwerp Fine "The Early Medieval Balkans: A Critical Survey from the Sixth to the Late Twelfth Century". University of Michigan Press, 1991
  27. ↑ John Julius Norwich "A Short History of Byzantium". Vintage Books, 1997, lk. xxi
  28. ↑ 28,0 28,1 28,2 28,3 28,4 28,5 28,6 28,7 Richard Clogg "A Concise History of Greece". Cambridge University Press, 2002
  29. ↑ George Kourvetaris, Betty Dobratz "A profile of modern Greece: in search of identity". Clarendon Press, 1987, lk. 33
  30. ↑ Lyn Harrington "Greece and the Greeks". T. Nelson, 1968, lk. 124
  31. ↑ 31,0 31,1 David Brewer "The Greek War of Independence: The Struggle for Freedom from Ottoman Oppression and the Birth of the Modern Greek Nation.". Overlook Press, 2001
  32. ↑ Chris Hedges "A Few Words in Greek Tell of a Homeland Lost". New York Times, 17. september 2000
  33. ↑ Rudolph Joseph Rummel "The Holocaust in Comparative and Historical Perspective". Idea Journal of Social Issues, volume 3, 1998]
  34. ↑ Guido Knopp "Die Wehrmacht - Eine Bilanz". Goldmann, 2009, lk. 193
  35. ↑ Mark Mazower "After the War Was Over: Reconstructing the Family, Nation, and State in Greece, 1943-1960". Princeton University Press, 2000
  36. ↑ Kreeka Statistikaamet vaadatud 03.06.12
  37. ↑ 37,0 37,1 37,2 37,3 37,4 37,5 Luure Keskagentuur vaadatud 23.01.11

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Commons-logo.svg
 Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kreeka
Flag of Europe.svg
Euroopa Liidu riigid

Austria | Belgia | Bulgaaria | Eesti | Hispaania | Holland | Horvaatia | Iirimaa | Itaalia | Kreeka | Küpros | Leedu | Luksemburg | Läti | Malta | Poola | Portugal | Prantsusmaa | Rootsi | Rumeenia | Saksamaa | Slovakkia | Sloveenia | Soome | Suurbritannia | Taani | Tšehhi | Ungari

Location NATO 2009 blue.svg
Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni riigid

Albaania | Ameerika Ühendriigid | Belgia | Bulgaaria | Eesti | Hispaania | Holland | Horvaatia | Island | Itaalia | Kanada | Kreeka | Leedu | Luksemburg | Läti | Norra | Poola | Portugal | Prantsusmaa | Rumeenia | Saksamaa | Slovakkia | Sloveenia | Suurbritannia | Taani | Tšehhi | Türgi | Ungari

Cartography of Europe.svg
Euroopa maad

Iseseisvad riigid: Albaania | Andorra | Armeenia¹  | Aserbaidžaan¹ | Austria | Belgia | Bosnia ja Hertsegoviina | Bulgaaria | Eesti | Gruusia¹ | Hispaania | Holland | Horvaatia | Iirimaa | Island | Itaalia | Kasahstan² | Kosovo | Kreeka | Küpros¹ | Leedu | Liechtenstein | Luksemburg | Läti | Makedoonia | Malta | Moldova | Monaco | Montenegro | Norra | Poola | Portugal | Prantsusmaa | Rootsi | Rumeenia | Saksamaa | San Marino | Serbia | Slovakkia | Sloveenia | Soome | Suurbritannia | Šveits | Taani | Tšehhi | Türgi² | Ukraina | Ungari | Valgevene | Vatikan | Venemaa²

 Sõltuvad alad: Ahvenamaa | Akrotiri ja Dhekelia¹ | Gibraltar | Guernsey | Fääri saared | Jan Mayen | Jersey | Man | Svalbard

 Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Abhaasia¹ | Lõuna-Osseetia¹ | Põhja-Küpros¹ | Transnistria

1 loodusgeograafiliselt asub Aasias       2 suurem osa territooriumist Aasias
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kreeka&oldid=4254935"