Tahan rääkida ühest ööst Tallinna laste luutuberkuloosi sanatooriumis aastal 1951. Olin plekkpanniga kruusaaugus sõites kukkunud kivihunnikusse, saanud hirmsa obaduse ja veidi hiljem avastati mul luutuberkuloos. Arstid ütlesid, et mind tuleks panna sanatooriumi, aga seal öeldi, et rahvavaenlase poeg, las kärvab. Minu emapoolsed vana­vanemad olid viidud Siberisse, kus vanaisa suri. Minu isa oli Eesti ter­ritoriaalkorpusest saadetud võitlema mitte Wehrmacht’i vastu, vaid viidud vangi, kust ta põgenes, sattus totaalmobilisatsiooniga Saksa poolele ja langes Idapataljonis jaanuaris 1944, kui mina olin aastane.
Tervishoiuosakonna teate peale tu­li
kokku meie perekonnanõukogu. Mi-nu vanaisa August ja vanaema Betty Kuuskemaa küsisid minu kasuisalt Udo Keevallikult, kas too ei oleks nii kena ja adopteeriks mind. Tema oli nõus, nii sai minust Jüri Keevallik. Vana­vanemate soov oli, et jääksin rahulikumate aegade saabumiseni Keevallikuks. Selle, nõukogude võimu silmis rikkumata nimega võeti mind dispanserisse, kus mind varvastest kaenla­alusteni kipsi valati, sest tollal valitses arvamus, et luutuberkuloosi­haige peab olema liikumatu. Kui olin kooriku ümber saanud, pandi mind kaheks nädalaks isolaatorisse, kus hilis­sügisel oli ainult 12–14 kraadi sooja, sest ka madalat temperatuuri peeti raviks vajalikuks. Toitu oli na­pilt. Nüüd kujutage ette üheksa-aastast poissi, kes on palatis ihuüksi, saab ainult käsi ja pead liigutada ning valu on nii suur, et tahaks mööda seina üles ronida.
Minu ainuke lohutus oli lugemine, olin juba siis raamatuinimene. Ühel õhtul lugesin Gogoli jutustusest „Vii”, kuidas tondid ja vaimud kirikus märatsesid. Hakkasin kartma, et öösel võivad need kollid ka minu järele tulla. Ma ei julgenud magama jääda, mul oli hirm ja valu, tihkusin vaikselt nutta ning ümberringi ei olnud kedagi, kellega oleksin saanud oma muret jagada.
Aga mis ei tapa, teeb tugevaks. See koorik võeti mul paari kuu pärast ära, tehti teistsugune vorm, kipsist alus, mille külge olin kolmest kohast seotud. Kips oli omakorda voodi küljes kinni, et ma rabelema hakates sealt end maha ei veeretaks. Ähvardati, et kes end üheks minutiks lahti seob, peab aasta kauem kipsis olema. Mõtlen, et mu seisund oli hullem kui täiskasvanul üksikvangistuses, aga sain selgeks, et inimese keha võib vangi panna, vaimu mitte iial. See, et ma kinni olin, sünnitas minus tahtmise liikuda, reisida ajas ja ruumis. Tõenäoliselt sellepärast saigi minust ajaloolane. „Reisima” hakkasin juba oma palatikaaslastega. Rändasime mõttes üksteisele igasuguseid lugusid jutustades ja kui väljapääsmatusse olukorda sattusime, aitasid vanake Hottabõtš oma lendava vaibaga ja võlumuna meid hädast välja.
Kipsis olin ühtekokku kaks aastat ja seitse kuud ning Keila kooli 5. klassi jõudes osutusin täiesti valgeks vareseks. Käisin kepiga, ei suutnud teistega võidu mängida, muudkui lugesin. Mind pilgati, olin uje, häbelik ja vait. Vahetevahel saadeti keegi mind norima. Olin kõhn ja pikk nagu kartuliidu, panin oma pikad käed norija õlgadele ja vaatasin talle otsa. Mõnikord asi sellega lõppeski, mõnikord aga ei suutnud ma end valitseda ja virutasin narrijale oma kepiga. Juhtus, et poisist mööda, igatahes lõin 5. klassis katki neli keppi. Vanaema, näitleja Betty Kuuskemaa, tõi siis Estonia rek­visiidilaost jälle uue. Kuna olin vastu hakanud, hakkasid teised mind alates 6. klassist aktsepteerima. Kui kepist lahti sain, õppisin suusatama ja ujuma. Sain oma alaväärsusest lahti.

Jüri Kuuskemaa