Eelnõu
784 AE
Riigikogu avaldus kommunistliku režiimi kuritegudest Eestis
14. juunil 2001. aastal möödub 60 aastat Nõukogude Liidu kommunistliku okupatsioonivõimu poolt 1941. aasta 14. juunil läbi viidud Eesti kodanike massilisest küüditamisest Nõukogude Liitu. Aastatel 1940-1949 represseeriti õigusvastaselt üle viiendiku Eesti põliselanikkonnast.
Mälestades nende kuritegude ohvreid ja lähtudes sellest,
- et 1940. aasta 16.-17. juunil Nõukogude Liit okupeeris sõjalise jõuga Eesti Vabariigi, rikkudes rahvusvahelist õigust, sealhulgas 1920. aasta 2. veebruaril Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud rahulepingut ja 3. juulil 1933. aastal Londonis sõlmitud Agressiooni Defineerimise Konventsiooni,
- et kommunistlik okupatsioonirežiim hävitas Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra, riiklikud asutused ning kodanikuühendused,
-et Nõukogude okupatsioonivõimud panid ebaseaduslikult annekteeritud Eesti Vabariigi territooriumil toime genotsiidi, inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid, võõrandasid õigusvastaselt vara ja
hävitasid sihipäraselt eesti rahvuskultuuri, sealhulgas mälestisi ja trükiseid, muutsid venestamise eesmärgil Nõukogude kodanike Eestisse massilise ümberasustamisega elanikkonna rahvuslikku koosseisu eesmärgiga hävitada eesti rahvus,
Riigikogu kuulutab neid kuritegusid toime pannud kommunistliku režiimi ja seda vägivaldselt teostanud Nõukogude riigi organid, nagu NKDV, NKGB, KGB ja teised ning nende asutuste poolt moodustatud erakorraliste tribunalide (troikad), samuti õigusevastaste asutuste, hävitus- ja rahvakaitsepataljonide, tegevuse kuritegelikuks.
Riigikogu rõhutab, et Nõukogude riigi jälitus- ja kohtuorganite, õigusvastaste asutuste, hävitus- ja rahvakaitsepataljonide poolt Eestis toime pandud inimsusevastaste kuritegude eest on võrdsel määral vastutavad neid juhtinud Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei ja selle osakond Eestimaa Kommunistlik Partei.
Tunnistades kommunistlikku okupatsioonirežiimi teostanud asutised ja organisatsioonid kuritegelikuks, rõhutab Riigikogu, et see ei tähenda nende liikmetele ja töötajatele kollektiivse vastutuse panekut režiimi kuritegude eest. Iga isiku osalemise korral eespool nimetatud kuritegude toimepanemises tuleb anda individuaalne eetiline ja juriidiline hinnang.
Nõukogude okupatsioonirežiimi kuriteod Eestis olid vaid üheks osaks totalitaarrežiimide inimvaenulikust tegevusest XX sajandi maailmas. Inimsusevastased kuriteod on aegumatud. Nende kuritegude kordumise oht ei ole kadunud. Äärmuslikele ideoloogiatele tuginevad režiimid ohustavad maailma rahu ja rahvaste vaba arengut seni, kuni nende kuritegelik olemus on lõpuni avamata ja hukka mõistmata.
Riigikogu rõhutab vajadust anda Nõukogude okupatsioonivõimude ning repressiivorganite poolt Eestis ellu viidud genotsiidile ning inimsusevastastele ja sõjakuritegudele ka kohtulik hinnang.
Riigikogu esimees Toomas Savi
Tallinn, 2001
30.06.2001
Algatajad:
Seletuskiri Riigikogu avalduse eelnõule kommunistliku režiimi kuritegudest Eestis
Kuigi 14. juunil 2001. aastal möödub 60 aastat Eestis toimunud esimesest massiküüditamisest, ei ole siiani antud ühtset hinnangut NSVL ja ENSV kommunistlike asutuste ja organisatsioonide poolt toimepandud genotsiidi, inimsusevastaste, rahu vastaste ja sõjakuritegude suhtes, mis on toime pandud Eesti Vabariigi kodanike vastu aastatel 1940 kuni 1991. Riigikogu avalduse eesmärgiks on anda ühtne ja lõplik hinnang eelpool nimetatud organisatsioonide tegevusele ja juhtida maailma tähelepanu asjaolule, et nende kuritegude kordumise oht ei ole kadunud ei Euroopast ega ülejäänud maailmast.
Seletuskirjale on lisatud NSVL kommunistliku režiimi poolt Eestis toime pandud kuritegusid käsitlev materjal (lisa 1).
30.06.2001
Lisa 1
Ajalooline ülevaade kommunistliku reziimi kuritegudest Eestis
I. Nõukogude Liidu agressioon Eesti Vabariigi vastu. Nõukogude Liidu asutuste poolt Eesti Vabariigi territooriumil toime pandud inimsusevastased kuriteod ja sõjakuriteod
1. Eesti Vabariigi okupeerimine Nõukogude Liidu poolt ja liitmine Nõukogude Liiduga
Inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude toimepanemise eelduseks Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu (edaspidi NSVL) asutuste poolt Eesti Vabariigi territooriumil oli Eesti Vabariigi vägivaldne vallutamine (annekteerimine) NSVLi poolt. Ehkki Teise maailmasõja eelõhtul ei pidanud väikeriikide riiklikku iseseisvust sõjaohu vältimise ettekäändel kõrgeimaks väärtuseks ka lääneriigid rääkimata natslikust Saksamaast ja NSVList, ei õigusta reaalpoliitiline põhjendus agressiooni Eesti Vabariigi ja teiste riikide vastu ning nende annekteerimist.
1.1. NSVLi ja Saksamaa mittekallaletungilepingu sõlmimisele eelnenud anneksioonid Euroopas
Ööl vastu 12. märtsi 1938. a okupeerisid Saksamaa relvajõud Austria (Anschluß), mis liideti Saksamaaga Ostmarki nime all. 29. septembril 1938. a kirjutasid Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia valitsusjuhid alla Müncheni kokkuleppele, millele T_ehhoslovakkia alistus 30. septembril. Selle tulemusena liideti 1.-10. oktoobrini 1939. a Saksamaaga Sudeedimaa ja mõned Austriaga piirnevad alad ning rahuldati ka Ungari ja Poola territoriaalsed nõudmised T_ehhoslovakkia suhtes. 10. märtsil 1939. a tagandas T_ehhoslovakkia president E. Hacha Slovakkia valitsuse, süüdistades seda separatismis. Slovakkia pöördus abi saamiseks Saksamaa poole. 13.-16. märtsil 1939. a vallutasid Saksamaa relvajõud kogu T_ehhoslovakkia ja T_ehhimaa liideti Saksamaaga Böömi- ja Määrimaa (T_ehhia ja Moraavia) protektoraadi nime all. Slovakkia kuulutati 14. märtsil 1939. a iseseisvaks ja muudeti 16. märtsil 1939. a Saksamaa protektoraadiks. 14. märtsil 1939. a kuulutati välja Taga-Karpaatia Ukraina (Ruteenia) iseseisvus, kuid selle vallutas kohe Ungari. 22.-23. märtsil 1939. a sundis Saksamaa Leedut loobuma Meemeli (Klaipeda) piirkonnast.
1.2. NSVLi ja Saksamaa vahelise mittekallaletungilepingu sõlmimine
1939. a suvel loobus NSVL kokkuleppe otsimisest lääneriikidega ja alustas lähenemist Saksamaale. NSVLi Rahvakomissaride Nõukogu esimees ja välisasjade rahvakomissar, Üleliidulise Kommunistliku (bol_evike) Partei (edaspidi ÜK(b)P) Poliitbüroo liige Vjat_eslav Molotov ja Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop kirjutasid 23. augustil 1939. a Moskvas alla NSVLi ja Saksamaa vahelisele mittekallaletungilepingule. Leping sõlmiti kümneks aastaks. Lepingu juurde kuulus salaprotokoll, mis sätestas:i [...]
1. Territoriaal-poliitiliste ümberkorralduste puhul Balti riikidele (Soome, Eesti, Läti, Leedu) kuuluvatel aladel jääb Leedu põhjapiir Saksamaa ja NSVLi huvisfääride piiriks. Seejuures tunnustavad mõlemad pooled Leedu huvi Vilniuse piirkonna suhtes.
2. Territoriaal-poliitiliste ümberkorralduste puhul Poolale kuuluvatel aladel jääb Saksamaa ja NSVLi huvisfääride piiriks umbkaudu Pissa, Narewi, Visla ja Sani jõgede joon.
Küsimus, kas mõlema poole huvides on soovitav iseseisva Poola riigi säilitamine ja millised oleksid selle riigi piirid, lahendatakse lõplikult alles edasise poliitilise arengu käigus.
Igal juhul lahendavad mõlemad valitsused selle küsimuse sõbraliku vastastikuse mõistmise vaimus.
3. Kagu-Euroopas toonitas Nõukogude pool oma huvi Bessaraabia vastu. Saksa pool väljendas täielikku poliitiliste huvide puudumist selles piirkonnas.
4. Seda protokolli hoitakse mõlema lepinguosalise poolt ranges saladuses.
1. septembril 1939. a ründas Saksamaa Poolat. Algas Teine maailmasõda. 17. septembril 1939. a ründas Poolat NSVL ja hõivas vastavalt mittekallaletungilepingu salaprotokollile NSVLi mõjusfääri arvatud alad.
28. septembril 1939. a, kirjutasid V. Molotov ja J. v. Ribbentrop alla NSVLi ja Saksamaa vahelisele sõprus- ja piirilepingule ja selle juurde kuuluvale salaprotokollile. Viimane sätestas Leedu kuulumise NSVLi huvisfääri. Saksamaa huvisfääri kuuluvaks loeti vastutasuks Lublini vojevoodkond ja osa Varssavi vojevoodkonnast.ii...
24. detsembril 1989. a tunnistas Nõukogude Liidu rahvasaadikute II kongress kehtetuks NSVLi ja Saksamaa vahelise mittekallaletungilepingu ja NSVLi ja Saksamaa vahelisele sõprus- ja piirilepingu alates 22. juunist 1941. a. Nende lepingute salaprotokollid tunnistati juriidiliselt alusetuiks ja kehtetuiks allakirjutamise hetkest.iii
1.3. NSVLi ja Eesti Vabariigi vastastikuse abistamise leping
1939. a septembri keskel varjus Eesti territoriaalvetesse Poola allveelaev "Orzel". Laev ankurdati Tallinna sadamasse ja selle meeskond interneeriti. Ööl vastu 18. septembrit 1939. a põgenes "Orzel" Tallinnast. 19. septembril 1939. a süüdistas NSVLi informatsiooniagentuur TASS sel ettekäändel Eestit neutraliteedi rikkumises. 22. septembril 1939. a sõitis Eesti Vabariigi välisminister Karl Selter Moskvasse, et alla kirjutada Eesti Vabariigi ja NSVLi vaheline kaubandusleping. 24. septembril 1939. a, kui K. Selter oli Moskvas, teatas TASS, et tundmatu päritoluga allveelaev on Soome lahes uputanud NSVLi kaubalaeva "Metallist". Ettekäändel, et Eesti Vabariik ei suuda garanteerida oma neutraliteeti, tehti K. Selterile ettepanek alla kirjutada vastastikuse abistamise leping NSVLiga. K. Selter keeldus volituste puudumise tõttu. Pärast konsultatsioone Tallinnas kirjutas ta siiski 28. septembril 1939. a lepingule alla. Lepingu kohaselt sai NSVL õiguse rajada Eesti Vabariigi territooriumile oma lennuväljad, mereväebaasid ja paigutada Eestisse ka muid üksusi.iv2.-10. oktoobrini 1939. a toimusid Tallinnas Eesti sõjaväe ja Punaarmee kõrgemate ohvitseride läbirääkimised vägede paigutamise üle. Lepingu tulemusena paigutati Eestisse 25000 Punaarmee sõdurit ja ohvitseri, kes ületasid Eesti piiri 18. oktoobril 1939. a.v
1939. a oli Eesti sõjaväes 11377 meest: 1440 kindralit ja ohvitseri, 1828 allohvitseri ja 8109 sõdurit.viPärast II maailmasõja algust suurendati Eesti armeed u 14000 meheni.
1.4. Baltisakslaste ümberasumine Saksamaale
6. oktoobril 1939. a peetud kõnes kutsus Saksamaa riigikantsler Adolf Hitler kõiki Eestis, Lätis, Leedus, NSVLis ja Itaalias asuvaid sakslasi Saksamaale ümber asuma. 1939. a oktoobris sõlmiti Saksamaa ja Eesti Vabariigi valitsuste vahel protokoll, mis reguleeris baltisakslaste lahkumise Eestist ja nende varadega seotud küsimused. Esimene laev ümberasujatega lahkus 18. oktoobril 1939, viimane 18. mail 1940. Osa ümberasujaid sõitsid Saksamaale rongiga. Kokku lahkus Eestist ümberasujatena 12660 isikut,viineist 11763 veel 1939. aastal, neist omakorda 10849 loobusid Eesti kodakondsusest.viii
1934. a rahvaloenduse andmetel elas Eestis 16346 saksa rahvusest isikut.ix
30. novembril 1939. a ründas NSVL Soomet. Algas Soome Talvesõda. Operatsioonideks Soomes ja Soome lennuväe vastu kasutas Punaarmee ka Eestis asuvaid lennuvälju.
1.5. NSVLi agressioon Eesti Vabariigi vastu. Eesti okupeerimine NSVLi Punaarmee poolt
16. juunil 1940. a esitas NSVLi välisasjade rahvakomissar V. Molotov Eesti Vabariigi saadikule Moskvas August Reile ultimaatumi, milles süüdistas Eestit NSVLi ja Eesti Vabariigi vastastikuse abistamise lepingu IV artikli ("mitte sõlmima liite ega osa võtma koalitsioonidest, mis on sihitud ühe lepinguosalise vastu") jämedas rikkumises, sest Eesti Vabariik olevat jätkanud NSVLi vastu suunatud sõjalist koostööd Läti ja Leeduga. Ultimaatumis nõuti uue valitsuse loomist Eestis, mis täidaks pakti tingimusi, ja läbipääsu tagamist Nõukogude sõjavägedele "nende paigutamiseks Eesti tähtsamatesse keskustesse küllaldases suuruses, et kindlustada Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise pakti elluviimine ja vältida võimalikke provokatsioonilisi akte Nõukogude garnisoni vastu Eestis".xVastust nõudis V. Molotov keskööks. Eesti Vabariigi juhtkond võttis ultimaatumi vastu. 17. juunil 1940. a kirjutasid Leningradi sõjaväeringkonna ülem armeekindral Kirill Meretskov ja Eesti Vabariigi sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner alla kokkuleppele Punaarmee üksuste paigutamise kohta Eesti Vabariigi territooriumile (nn Narva diktaat, sest selleks ajaks olid Punaarmee üksused juba ületanud Eesti Vabariigi piiri). Kokkuleppe punkt 9 sätestas Kaitseliidu relvitustamise: "Arusaamatuste ja provokatsioonide vältimiseks võtta 48 tunni jooksul, arvates kokkuleppe allakirjutamisest, relvad kogu Eesti tsiviilelanikkonnalt ja hoida neid Eesti sõjaväeladudes."xi17. juuni 1940. a hommikul kell 5 ületasid Punaarmee 10. armee üksused Eesti Vabariigi piiri: 16. laskurdiviis hõivas Tallinna ja selle ümbruse, 113. laskurdiviis Kirde-Eesti, 90. laskurdiviis Kagu-Eesti ja 3. mehhaniseeritud korpuse soomusüksused liikusid läbi Eesti Riia peale. Eesti lennuväljadele paigutati 5 täiendavat lennuväepolku. Kokku lisandus Eestis juba 1939. a sügisest asunud 25000-le punaväelasele veel 70000 maa- ja 10000 mereväelast ning Eestis asuvate punaarmeelaste arv ületas 100000, olukorras, kus Eesti Vabariigi elanike arv oli veidi üle 1 miljoni.
2. Eesti riikliku ja ühiskondliku struktuuri hävitamine. Eesti formaalne liitmine NSVLiga
2.1. Johannes Varese marionettvalitsuse ametisseseadmine. Eesti riikliku struktuuri hävitamise algus
16. juunil 1940. a teatas Eesti Vabariigi peaminister Jüri Uluots oma valitsuse tagasiastumisest. 19. juunil 1940. a saabus ÜK(b)P Keskkomitee peasekretäri Jossif Stalini eriesindajana Eestisse ÜK(b)P Leningradi oblasti- ja linnakomitee I sekretär, ÜK(b)P KK sekretär ja ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige Andrei Ždanov, kes alustas president Konstantin Pätsiga läbirääkimisi valitsuse uue koosseisu üle.
Tähelepanu väärib, et NSVLi esindajaks määrati A. Ždanov, kellel ei olnud ühtegi riiklikku ametikohta: ei NSVLi Ülemnõukogu ega Rahvakomissaride Nõukogu alluvuses. Ja A. Ždanovi nimetas eriesindajaks J. Stalin, kes oli ainult ÜK(b)P KK peasekretär.
21. juunil 1940. a korraldati A. Ždanovi jt NSVLi esindajate initsiatiivil Tallinnas ja teistes Eesti linnades meeleavaldused, mida julgestasid Punaarmee üksused ja Rahva Omakaitse (NSVLi esindajate initsiatiivil "poliitiliselt ustavatest" isikutest loodud relvastatud üksus, analoog 1917. a Punakaardile) salgad, uue valitsuse moodustamise toetuseks. Meeleavaldustel osalesid erariides Punaarmee sõdurid ja ohvitserid ning Petserimaalt spetsiaalselt selle jaoks kohale toodud isikud. Meeleavalduste käigus vabastati "poliitvangid" (Tallinna, Murru, Tartu, Paide ja Valga vanglatest vabastati 43 isikut, neist 36 olid süüdi mõistetud luuretegevuse eest NSVLi kasuks)xiija asendati sini-must-valge lipp Toompea tornis punase lipuga. Tallinnas Raua tänava koolimaja ees toimus kokkupõrge Rahva Omakaitse üksuse ja koolimajja paigutatud Eesti sõjaväe sidepataljoni vahel, hukkusid Eesti sõjaväelased Aleksei Männikus ja Johannes Mandre.xiii21. juunil 1940. a rahuldas president Konstantin Päts peaminister J. Uluotsa valitsuse tagasiastumispalve ja tegi valitsuse moodustamise ülesandeks A. Ždanovi poolt nimetatud Johannes Varesele.xivSamal päeval andis K. Päts eriõigusel Vabariigi Presidendi käskkirja nr 56,xvmillega nimetas ametisse Vabariigi Valitsuse kooseisus:
peaminister - Johannes Vares
minister - Hans Kruus (nimetati peaministri asetäitjaks)xviharidusminister - Johannes Semper
kohtuminister - Boris Sepp (alates 5. juulist 1940 Friedrich Niggol)xviimajandusminister - Juhan Nihtig
põllutööminister - Aleksander Jõeäär
siseminister - Maksim Unt
sotsiaalminister - Neeme Ruus
sõjaminister - kindralmajor Tõnis Rotberg
teedeminister - Orest Kärm
välisminister - Nigol Andresen.
23. juunil 1940. a nimetas K. Päts käskkirjaga nr 57xviiisiseministri abiks, hiljem sisekaitseülemaks Harald Habermani.
2.1.1. Teised ümberkorraldused
22. juunil 1940. a vabastas K. Päts kindral Johan Laidoneri Sõjavägede Ülemjuhataja ametist ja tegelikust sõjaväeteenistusest ja nimetas kindralmajor Gustav Jonsoni Sõjavägede Juhatajaks,xix27. juunil likvideeriti Kaitseliitxxja vabastati ametist Politseitalituse abidirektor Konstantin Kirsimägi (poliitilise politsei juht).xxi29. juunil anti Vabariigi Presidendi poolt dekreedina amnestiaseadus, mille § 2 muuhulgas vabastas vastutusest isikud, kes olid 20.-28. juunini 1940 korda saatnud süüteo poliitilistel motiividel.xxiiJuuni lõpus ja juuli alguses vahetati välja maavanemadxxiiija politseiprefektidxxiv
2.2. Eesti Vabariigi kuulutamine Eesti NSV-ks ja selle liitmine NSVLiga.
5. juulil 1940. a andis K. Päts korralduse Riigivolikogu valimiste kohta, millega moodustati valimiste peakomitee.xxvKandidaatide ülesseadmiseks anti aega 5.-9. juulini.xxviValimised toimusid 14.-15. juunil 1940. a. Valimiste kiirendatud korraldamisel astuti marionettvalitsuse otsusega üle Põhiseaduse nõudmistest. Parlamendi ülemkoda, Riiginõukogu, ei moodustatudki. Valimised ei olnud vabad, kandideerida lubati ainult ÜK(b)P osakonna Eestimaa Kommunistliku Partei kontrollitavatel Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaatidel. 21.-23. juulil 1941. a toimus A. Ždanovi osalusel uue Riigivolikogu esimene istungjärk. Võeti vastu deklaratsioon riigivõimust Eestis, mis kuulutas Eesti Vabariigi Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks (Eesti NSV).xxvii22. juulil võeti vastu deklaratsioon Eesti astumise puhul Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu.xxviii23. juulil võeti vastu deklaratsioon maa kuulutamisest kogu rahva omandiks ("maa suuruseks, mis antakse iga töötava talupoja kasutada, määratakse ülemmäär 30 hektaari"), deklaratsioon pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise kohta ja võeti vastu Riigivolikogu otsus Vabariigi Presidendi küsimuses, millega rahuldati K. Pätsi tagasiastumispalve ja pandi Vabariigi Presidendi kohuste täitmine peaministrile Johannes Varesele.xxix6. augustil 1940. a otsustas NSVLi Ülemnõukogu rahuldada Eesti NSV taotluse NSVLi astumiseks. Mõned päevad varem olid rahuldatud ka Läti ja Leedu samal kombel valitud uute parlamentide taotlused astuda NSVLi liikmeks.xxx
Olukorras, kus Eesti Vabariigi territoorium oli okupeeritud Punaarmee poolt ja uus Riigivolikogu oli valitud valimisseadust rikkudes ning Riiginõukogu ei tegutsenud, ei muuda vastu võetud aktide juriidiline vorm neid veel Eesti Vabariigi Põhiseadusega kooskõlas olevaiks. Eesti Vabariigi põhiseadusliku valitsuse tegevus lakkas 17. juunil Eesti okupeerimisega Punaarmee poolt. Eelpoolloetletud valik otsuseid olid tegelikult Eesti Vabariigi riikliku struktuuri hävitamise alguseks.
2.3. Eesti Vabariigi tasalülitamine NSVLiga. Valik sündmusi
2.3.1. 30. juulil 1940. a võeti vastu esimene Eesti NSV valitsuse ja EKP KK ühine otsus (maata ja vähese maaga talupoegade maaga varustamise peakomitee moodustamise kohta Põllutööministeeriumi juures).xxxi
2.3.2. 31. juulil vabastati siseministri otsusega ametist kõik ametisolevad vallavanemad ja nende abid arvates uute vallavanemate ja nende abide ametisse astumise ajast.xxxii
2.3.3. 5. augustil anti Vabariigi Presidendi dekreet (siseminister Maksim Unti allkirjaga, J. Vares oli Moskvas palumas Eesti NSV ühendamist NSVLiga) välismaal asuvate riigireetjate ja nende perekonnaliikmete karistamise kohta. Selle kohaselt kuulutati isikud, kes keelduvad välismaalt tagasi tulemast, riigireetureiks ja väljaspool seadust olevaiks, millega kaasnes kogu vara konfiskeerimine ja süüdimõistetu mahalaskmine 24 tunni möödumisel arvates tema isiku tuvastamisest. Sellised süüteod otsustas siseministri poolt moodustatud kollegiaalne erikohus. Süüdimõistetute perekonnaliikmeid karistati vabadusekaotusega mitte üle 10 aasta.xxxiii
2.3.4. Vabariigi Valitsuse otsusega 3. augustist kehtestati alates 5. augustist Eestis Moskva kellaaeg.xxxiv
2.3.5. 6. augustil andis Vabariigi President dekreedi Tartu Ülikooli usuteaduskonna likvideerimise kohta ja dekreedi eraõppeasutuste likvideerimise kohta dekreedi jõustumise hetkest.xxxv
2.3.6. 8. augustil andis Vabariigi President dekreedina väärtpaberite käibe lõpetamise seaduse.xxxvi
2.3.7. 25. augustil 1940. a võttis Riigivolikogu vastu Eesti NSV Konstitutsiooni, mis põhines NSVLi 1936. a konstitutsioonil. Eesti NSV kõrgeimaks seadusandlikuks organiks määrati ühekojaline Ülemnõukogu ja täidesaatvaks organiks Rahvakomissaride Nõukogu.xxxvii
2.3.8. Konstitutsiooni § 77 sätestas: "Õigusemõistmist Eesti NSVs teostavad ENSV Ülemkohus, maakonnakohtud ja rahvakohtud, samuti NSVL erikohtud, mis moodustatakse NSVL Ülemnõukogu määramisel."
2.3.9. Riigivolikogu kuulutas end Eesti NSV ajutiseks ülemnõukoguks.xxxviii
2.3.10. 29. augustil 1940. a reorganiseeriti Eesti sõjavägi Punaarmee 22. territoriaalseks laskurkorpuseks. Eesti kõrgemad ohvitserid tagandati, seati sisse poliitjuhtide institutsioon, üksuste Eesti ohvitseridest ülematele nimetati Punaarmeest toodud abid.
2.3.11. 24. novembril 1940. a viidi läbi rahareform. Eesti kroonid asendati Nõukogude rublaga, kusjuures rubla vahetuskurss oli kunstlikult kõrge.
2.3.12. 16. novembril 1940. a määrati likvideerimisele kõik senised kohtud. Alates 1. jaanuarist 1941. a kuulusid need asendamisele nõukogude kohtutega. 16. detsembrist 1940. a võeti Eestis kohaldamisele 1926. a Vene NFSV kriminaalkoodeks. 1. jaanuarist 1941. a kehtestati Eesti NSVs ka Vene NFSV tsiviilõigus, perekonnaõigus ja protsessiõigus.xxxix
2.4. Järelümberasumine
10. jaanuaril 1941. a sõlmiti Riias kokkulepe NSVLi ja Saksamaa vahel, mille kohaselt veel Eestis ja Lätis elavad sakslased, nii riigisakslased kui vastavalt Eesti ja Läti kodanikud, ja nende sugulased said õiguse ümberasumiseks Saksamaale. Järelümberasumise komisjon alustas Tallinnas tööd 23. jaanuaril 1941. a. Suurem osa järelümberasujaist lahkus Eestist enne 5. märtsi 1941. a. NSVLi esindaja järelümberasumise komisjonis, major Monahtini andmetel lahkus järelümberasujatena Eestist 7813 inimest, neist 6441 sakslast, 1028 eestlast, 253 venelast, 28 rootslast, 7 soomlast, 13 lätlast, 11 poolakat, 2 inglast, 11 t_ehhi, 5 taanlast, 4 prantslast, 3 leedulast, 1 belglane ja 6 hollandlast. Järelümberasujate hulgas oli 1175 last, 1616 üle 60-aastast inimest.xlEt 1934. a rahvaloenduse järgi oli Eestis ca 16000 sakslast ja 1939. a 14000-st ümberasujast olid enamik siiski sakslased, ei olnud major Monahtini näidatud sakslaste arv kindlasti mitte õige.
2.5. Teised riigid ja rahvusvaheline avalikkus Eesti ja teiste Balti riikide inkorporeerimisest
Ameerika Ühendriigid Balti riikide inkorporeerimist ei tunnustanud. Juba 23. juulil 1940. a avaldas Ameerika Ühendriikide riigisekretäri kohusetäitja Sumner Welles Ameerika Ühendriikide ametliku seisukoha Eesti, Läti ja Leedu küsimuses:
"Riukalikud protsessid, mille tulemusena kolme väikese Balti vabariigi - Eesti, Läti ja Leedu - poliitiline iseseisvus ja territoriaalne terviklikkus pidi sihilikult likvideeritama ühe oma võimsaima naabri poolt, on mõne viimase päeva jooksul liikunud kiiresti oma lõpp-punkti suunas. Päevast, mil nende vabariikide rahvad saavutasid iseseisva ja demokraatliku valitsemisvormi, on Ameerika Ühendriikide rahvas jälginud nende imetlusväärset edu omariikluse alal sügava huvi ja sümpaatiaga. Meie valitsuse poliitika on üldtuntud. Ameerika Ühendriikide rahvas on vastu röövtegevusele, olenemata sellest, kas seda viiakse ellu jõudu kasutades või jõuga ähvardades. Samuti on ta vastu igasugusele sekkumisele ühe ükskõik kui võimsa riigi poolt mistahes teise, ükskõik kui nõrga suveräänse riigi siseasjadesse. Need põhimõtted moodustavad aluse, millele tuginevad olemasolevad suhted Uue Maailma 21 suveräänse vabariigi vahel. Ameerika Ühendriigid seisavad ka edaspidi nende põhimõtete eest, sest Ameerika rahvas on veendunud, et riikidevahelisi suhteid ei hakka taas juhtima doktriin, milles need printsiibid loomupäraselt sisalduvad, ei ole võimalik säilitada mõistuse, õigluse ja õiguse valitsust - teiste sõnadega, tänapäeva tsivilisatsiooni enese alust."xli
See avaldus oli osa mittetunnustamispoliitikast, mis sai alguse Stimsoni doktriinist. Selle doktriini formuleeris 1932. a jaanuaris tolleaegne Ameerika Ühendriikide riigisekretär, Esimese maailmasõja eelne ja Teise maailmasõja aegne kaitseminister Henry Lewis Stimson. Doktriini lähtepunktiks oli Jaapani Kvangtungi armee tegevus Mandžuurias, mis hiljem viis Mandžuuria okupeerimise ja 1912. a kukutatud Hiina keisri Pu Yi nukuvalitsuse ametisseseadmiseni. Doktriin sätestas, et Ameerika Ühendriigid ei tunnusta mingeid administratiivseid ja territoriaalseid muudatusi, mida Jaapani võimud Hiinas ette võtavad.
Ka teised lääneriigid ei tunnustanud Eesti, Läti ja Leedu inkorporeerimist. Londonis tegutses Eesti Vabariigi suursaatkond ja New Yorgis Eesti Vabariigi peakonsulaat kuni Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni.
Laiem maailma avalikkus ei võtnud NSVLi ametlikku propagandat Balti riikide, sealhulgas Eesti vabatahtlikust liitumisest NSVLiga kunagi tõena. Juba 1950. aastal avaldas Saksamaa ja NSVLi mittekallaletungilepingu koos salaprotokolliga Peter Kleist oma raamatus "Hitleri ja Stalini vahel".xliiCzesław Miłosz kirjutas oma 1953. a ilmunud ja maailmakuulsaks saanud raamatus "Vangistatud mõistus": "Kolme Balti riigi saatus pandi paika Molotovi ja Ribbentropi läbirääkimistel. 1939. a sügisel nõudis Molotov N. Liidule sõjaväebaase ning Balti riikide valitsused kiirustasid nõusolekuga (nende ajakirjandus avaldas hulgaliselt artikleid, mis olid pühendatud püsivale ja murdumatule sõprusele vägeva ja heatahtliku idanaabriga). 1940. a juunis ületas Punaarmee Läti, Leedu ja Eesti piiri - tuues ettekäändeks, et Balti riikide valitsused ei garanteeri Nõukogude sõjaväelastele täielikku julgeolekut. NKVD võttis võimu ja senine riigiaparaat lakkas toimimast".xliii1954. aastal kirjutas Boris Meissner: "Molotov-Ribbentropi pakti ja Poola kokkuvarisemise tulemusena olid Eesti, Läti ja Leedu vabariigid 1939. a sügisel sunnitud sõlmima vastastikuse abistamise paktid NSVLiga, mis nägid ette Punaarmee maa- ja mereväe tugipunktide ja lennuväljade paigutamise nende riikide territooriumile. NSVL kohustus omalt poolt garanteerima Balti riikide suveräänseid õigusi, nende majandussüsteemi ja riiklikku korraldust ning mitte sekkuma nende riikide siseasjadesse. NSVLi poolt kasutati Saksamaa sõjalist edu Läänes selleks, et nõuda 15. ja 16. juunil 1940. a tühistel ettekäänetel ultimatiivses vormis Balti riikide totaalse okupeerimise lubamist Punaarmee poolt ning nõukogudesõbralike valitsuste moodustamist."xliv1959. a avaldas Hitleri-Stalini pakti salaprotokolli Balti riikidesse ja Poolasse puutuva osa William L. Shirer oma bestselleriks saanud raamatus "Kolmanda Riigi tõus ja langus".xlvJa 1994. aastal kirjutas Henry Kissinger Hitleri-Stalini pakti ja selle salaprotokolli allakirjutamisele järgnenud sündmustest: "Stalin kasseeris aega raiskamata oma osa salaprotokollist sisse. Poolas käis alles sõda, kui Nõukogude Liit tegi kolmele tillukesele Balti riigile ettepaneku sõlmida sõjaline liit, millega kaasneks õigus rajada nende territooriumile sõjaväebaasid. Et Lääs oli abist keeldunud, siis polnud neil väikestel vabariikidel mingit muud võimalust kui teha see esimene samm oma iseseisvuse kaotamise teel."xlvi
Tegelikult põhjendas ka NSVLi ametlik propaganda Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist rohkem Teise maailmasõja eelse ja aegse reaalpoliitikaga kui Eesti, Läti ja Leedu "rahvaste vabatahtlikku ühinemisega Nõukogude Liidu rahvaste vennaliku perega". 1980. a eesti keeles avaldatud NLKP teatmikus kirjutatakse: "Rahvahulkade survel olid sunnitud ka Eesti, Läti ja Leedu valitsused sõlmima NSV Liiduga vastastikuse abistamise lepingu. Selle abi reaalsuse garanteerimiseks ja oma riigipiiride julgeoleku kindlustamiseks sai NSV Liit õiguse paigutada Eesti, Läti ja Leedu territooriumile teatud hulk oma relvajõudusid. 1940. aasta algul tekkis Balti riikides revolutsiooniline situatsioon: rahvahulgad esinesid nõudmisega taastada nõukogude võim, mille intervendid kodusõja aastatel olid lämmatanud. 1940. a augustis rahuldas NSV Liidu Ülemnõukogu Leedu, Läti ja Eesti uuesti valitud parlamentide palve võtta nad NSV Liidu koosseisu."xlviiSelle tsitaadi puhul tuleb tähele panna esiteks seda, et Punaarmee üksuste paigutamist Balti riikide territooriumile põhjendati "abi reaalsuse garanteerimise ja oma [NSVLi] riigipiiride julgeoleku kindlustamisega" ning et NSVLi ametliku doktriini järgi nõukogude võim taastati, mitte seda ei kehtestatud.
3. NSVLi asutuste poolt Eesti Vabariigi territooriumil toime pandud inimsusevastased kuriteod
1. jaanuaril 1939. a oli Eesti Vabariigi elanike arv 1 133 940.xlviii
3.1. Inimsusevastased kuriteod Eestis 1940-1941
Eesti Vabariigi kodanike vangistamise ja tapmise puhul NSVLi asutuste poolt Eesti Vabariigi territooriumil ei ole oluline, kas vangistamine ja tapmine pandi toime enne Eesti Vabariigi formaalset liitmist NSVLiga 6. augustil 1940. a või pärast seda. Eesti Vabariigi annekteerimine NSVLi poolt oli õigusevastane ja sellest tulenevalt olid õigusevastased ka kõik NSVLi asutuste moodustatud marionettvalitsuste ja fassaadkogude otsused Eesti riikliku staatuse kohta.
3.1.1. Eesti Vabariigi kodanike õigusevastane vangistamine ja surmamõistmine 1940. aasta juunist 1941. aasta oktoobrini
1940. a juunis vangistati Eestis 28 isikut ja juulis 121. 1940. a augustist kuni 1941. a oktoobrini vangistati keskmiselt 298 inimest kuus. Kokku vangistati Eestis 1940. a juunist kuni 1941. a augustini 7961 inimest.xlix
Ühena esimestest vangistati 23. juunil 1940. a poliitilise politsei komissar Julius Edesalu.lPoliitilise politsei abidirektor Konstantin Kirsimägi vangistati 2. juulil 1940. a ja saadeti Moskvasse 25. juulil,liEesti sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner küüditati Pensasse 19. juulil 1940. a,liiendine riigivanem ja advokaat Jaan Teemant vangistati 23. juulil 1940. a,liiiendine riigivanem ja peaminister kuni aastani Kaarel Eenpalu 24. juulil 1940.livEesti Vabariigi president Konstantin Päts vangistati 30. juulil 1940. a ja küüditati Venemaale.lv
Esimesed surmaotsused langetati 1940. aasta lõpus ja 1941. aasta alguses. Kokku on teada 179 surmaotsuse langetamine.lviSurmaotsused langetasid Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi sõjatribunal, Leningradi sõjaväeringkonna sõjatribunal, Balti Laevastiku sõjatribunal, 8. armee sõjatribunal, 22. laskurkorpuse sõjatribunal, raudtee sõjatribunal ja Balti Erisõjaväeringkonna sõjatribunal.lviiSurmamõistetute hulgas on kõige rohkem endisi politseiametnikke, kõrgemaid sõjaväelasi (sealhulgas kindralid Aleksander Tõnisson ja Otto Sternbeck), Kaitsevägede Staabi II osakonna ohvitsere ja Eesti 1. diviisi luureohvitsere. Lisaks 1. detsembri 1924. a mässu mahasurumisel osalejad, Viktor Kingissepa arreteerimisele kaasa aidanud Johan Linkhorst ja mitmed Vene valgekaartliku armee ohvitserid, kes jäid pärast Vene kodusõja lõppu Eestisse.lviiiTõenäoliselt mõisteti Tallinnas surma ja lasti maha ka endised riigivanemad Friedrich Akel ja Jaan Tõnisson. 78 isikut hukati nn Scheeli krundil Pirital, maha lasti ka Patarei vanglas ja Liiva metsas.lix
Enamik mahalastuid mõisteti süüdi Vene NFSV 1926. a kriminaalkoodeksi § 58 erinevate lõigete järgi. § 58 sätestas riiklikud kuriteod (kodumaa reetmine, teod NSVL sõjalise võimsuse, NSVL sõltumatuse või tema territooriumi puutumatuse kahjustamiseks, nagu spionaaž, sõjalise või riikliku saladuse väljaandmine, üleminek vaenlase poole, põgenemine või lendamine välismaale, kontrrevolutsioonilistesse organisatsioonidesse kuulumine jms). Tribunalid laiendasid seda paragrahvi esiteks tagasiulatuvalt ja teiseks Eesti Vabariigi kodanike suhtes, tegevuse eest, mis toimus Eesti Vabariigi seaduste järgi. Sellest tulenevalt olid need otsused õigusevastased, sest surmamõistetud ei olnud Eesti Vabariigi kodanikud.
Sama kehtib ka ülalnimetatud 7961 vangistatu kohta, kellest enamik saadeti Venemaa koonduslaagritesse, kus suurem osa neist suri üle jõu käiva töö, puuduliku toidu ja ebainimlike elamistingimuste tõttu või mõisteti Siseasjade Rahvakomissariaadi erinõupidamiste (troikade) poolt surma ja lasti maha.
Memento "Eesti Represseeritute Registri Büroo" andmetellxvangistati Eestis 1940. a 972 ja 1941. a 5732 inimest, neist mõisteti surma ja hukati 1874 inimest ja mõrvati või surid vangilaagris 4319 inimest.
Ilmselt on päris täpse 1940.-1941. a vangistatud isikute arvu teadasaamine võimatu. Praeguste uurimistulemuste seisu põhjal on neid vähemalt 6704 ja kõige rohkem 7961.
Vangistatute ja mõrvatute hulgas olid Eesti Vabariigi kõrgemad riigitegelased: endised riigivanemad, ministrid ja Riigikogude liikmed, kõrgemad riigiametnikud, politseiametnikud, kõrgemad sõjaväelased, kirikutegelased, majandustegelased, poliitikategelased, avaliku elu tegelased jt. 11-st Eesti Vabariigi riigivanemast lasti maha 4 (J. Tõnisson, F. Akel, J. Teemant, J. Jaakson), suri vangilaagris 4 (A. Birk, A. Piip, J. Kukk, K. Eenpalu), vangistati ja suri vaimuhaiglas 1 (K. Päts) ja lasi end arreteerimisel maha 1 (O. Strandman). Eesti Vabariigi valitsustesse kuulunud ülejäänud 89-st isikust olid 1940. a juuniks surnud 11, välismaal olid 8, ümberasujatena lahkunud 4 ja 1 suri juulis 1940. Ülejäänud 65-st isikust 51 vangistati esimese ja teise Nõukogude okupatsiooni ajal, neist lasti maha 14, suri vangilaagris või asumisel 34 ja pääses Eestisse tagasi 3.lxi
3.1.2. Eesti Vabariigi kodanike küüditamine
14. juunil 1941. a võeti kinni, laaditi loomavagunitesse ja küüditati Venemaale umbes 10000 Eesti Vabariigi kodanikku ehk 1% elanikkonnast. Naised ja lapsed saadeti asumisele, enamik küüditatud mehi ja mõned naised arreteeriti Venemaal ja mõisteti õigusevastaselt surma või vangilaagrisse. Küüditatute hulka arvestatakse ka 308 14. juunil 1941. a Värska õppelaagris ja 15 hiljem Venemaal suurtükiväeakadeemias arreteeritud Eesti ohvitserilxiija 1941. a juuli alguses Saaremaalt nn järelküüditamise käigus küüditatud üle 500 inimese.lxiiiKüüditamise läbiviimise juhendiks oli NSVLi Riikliku Julgeoleku rahvakomissari asetäitja kindral Ivan Serovi salajane instruktsioon operatsiooni "Nõukogudevastase elemendi väljasaatmine Leedust, Lätist ja Eestist" läbiviimise korra kohta, mis oli antud käskkirjaga nr 001223 11. oktoobrist 1939. a.lxiv
Küüditatud, nii need, kes Venemaal arreteeriti ja vangilaagritesse saadeti kui ka need, kes asumisele saadeti, sunniti tihti ülejõukäivale tööle, mis põhjustas surma või tervise kaotuse. Loa tagasipöördumiseks said osa küüditatuid pärast Teise maailmasõja lõppu, osa nendest küüditati hiljem uuesti. Seejuures saadeti uuesti Siberisse ka osa 1941. a küüditatud ja pärast Teise maailmasõja lõppu Eestisse tagasi lubatud või põgenenud lastest. Enamik ellujäänutest pääsesid Eestisse 1956.-1957. aastal. Vangilaagritesse saadetud küüditatutest hukkus enamik, hukkus ka suur hulk asumisele saadetuid; hukkunute täpne arv ei ole teada.
3.1.3. Vangistatute piinamine
NSVLi uurimisasutuste praktikasse kuulus vahialuste piinamine ülekuulamistel tunnistuste väljapressimise eesmärgil. Ühena esimestest suri piinamise tagajärjel Reaalkooli ees asunud Vabadussõja monumendi kaitsmise eest vahistatud 18-aastane Karl Palm, kelle laip anti omastele välja 1940. a lõpus. Tal olid murtud kõik sõrmeluud ja tema nägu oli piinamistest ja löökidest tundmatuseni moondunud.lxvÜlekuulatavate piinamist on kirjeldatud ainuüksi eestlaste kümnetes mälestustes, rääkimata teiste GULagi ohvrite meenutustest. Ülekuulatavate piinamine toimus 1939. a pärineva ÜK(b)P KK selgituse alusel, milles nenditi: "...ÜK(b)P Keskkomitee leiab, et füüsilise mõjustamise meetodit kui läbinisti õiget ja otstarbekat tuleb ilmsete ja kangekaelsete rahvavaenlaste vastu erandjuhtudel kindlasti kasutada."lxvi
3.2. Punaarmee ja NKVD hävituspataljonide sõjakuriteod Eestis
22. juunil 1941. a algas sõda NSVLi ja Saksamaa vahel. 7. juulil 1941. a ületasid Saksa relvajõud Ikla juures Eesti-Läti piiri. 28. augustil 1941. a vallutasid Saksa relvajõud Tallinna, 21. oktoobril 1941. a langes sakslaste kätte viimane Punaarmee tugipunkt Hiiumaal ja 6. detsembril 1941. a jätsid Punaarmee üksused maha tugipunkti Osmussaarel.
3.2.1. Hävituspataljonide moodustamine
24. juunil võttis NSVL Rahvakomissaride Nõukogu (RKN) vastu määruse "Abinõudest võitluseks vaenlase langevarjudessantide ja diversantidega rindelähedases ribas". Sellega anti korraldus luua muuhulgas ka Eestis Siseasjade Rahvakomissariaadi (SARK) linnade, rajoonide ja maakondade osakondade juurde 100-200-mehelised hävituspataljonid partei, komsomoli ja nõukogude aktivistidest, kes on võimelised käsitsema relva. Pataljonide üldjuhtimine pandi NSVL RKN esimehe asetäitjale ja siseasjade rahvakomissarile Lavrenti Beriale.lxvii
Määruse täitmiseks andis L. Beria samal päeval välja korralduse hävituspataljonide loomiseks. Eestis asus L. Beria korraldust täitma Balti sõjaväeringkonna SARKi piirivalvevägede valitsuse ülem ja Eesti rindelõigu ülemjuhataja abi kindralmajor N. Rakutin, kes 26. juunil andis välja vastava käskkirja. Eesti NSV SARKi piires organiseeriti operatiivgrupp, mille ülemaks oli N. Rakutin ise, tema asetäitjateks said Eesti NSV riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja vanemleitnant _kurin ja Eesti NSV siseasjade rahvakomissari asetäitja polkovnik Lobanovit_. 24 tunni jooksul tuli SARKi linnade ja maakondade osakondade juurde luua 200-liikmelised hävituspataljonid.lxviii
3. juulil 1941. a pidas NSVLi Kaitsekomitee juht Jossif Stalin raadiokõne, millega kuulutas välja põletatud maa taktika. Selle läbiviimine tehti samuti hävituspataljonide ülesandeks.
Kokku formeeriti Eestis 15-20 hävituspataljoni (osa pataljone ei saavutanud kunagi täiskoosseisu, osa liideti teiste pataljonidega jms), Tallinna töölispolk ja 1. Eesti kütipolk.lxixErinevatel andmetel kuulus hävituspataljonidesse ja -polkudesse kuni 10000 isikut,lxxnendest on tänaseks nimeliselt teada ca 5500. Hävituspataljonide liikmeskond moodustus põhiliselt Eesti Vabariigi kodanikest, juhtkond aga Punaarmee ohvitseridest ja NSVList tulnud tsiviilisikutest (politrukid). Kuid hävituspataljonide realiikmete hulgas oli samuti Nõukogude Liidust tulnud kommuniste ja kommunistlikke noori.
Ehkki hävituspataljonid moodustati üldiselt vabatahtlikest, oli ka juhtumeid, kus hävituspataljonidesse sunniti. Näiteks 15. Järvamaa hävituspataljoni moodustamine Türi paberivabriku töölistest. Ühe versiooni kohaselt sundust ei olnud, ametiühingukomitee teatas, et kes soovib astuda pataljoni, tulgu õhtul vabriku juurde. Teise versiooni kohaselt koostati vabrikus nimekiri, kutsuti selle järgi mehed kohale ja öeldi, et tuleb astuda hävituspataljoni.lxxiSellest hoolimata ei vabasta hävituspataljoni sattumise viis selle liikmena toime pandud kuritegude eest.
3.2.2. Punaarmee ja Balti laevastiku üksuste ning hävituspataljonide toime pandud sõjakuriteod
Hävituspataljonide ja Punaarmee ning Balti laevastiku üksuste poolt toime pandud sõjakuritegusid ei ole kerge eristada, sest tunnistajad ei pruukinud üksustel vahet teha ning tihti tegutsesid hävituspataljonid ja regulaarüksused koos.lxxii
22. juunil 1941 kuulutati NSVL läänepiirkondades, sh Eestis, Lätis ja Leedus välja sõjaseisukord.lxxiiiKaks päeva hiljem, 24. juunil, andis Tallinna garnisoni ülem, Nõukogude Balti mere sõjalaevastiku juhataja viitseadmiral Vladimir Tributs välja käskkirja, millega hoiatati Saksa langevarjurite salkade tagala tööd paralüseeriva tegevuse eest, millele aitas tugevasti kaasa palju äraandmata relvi omav "kapitalistlik-kulaklik" osa Eesti elanikkonnast, ning kästi tugevdada staapide, väeosade ja sidevahendite kaitset. Ründavad bandiidid nähti ette kohapeal maha lasta.lxxiv
Pärast 14. juuni 1941. a küüditamist varjas end metsades palju mehi ("metsavennad"), kes pidasid relvastatud võitlust nii Punaarmee üksuste kui ka hiljem hävituspataljonide vastu. Selle võitluse käigus põletasid talusid, lasksid maha süütuid inimesi ja piinasid vange nii Punaarmee üksused kui ka hävituspataljonid.
Kokku on kindlaks tehtud 2199 juulis-augustis 1941. a Punaarmee ja Balti laevastiku üksuste ning hävituspataljonide poolt tapetud isikut.lxxv
3.3. Inimsusevastane kuritegu: vangide mõrvamine
1941. aasta suvel, Saksamaa relvajõudude kiire edenemise tõttu, ei suutnud Nõukogude asutused piisavalt kiiresti evakueerida vanglaid. Selle tõttu mõrvati mitmes Eesti linnas vange:lxxvi
3.3.1. 8. juulil 1941. a mõrvati Petseri miilitsamajas 6 inimest;
3.3.2. 8. juulil 1941. a mõrvati Viljandi vangla õuel 11 inimest;
3.3.3. 8. juuli 1941. a öösel mõrvati Tartu vanglas 192 inimest;
3.3.4. 9. juulil 1941. a mõrvati Lihula Siseasjade Rahvakomissariaadi osakonna keldris 6 inimest;
3.3.5. 9. juulil 1941. a mõrvati Haapsalus Troi väljal 11 inimest;
3.3.6. 1941. a sügisel mõrvati Kuressaare lossis 95 inimest.
Need ohvrid sisalduvad eelpoolnimetatud ohvrite arvus 2199.
3.4. Sõjakuritegu: Eesti Vabariigi kodanike mobiliseerimine Punaarmeesse
2. juulil 1941. a kuulutati välja üldmobilisatsioon Punaarmeesse. Alates 2. juulist 1941. a mobiliseeriti Eestist Punaarmeesse 50 000 meest, kellest Nõukogude Liidu tagalasse jõudis 32 187lxxvii Neile lisanduvad hävituspataljonide ja töölispolkude liikmed ja miilitsad ning koos ettevõtetega evakueeritud mehed, nii et kokku võis Eestist pärit sõjaväekohuslasi olla Nõukogude tagalas 36 000-37 500.lxxviiiVenemaal saadeti neist 32 600lxxixtööpataljonidesse, kus 1942. aasta kevadeks, kui hakati moodustama Eesti Laskurkorpust, oli ligi neljandik neist kadunud. Urmas Usai andmetellxxxoli 13. aprillil 1942. a Punaarmee mobiliseerimis- ja komplekteerimisvalitsuse poolt Nõukogude tagalas välja selgitatud (sõjaväekohuslastest) 29 414 Eesti NSV kodanikku. Kui palju nendest meestest oli tööpataljonidest tulnud, ei ole täpselt teada, arvatakse, et umbes kolmveerand. Nii võib arvata, et tööpataljonides suri nälga ja haigustesse ning tööpataljonidest ja hiljem ka laskurkorpusest arreteeriti NKVD poolt ja saadeti vangilaagrisse, kus paljud surid, ligi 10 000 meest.lxxxi
Üldmobilisatsiooni väljakuulutamine 10 päeva pärast sõja algust ja mobiliseeritute saatmine väljaõppelaagrite asemel tööpataljonidesse näitab, et üldmobilisatsiooni eesmärgiks ei olnud mitte Punaarmee rindeüksuste täiendamine, vaid see oli osa J. Stalini välja kuulutatud põletatud maa taktikast. Seda kinnitab omal kombel ka see, et "poliitiliselt usaldusväärsemaid" kommuniste, miilitsaid, NSVLi tagalasse pääsenud hävituspataljonide liikmeid jt reeglina tööpataljonidesse ei saadetud. Vastavalt NSVL kaitse rahvakomissari Jefim _t_adenko _ifrogrammile org 2/540164 septembrist 1941. a kuulusid Punaarmeest tööpataljonidesse arvatud eestlased NKVD GULagi süsteemi.lxxxii
3.4.1. Eesti Vabariigi kodanikud rindel 22. Eesti territoriaalkorpuse koosseisus
Punaarmee 22. territoriaalkorpuse koosseisus viidi Venemaale ja saadeti rindele teistel andmetel 5573 eesti sõdurit ja ohvitserilxxxiii Nendest 200 langes, 4500 läksid sakslaste poole üle või langesid vangilxxxiv Pärast seda võeti ülejäänud vähem kui tuhandelt eestlaselt relvad ja nad saadeti tööpataljonidesse (vastavalt Punaarmee Poliitilise Peavalitsuse ülema Lev Mehlise korraldustele 10. juulist ja 28. septembrist 1941)lxxxv kus paljud surid.
28. septembri direktiivi nr 1192 kohaselt kuulusid tegevarmeest kõrvaldamisele peamiselt 1939-40 NSVLi poolt okupeeritud alade rahvad: eestlased, lätlased, leedulased, poolakad jt. Samas kõrvaldati ka sakslased, ungarlased, rootslased jt. Mehi rakendati edaspidi tööpataljonides ja -kolonnides. Tegevarmeest kuulusid ärasaatmisele kõik nimetatud kategooriate sõjaväelased, sh. ka kommunistlikud noored ja NLKP liikmed.lxxxvi
3.5. Sõjakuritegu: Eesti Vabariigi kodanike sundevakueerimine NSVLi tagalasse
Eestist evakueeriti NSVLi umbes 25000 Eesti Vabariigi kodanikku. Evakueeritute puhul tuleb eristada isikuid, kes evakueerusid vabatahtlikult: kommunistid, kommunistlikud noored, nn nõukogude aktivistid ja nende perekonnaliikmed nendest, kes viidi NSVLi koos põletatud maa taktika rakendamise tõttu demonteeritud ettevõtete või NSVLi tagalasse saadetud asutustega ja kelle saatus erines vähe 14. juunil 1941. a küüditatud inimeste saatusest.lxxxviiMõnevõrra sümboolnegi on, et küüditatute kohta kasutasid nn nõukogude aktivistid terminit "sundevakueeritud".lxxxviii
3.5. Kokkuvõte Eesti inimkaotustest 1939-1941
Kui 1. jaanuaril 1939. a oli Eesti Vabariigi elanike arv 1 133 940, siis 1. detsembril 1941. a elas sel ajal veel Saksamaa relvajõudude armeegrupi "Nord" tagala ülemjuhataja alluvuses olevas, alates 5. detsembrist Eestimaa Kindralkomissariaadi territooriumil 1 017 475 inimest, neist 450 601 meest ja 566 874 naist.lxxxixArvud on võrreldavad, sest kumbki ei sisalda 1940-1941 Nõukogude Liidust Eestisse tulnud isikuid, kes detsembriks 1941 olid kas lahkunud või tapetud.
Eesti inimkaotused olid seega 116 465 isikut. Tähelepanu väärib, et 1941. a detsembris oli Eestis naisi 116000 võrra rohkem kui mehi. Sel ajal oli Saksa vägede koosseisus väljaspool Eestit rindel ainult mõni tuhat meest (julgestusgrupid 18. armee tagalas Leningradi rindel ja Pihkva kaitsepataljon Pihkvas), pealegi ei ole teada, kuidas neid mehi Saksa statistikas kajastati. Tuleb ka arvestada, et sel ajal olid veel sõjavangilaagrites ca 4500 meest, kes 22. territoriaalkorpusest Saksa poolele üle läksid või vangi langesid.
Eesti kodanike ja elanike inimkaotustest moodustasid ümardatult:
21400 |
ümber- ja järelümberasujadxc7000 |
10000 |
1941. aasta juunis küüditatud |
2200 |
juunis-augustis Eestis tapetud isikud |
200 |
22. territoriaalkorpuse koosseisus langenud |
37500 |
Punaarmeesse mobiliseeritud ja enamikus tööpataljonidesse saadetud mehed |
25000 |
NSVLi evakueeritud isikud |
? |
Hävituspataljonide koosseisus langenud, metsavendadega võideldes hukkunud jm partei ja nõukogude aktivistid |
600 |
Saksa vägede koosseisus Eesti vabastamisel osalenud Eesti üksustes langenud isikud, Omakaitse koosseisus võitluses mahajäänud punaarmeelaste ja hävituspataljonlaste ning langevarjurite ja diversantidega langenud isikud |
? |
Saksa okupatsiooni esimestel kuudel Omakaitse ja Saksa okupatsioonivõimude poolt tapetud ja hukatud isikudxci103900+? |
3.6. Teise maailmasõja ajal Punaarmee, Balti laevastiku ja NKVD hävituspataljonide poolt toime pandud muud sõjakuriteod
3.6.1. Eesti linnade pommitamine (Tartu 27. jaanuaril 1943. a, Tallinn 9. märtsil 1944. a jt) ilma sõjalise tarviduseta. Tallinnas üle 500 tsiviilohvri.xcii
3.6.2. 1944. a Eestisse tunginud dessantüksuste sõjakuriteod - tsiviilelanike tapmine.
1) Mustvees-Kasepää-Torma metsades 14. veebruaril 1944. a NKVD majori Makarovi juhitud pataljoni poolt. Pataljon formeeriti Oudovas venelastest ja eestlastest väidetavalt EK(b)P sekretäri Nikolai Karotamme osavõtul.xciii2) Balti laevastiku merejalaväe dessant Merekülla 14. veebruaril 1944. a.
3.6.3. Põgenike laevade uputamine Balti Laevastiku allveelaevade ja lennuväe poolt
1) 22. septembril 1944. a sai tabamuse "RO-22". Hukkus 130 inimest, nende hulgas 33 eestlast;
2) 22. septembril 1944. a sai tabamuse laatsaretlaev "Moero" ja uppus 10 minuti jooksul. Laeval oli 2500-3000, mõnedel andmetel 3500 inimest, neist pääses 600-700;
3) 6. oktoober 1944. a uputati laatsaretlaev "Nordstern". Selle pardal oli vähemalt 400 eesti sõjaväelast.
3.6.4. Eesti laskurkorpuse kasutamine rindeüksusena Velikije Luki lahingus ja hiljem Eestis ning Kuramaal. Hukkunute arv ei ole teada, igal juhul langes Punaarmee koosseisus üle 5000 Eesti Vabariigi kodaniku.
3.7. Kokkuvõte
30. novembril 1944. a registreeriti Eesti Vabariigi territooriumil 885 414 elanikku. Umbes 23 000 inimest asus nendes Saaremaa valdades, mis elanike registreerimise hetkel olid veel Saksamaa relvajõudude valduses. Võrreldes elanike arvuga 1941. a 1. detsembril (1 017 475) oli Eesti elanike arv vähenenud ligi 130000 inimese võrra. Selles arvus sisalduvad üle 70000 isiku, kes põgenesid pealetungiva Punaarmee eest Läände, Saksamaa relvajõudude koosseisus Eestist taganenud mehed, Saksa okupatsiooni ajal Eestis hukatud umbes 8000 Eesti Vabariigi kodanikku, teadmata arv isikuid, kes olid Saksa okupatsioonivõimude poolt saadetud koonduslaagritesse Saksamaale, samuti Saksamaal tööteenistuses olevad isikud, Saksamaa relvajõudude koosseisus langenud eesti mehed jt.
4. Inimsusevastased kuriteod pärast II maailmasõda
4.1. Eesti Vabariigi kodanike vangistamine
Aastatel 1944-1953xcivarreteeriti Eestis vähemalt 25665 inimest, neist mõisteti surma ja hukati 559 ja surid või mõrvati vangilaagrites 3406.xcvUurimistulemused selles valdkonnas ei ole veel täielikud. Enn Sarve väitel arreteeriti kokku vähemalt 75000 inimest.xcvi
4.2. Eesti Vabariigi kodanike küüditamine
25. märtsil 1949. a küüditati Eestist Venemaale veel 21000-22000 inimest.xcviiSee küüditamine oli suunatud põhiliselt maaelanikkonna vastu, küüditamise eesmärgiks oli välja saata jõukamad taluomanikud, kes olid takistuseks põllumajanduse kollektiviseerimisele ning toetasid metsavendi. Lisaks küüditati 1945. aastal 405 Eestisse jäänud balti- ja riigisakslast, 1950. aastal 1415 eestlast ja lätlast Eesti ja Läti aladelt, mis 1945. aastal Kagu-Eestis Venemaaga liideti, 1951. aastal saadeti Siberisse 259 Jehoova tunnistajat.
4.3. Eesti Vabariigi kodanike sunniviisiline repatrieerimine
NKVD andmetel repatrieeriti Saksamaa jt riikide põgenikelaagritest Eestisse 30 908 inimest, nendest 12 031 sõjavangi, teistel, samuti NKVD andmetel 1949. aastast, oli repatrieeritud 20 500 inimest, neist oli 7000 selleks ajaks vangi pandudxcviii Need on kõige segadusseajavamad arvud: esiteks, kas Eestisse repatrieeritud sõjavangide hulka ei ole mitte arvatud ka neid Saksa sõjavange, kes toodi tööle Eestis asunud sõjavangilaagritesse, teiseks, millise osa moodustavad nendes arvudes need Eesti kodanikud, kes olid Saksa okupatsiooni ajal saadetud Saksa koonduslaagritesse või tööteenistusse ja nüüd enam-vähem vabatahtlikult koju tulid, kolmandaks, eeldusel, et teine arv on repatrieeritute arv ilma sõjavangideta ja et nii on mõlemad arvud enam-vähem õiged, ei tea me ilma isikuanalüüsita ikkagi, kui paljud neist pärast Eestisse repatrieerimist Siberisse edasi saadeti.
1945-1947 aastal pöördus osa 1941. aastal arreteerituist ja küüditatuist kas ametlikult või salaja Eestisse tagasi. Osa neist küüditati 1950. aastal või 1950. aastate alguses teist korda, näiteks akadeemik Paul Kogerman, kes 1941. aastal arreteerituna 1940. teisel poolel Eestisse tagasi pöördus, 1950. a uuesti arreteeriti ja Siberis suri. Eesti taasvallutamisele järgnenud terror oli julmuselt võrreldav aastatel 1940-1941 toime panduga, otseste inimohvrite arv oli väiksem kolmel põhjusel:
esiteks, 1947. aasta juunis kaotati Nõukogude Liidus surmanuhtlus ning asendati see 25 aasta pikkuse vanglakaristuse ja 5 aasta pikkuse asumisega;
teiseks, pärast sõja lõppu paranes toitlus- ja tervishoiualane olukord koonduslaagrites, suremus laagrites vähenes;
ja kolmandaks, pärast Stalini surma 1953. aastal hakati poliitilisi kinnipeetuid ja asumisele saadetuid järk-järgult vabastama, nii et neid pärast sõda arreteerituid, kes rohkem kui 10 aasta pikkuse karistusaja tegelikult "ära istusid", oli üsna vähe.
4.4. Inimkaotused võitluses Nõukogude okupatsiooni vastu
Metsavendadena võitles Nõukogude okupatsiooni vastu umbes 30000 isikut ja selles võitluses hukkus üle 2000 mehe ja naise.xcixMetsavendlus ja enese varjamine oli võitlus Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu.c
5. Kokkuvõte NSVLi asutuste poolt Eesti Vabariigi kodanike vastu toime pandud inimsusevastastest ja sõjakuritegudest
Esiteks, NSVLi asutuste poolt Eesti Vabariigi kodanike vastu toime pandud inimsusevastased ja sõjakuriteod said võimalikuks NSVLi agressiooni tõttu Eesti Vabariigi vastu ja Eesti Vabariigi annekteerimise tõttu Nõukogude Liidu poolt.
Teiseks, Eesti Vabariigi kodanike suhtes toime pandud inimsusevastased kuriteod tuginesid Vene NFSV kriminaalkoodeksi rakendamisele Eesti Vabariigi kodanike suhtes, kes nende tegude ajal, mille eest nad süüdi mõisteti, ei olnud NSVLi kodanikud. Samuti ei olnud need teod kuriteod Eesti Vabariigis kehtinud seaduste järgi.
Kolmandaks, järelduvalt isikute koosseisust, kelle vastu inimsusevastased kuriteod toime pandi, olid inimsusevastased kuriteod suunatud nende Eesti Vabariigi kodanike - Eesti ühiskonna liikmete vastu, kes olid Eesti Vabariigi teenistuses või Eesti Vabariigi majanduselu ja kultuuri väljapaistvamad esindajad. Kuritegude eesmärgiks oli Eesti Vabariigi riikluse kandjate hävitamine, Eesti majanduselu ja kultuuri ning vaimuelu kandjate hävitamine.
Neljandaks, Eesti Vabariigi kodanike vastu toime pandud sõjakuriteod: tsiviilelanike tapmine, Eesti Vabariigi kodanike mobiliseerimine ja sundevakueerimine olid põhjustatud 1941. aastal NSVLi juhi Jossif Stalini poolt 3. juulil 1941. a välja kuulutatud põletatud maa taktikast. Ehkki Nõukogude Liit ja natslik Saksamaa omavahelises sõjas ei tunnistanud rahvusvahelisi konventsioone sõjapidamise kohta, ei õigusta see ei sõjakuritegusid ega eriti sõjakuritegusid kolmandate riikide kodanike vastu.
Viiendaks, inimsusevastase või sõjakuriteo ohvriks langemine ei välista vastutust inimsusevastase või sõjakuriteo toimepanemise eest. Nii näiteks hukati Eesti NSV siseasjade rahvakomissar Maksim Unt, paljud hävituspataljonide liikmed jt Saksa okupatsiooni ajal; samas mõisteti teise nõukogude okupatsiooni ajal süüdi ka isikuid, kes olid tegelikult süüdi Saksa okupatsiooni ajal toime pandud inimsusevastastes ja sõjakuritegudes. Samas ei tähenda see, et inimene oli kriminaalkurjategija seda, et teda ei saa lugeda inimsusevastase või sõjakuriteo ohvriks. Nii viidi Venemaa koonduslaagritesse ka isikuid, kes olid Eestis arreteeritud "puhaste" kriminaalkuritegude eest (prostituudid, vargad, röövlid, mõrtsukad jt); Saksa okupatsiooni ajal hukati nn harjumuskurjategijad jm.
II. Nõukogude kommunistliku režiimi poliitika analüüs rahvusvahelise õiguse seisukohalt
1. Sissejuhatus
Hinnangu andmine eespool loetletud kuritegudele eeldab toimunu õiguslikku analüüsi. Küsimus on eelkõige selles, kuivõrd eespool nimetatud teod kujutavad endast rahvusvahelise õiguse seisukohalt inimsusevastaseid või sõjakuritegusid ja genotsiidi. On ju põhiseaduse § 3 kohaselt rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid ühtlasi ka Eesti õigussüsteemi lahutamatuks osaks.
,,Rahvusvahelisteks kuritegudeks" nimetatakse universaalsetes rahvusvahelistes lepingutes tunnustatud ja defineeritud kuritegusid.ciSelliste kuritegude põhiliseks tunnusjooneks on, et nad pole suunatud mitte ainult konkreetse suveräänse riigi õiguskorra vastu, vaid puudutavad kõiki riike ning inimkonda tervikuna. 19. sajandil olid sellisteks kuritegudeks, rahvusvahelise kriminaalõiguse ,,esimesteks pääsukesteks", orjapidamine ja piraatlus, aga kindlasti juba ka sõjakuriteod. 20. sajandil tunnustati ,,rahvusvaheliste kuritegudena" muuhulgas ka inimsusevastaseid kuritegusid, genotsiidi ja apartheidi.cii
Rahvusvahelisest õigusest tulenevad kuriteokoosseisud muudetakse siseriikliku kriminaalõiguse mõttes kehtivaks kriminaalseaduste kaudu (nn dedoublement functionnel -põhimõte).ciiiNäiteks sõjakuritegude rahvusvaheliseks lähtepunktiks on esmajärjekorras 1907. a Haagi Konventsioon Maasõja Seaduste ja Tavade Kohtacivning neli 1949. a Genfi Punase Risti Konventsiooni.cvRiigid on teinud nendes konventsioonides keelustatud sõjakuritegusid karistatavaks oma kriminaalseaduste abil.cvi(Vt näit Eesti Vabariigi Kriminaalkoodeksi § 61², 61³). Kuigi kuriteokoosseisu siseriiklikku kriminaalõigusesse ülevõtmine on riigi jaoks tihtipeale lepinguline kohustus, on ülevõtmise täpne viis (sõnastus) riigi enda asi. Et aga nende kuriteokoosseisude lähtekohaks on rahvusvahelised lepingud, eeldatakse olulisel määral mõistelist ja sisulist ühildumist ,,rahvusvaheliste" (lepingud) ja ,,riigisiseste" (KrK) kuriteokoosseisude vahel. Seetõttu on rahvusvaheliste debattide aluseks ikkagi rahvusvaheliste kuriteokoosseisude mõistemäärang rahvusvahelistes lepingutes. Seepärast tuleb ,,genotsiidist", ,,inimsusevastastest kuritegudest" jt rahvusvahelistest kuritegudest rääkides Eesti Vabariigi KrK kõrval heita pilk ka rahvusvahelises õiguses tunnustust leidnud definitsioonidele.
Vaadeldes eelmises peatükis loetletud sündmusi, on Nõukogude Liidu kommunistliku parteid (edaspidi kommunistlikku parteid) ja selle juhitud Nõukogude Liidu Sotsialistlike Vabariikide Liitu alust süüdistada järgmistes Eestis toime pandud rahvusvahelistes kuritegudes:
* agressiooncvii * sõjakuriteod
* inimsusevastased kuritoed
* genotsiid
2. Agressioon
Agressiooni, teise suveräänse riigi sõjalist ründamist ja vallutamist, loetakse genotsiidi kõrval kõige raskemaks rahvusvaheliseks kuriteoks. Tänaseni aga kestavad vaidlused küsimuste üle, mis täpselt on teise riigi sõjaline ründamine, mis on agressioon? Näiteks Teise maailmasõja kontekstis on täna valitsev arvamus, et rahvusvaheliselt oli üldkehtivalt keelatud üksnes vallutussõda, mitte aga sõjaga ähvardamine.cviii
Eesti Vabariik ja NSV Liit olid osalised 1933. a Londonis sõlmitud Agressiooni Defineerimise Konventsioonis. See NSV Liidu initsiatiivil sõlmitud rahvusvaheline leping oli Teise maailmasõja puhkedes jõus NSV Liidu ja tema ,,rajariikide" vahel. 1933. a lepingus on esitatud äärmiselt avar ja ,,eesrindlik" agressiooni definitsiooncix mis hõlmab otsese sõjalise invasiooni kõrval ka näiteks sõjalise blokaadi. 1933. a Agressiooni Defineerimise Konventsiooni artikkel 2 sätestab:
Vastavalt, agressorina rahvusvahelises konfliktis käsitletakse, tulenevalt vaidluse osapoolt vahel jõus olevatest kokkulepetest, seda riiki, mis paneb esimesena toime ühe järgmistest tegudest:
(1) Sõja kuulutamine teisele riigile
(2) Selle riigi sõjaväe tungimine (invasioon) teise riigi territooriumile, sõjakuulutamisega või ilma selleta
(3) Maa-, mere- või õhujõudude rünnak teise riigi territooriumile, ujuvalustele või õhujõududele, sõja kuulutamisega või ilma selleta
(4) Teise riigi rannikute või sadamate mereblokaad
(5) Toetuse andmine relvastatud jõukudele, mis on formeeritud [toetust andnud] riigi territooriumil ja on tunginud sisse teise riigi territooriumile, või keeldumine, vaatamata invasiooni all kannatava riigi palvele, oma territooriumil kõigi võimalike meetmete rakendamisest selleks, et võtta sellistelt jõukudelt kogu abi või toetus.
Eesti Vabariigi okupeerimine NSV Liidu vägede poolt 1940. a 16. juunil ei toimunud teatavasti otsese sõjategevuse, vaid sõjaga ähvardamise tulemusel. Vastavalt suursaadik Moskvas A. Rei antud tunnistusele esitati Vabariigi Valitsusele selgesõnaliselt ähvardus, et vastuhakk ultimaatumile surutaks relvajõuga maha.cxUltimaatumile lõid fooni Eesti Vabariigi territooriumi eelnenud sõjaline blokeerimine Nõukogude vägede poolt ja Tallinna lahte sulgeva Naissaare okupeerimine juba 12. juunil 1940. a (vt I.1.5.).
Eesti Vabariigi sõjaline okupeerimine 1940. a polnud seega mitte ,,lihtsalt" õigusvastane akt, vaid on juriidiliselt kvalifitseeritav agressiooniaktina ja seda vaatamata sellele, et Eesti Vabariigi juhtkond võttis Nõukogude ultimaatumi vastu ja sõjategevust kahe riigi vahel ei puhkenud.
2. Sõjakuriteod
Küsimuses, millal ja milliseid sõjakuritegusidcxiEestis kommunistliku režiimi ajal toime pandi, on kirjanduses esitatud erinevaid arvamusi. Enn Sarve hinnangul olid kõik Nõukogude okupantide poolt toime pandud Haagi ja Genfi konventsioonide rikkumised sõjakuriteod: näiteks muulaste massiline Eestisse asutamine, Eesti meeste sundvärbamine Nõukogude okupatsiooniarmeesse jne. Selle teooria järgi pandi Nõukogude okupatsioonivõimu poolt ,,sõjakuritegusid" toime kuni iseseisvuse taastamiseni 1991. a välja.cxii
Siinkirjutaja hinnangul on selline äärmuseni laiendatud arusaam ,,sõjakuritegudest" rahvusvahelise õiguse vaatevinklist põhjendamatu. Eesti Vabariik polnud aastatel 1940-1991 mitte üksnes okupeeritud, vaid ka annekteeritud. Tegelikult saab nii pikaajalisest ,,okupatsioonist" rääkida üksnes tinglikult, rõhutades peamiselt anneksiooni õigusvastasust. Kuigi annekteerimine ei tekitanud Nõukogude Liidule suveräänõiguseid Eesti Vabariigi territooriumi üle, tõi õigusvastase anneksiooni pikaajaline vältaminecxiiirahuajal endaga kaasa selle, et näit Nõukogude armeesse sundmobiliseerimist 1980. aastatel - mis jäi küll kindlasti rahvusvahelise õiguse rikkumiseks - ei saa lugeda ,,sõjakuriteoks". Ka Nürnbergi Tribunal ei lugenud aastail 1938-1945 Saksa Riigi poolt annekteeritud Austria territooriumil toime pandud kuritegusid ,,sõjakuritegudeks", vaid ,,inimsusevastasteks kuritegudeks" - ja seda vaatamata sellele, et tegu oli Austria õigusvastase annekteerimisega. Põhjenduseks toodi tõsiasi, et Austria polnud 1938. a mitte ,,ainult" okupeeritud, vaid ikkagi ka annekteeritud ja seetõttu kadus ära ,,sõja kontekst".
Sõjakuritegusid sai Teise maailmasõja ajal ja enne 1949. a Genfi konventsioonide jõustumist seega toime panna sõja- ja mitte rahuajal.cxivRahvusvaheliseks mõõdupuuks on 1945. a Nürnbergi Harta lahtine sõjakuritegude definitsioon (Artikkel 6(a)):
Sõjakuriteod: nimelt sõja seaduste ja tavade rikkumised. Sellised rikkumised hõlmavad järgmisi koosseise, ent pole nendega piiratud: mõrv, tsiviilelanikkonna halvasti kohtlemine või deporteerimine orjatööle või mistahes muul põhjusel okupeeritud territooriumil või okupeeritud territooriumilt, sõjavangide või mere peal asuvate isikute mõrvamine või halvasti kohtlemine, pantvangide tapmine, avaliku või eraomandi rüüstamine, tahtlik linnade ja külade hävitamine või sõjalise vajadusega mitte põhjendatav rüüstamine.
Okupeeritud Eesti kontekstis tulenesid Nõukogude sõjakuriteod eelkõige 1907. a Haagi Konventsiooni rikkumisest pärast seda, kui 22. juunil 1941. a oli puhkenud sõda NSV Liidu ja Saksamaa vahel. Eesti Vabariigi kodanike (tsiviilelanike) massilised mõrvamised 1941. a suvel Tartu vangla õues, Kuressaares jm olid eelkõige inimsusevastased kuriteod, aga paralleelselt kvalifitseeritavad ka sõjakuritegudeks. Sõjakuriteoks 1907. a Haagi konventsiooni mõttes tuleb lugeda ka 1941. a suvel Põhja-Eestis Nõukogude okupatsioonivalitsuse poolt teostatud massilist sundmobilisatsiooni, samuti Narva ja Tallinna lauspommitamist sõjalise vajaduseta 1944. a.cxvSamuti on sõjakuritegudena kvalifitseeritavad Stalini poolt 3. juulil 1941. a raadiokõnes välja kuulutatud ja kommunistide poolt 1941. a taganemisel kasutatud ,,põletatud maa taktika" - omandi hävitamine ja tsiviilisikute ründamine kommunistlike hävituspataljonide poolt okupeeritud territooriumil (vt I.3.3., I.3.4., I.3.2.2., I.3.6.).
Kas ja millises ulatuses Nõukogude okupatsioonivõim rikkus rahvusvahelist sõjaõigust metsavendade vastupanu mahasurumisel pärast 1945. a - pannes seega toime sõjakuritegusid -, on vaieldav. Formaalselt kaitses 1907. a Haagi Konventsioon üksnes sõdivate riikide vaenulike armeede võitlejaid, mitte aga partisanecxvi(vt I.4.4.).
3. Inimsusevastased kuriteod
Nagu juba agressioonist rääkides viidatud, tuleb Stalini perioodi kuritegudele rahvusvahelise standardi kohaldamiseks appi võtta ,,inimsusevastaste kuritegude" tolleaegne definitsioon.cxviiSee lähtus 1945. a Londonis vastu võetud ,,inimsusevastaste kuritegude" mõistemäärangust (Artikkel 6(c)):
Inimsusevastased kuriteod: nimelt, ükskõik missuguse tsiviilelanikkonna vastu sõja eel või sõja ajal toime pandud mõrv, likvideerimine (ingl. k extermination), orjastamine, deporteerimine või teised ebainimlikud aktid; või tagakiusamised poliitilistel, rassilistel või religioossetel põhjustel, seoses ükskõik missuguse teise [Nürnbergi] Tribunali jurisdiktsiooni alla jääva kuriteoga või nende toimepanemiseks, sõltumata sellest, kas rikuti teo toimepanemise maa siseriiklikku õigust.
Nagu eespool viidatud, tuleneb Nürnbergi definitsioonist ,,inimsusevastaste kuritegude" puhul kohustuslik seos ,,teiste Tribunali jurisdiktsiooni alla jäävate kuritegudega", milleks on kuritegu rahu vastu (agressioon) ja/või sõjakuriteod.cxviiiSee tähendas Nürnbergis, et näiteks 1939. a eelset Saksa Riigi kodanikest juutide deporteerimist ,,inimsusevastasteks kuritegudeks" lugeda ei saanud - sest polnud võimalik tõestada nende küüditamiste seost hilisemate Saksa ,,kuritegudega rahu vastu" (agressioonidega).cxix
Et Eesti Vabariigi okupeerimine NSV Liidu poolt 1940. a juunis on ülalpool näidatud põhjustel kvalifitseeritav ,,agressiooniks", tuleb inimsusevastasteks kuritegudeks kvalifitseerida kõik kommunistliku režiimi poolt Eestis tsiviilelanikkonna vastu korda saadetud teod, mis vastavad Nürnbergi Tribunali definitsioonile.
Inimusevastaste kuritegude definitsioonist tuleneb, et tegu peab olema kas suures ulatuses (ingl. k. widespread) või süstemaatiliselt (ingl. k. systematic) toime pandud kuritegudega - mõrvamistega, tagakiusamistega jne.cxxÜksikuid, ,,suvalisi" vägivallaakte ei saa kvalifitseerida ,,inimsusevastasteks kuritegudeks".cxxiSamas aga: ,,indiviidi, kes paneb toime inimsusevastase kuriteo üheainsa ohvri või piiratud arvu ohvrite vastu, saab tunnistada süüdi olevaks inimsusevastases kuriteos, kui need aktid on osaks spetsiifilisest inimsusevastaste kuritegudena identifitseeritud kontekstist."cxxiiPayam Akhavan, peamine juriidiline nõunik Haagi Jugoslaavia Tribunali Prokuröri juures on selle kokku võtnud nii:
,,Inimsusevastased kuriteod võivad olla toime pandud laias ulatuses (widespread) [ohvrite] arvu mõttes isegi kui tegemist on ühe laiaulatusliku rünnakuga, või kui tegemist on rea varjatumate aktidega, mis kumulatiivselt tekitavad proportsioonid, mis on nõutavad selle kuriteo jaoks, kas oma süstemaatilise või korduva iseloomu tõttu, kas geograafilises või ajalises mõttes."cxxiii
Mis muudab mõrva ja tagakiusamise ,,inimsusevastaseks kuriteoks", on ,,teadlikkus laiemast kontekstist, milles see õigusrikkumine aset leiab."cxxiv(s.o. ,,inimsusevastase kuriteo nn subjektiivse külje element).
Oluline osa inimsusevastaste kuritegude definitsioonist on ,,tagakiusamine" (ingl. k. persecution). See tähendab suuremat hulka akte kui ,,mõrv, likvideerimine, piinamine jne", muuhulgas tänapäevase tõlgenduse kohaselt ka ,,erinevat hulka diskrimineerivaid akte, kaasa arvatud rünnakud poliitilistele, sotsiaalsetele ja majanduslikele õigustele."cxxvSelliste ,,mitte-füüsiliste" aktide ulatus pole alati täpselt selge.cxxvi
Eesti Kriminaalkoodeksi § 611, mille pealkirjaks on ,,Inimsusevastased kuriteod" sisaldab tegelikult läbisegi elemente nii ,,inimsusevastaste kuritegude" kui ,,genotsiidi" rahvusvaheliselt aktsepteeritud mõistestcxxvii
(1) Inimsusevastaste kuritegude, sealhulgas genotsiidi toimepanemise eest, nagu need kuriteod on määratletud rahvusvahelise õiguse normides, s.o. tahtlike tegude eest, mille eesmärk oli täielikult või osaliselt hävitada rahvuslik, etniline, rassiline, usuline, okupatsioonirežiimile vastupanu osutav või muu sotsiaalne grupp, sellise grupi liikme tapmise või talle raske või üliraske kehavigastuse või vaimsete hälvete tekitamise või tema piinamise eest, laste vägivaldse äravõtmise, relvastatud ründe, okupatsiooni või anneksiooni korral põliselanike deporteerimise või väljasaatmise, majanduslikest, poliitilistest ja sotsiaalsetest inimõigustest ilmajätmise või nende õiguste piiramise eest - karistatakse vabadusekaotusega kaheksast kuni viieteistkümne aastani või eluaegse vabadusekaotusega või surmanuhtlusega.
Nõukogude kommunistliku võim pani Eestis toime mitmeid kuritegusid, mida tuleb 1940.-1950. aastate kontekstis oma laiaulatuslikkuse või süstemaatilise iseloomu tõttu lugeda ,,inimsusevastasteks kuritegudeks". Sellisteks on:
* Eesti Vabariigi kodanike mõrvamine ja ebaseaduslike kohtuotsuste alusel hukkamine (vt I.3.1.1., I.3.3.).
* õigusvastane vangistamine (vrdl tagakiusamised poliitilistel põhjustel Nürnbergi Hartas) (vt I.3.1.1., I.4.1.).
* EV kodanike Nõukogude Liitu küüditamine (vt I.3.1.1., I.3.1.2., I.4.2.).
* küüditatud ja õigusvastaselt vangistatud Eesti Vabariigi kodanike Nõukogude Liidu sunnitöölaagrites ja asumisel tööle sundimine (vrdl tsiviilelanike orjastamine Nürnbergi Harta ,,inimsusevastaste kuritegude" definitsioonis) (vt I.3.1.1., I.3.1.2., I.4.2.).
* vangistatute piinamine (vrdl teised ebainimlikud aktid Nürnbergi Harta definitsioonis, samuti hilisemad - nt Rooma Statuudi - täpsustused ,,inimsusevastaste kuritegude" definitsioonile, kus mainitakse expressis verbis ka ,,piinamist".) (vt I.3.1.3.).
* õigusvastane jälitamine poliitiliste või usuliste veendumuste pärast või muudel põhjustel
Mõned Nõukogude võimu poolt Eestis toime pandud ,,inimsusevastased kuriteod" on ühtlasi ka ,,sõjakuriteod". Näiteks 30 000 Põhja-Eesti mehe sundmobiliseerimist Punaarmeesse 1941. a suvel võib lugeda nii ,,sõjakuriteoks" (kuna sõjaaegset mobilisatsioon teostati õigusvastaselt annekteeritud, seega okupeeritud territooriumil), kui ka ,,inimsusevastaseks kuriteoks", sest õigusvastaselt mobiliseeritutena nad sisuliselt küüditati Venemaale, kus neist mitu tuhat ,,mobiliseeritut" surid ebainimlikes tingimustes.cxxviii(vt I.3.4.)
,,Inimsusevastaste kuritegude" puhul, nagu ennist viidatud, on oluline tahtluse moment, st vähemalt teadlik olek laiemast tapmiste, tagakiusamiste massilisest foonist. Selline foon on Eestis Nõukogude võimu poolt toime pandud kuritegude puhul tuvastatav. Parteitöötaja ja NKVDlane, kes arreteerisid ja vangistasid 1941. või 1948. a Eesti Vabariigi kodanikke, teadsid või pidid teadma, et samal ajal tabas sama saatus veel sadu teisi okupeeritud Eesti kodanikke. Sama loogika kehtib iseäranis massiküüditamiste osas, mis on Eestis kommunistliku režiimi poolt toimepandud inimsusevastasteks kuritegudeks par excellence: tegu oli massiliste aktsioonidega, mida tuli kuid ja nädalaid ette planeerida.cxxix
Kommunistliku režiimi mitmete kuritegude, eelkõige küüditamiste, kvalifitseerimine ,,inimsusevastasteks kuritegudeks" pole problemaatiline ei rahvusvahelise õiguse ega Eesti Vabariigi kriminaalõiguse seisukohalt. Ka Vabariigi Presidendi L. Meri ellukutsutud Eesti Rahvusvaheline Komisjon Inimsusevastaste Kuritegude Uurimiseks jõudis oma esimeses, Saksa okupatsiooni käsitlenud raportis esmastele preliminaarsetele järeldustele 1940.-1941. a Nõukogude okupatsiooniaasta kohta: ,,Kokku kümned tuhanded Eesti kodanikud ja residendid langesid inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude ohvriks."cxxxSellest annavad tunnistust ka Eesti Vabariigi kohtute poolt taasiseseisvumise järel kommunistliku Nõukogude režiimi poolt organiseeritud inimsusevastaste kuritegude üksikuid täideviijaid süüdimõistvad otsused.
4. Genotsiid
4.1. Genotsiidi erinevad mõisted rahvusvahelises õiguses ja Eesti kriminaalõiguses
Riigikogu avalduse eelnõus süüdistatakse kommunistlikku režiimi ka Eesti Vabariigi kodanike kallal toimepandud genotsiidis. Genotsiid on kõige raskema kaaluga, aga ka kõige raskemini tõestatav rahvusvaheline kuritegu. Okupeeritud Eesti kontekstis on süüdistus Nõukogude genotsiidis, vähemalt juriidilisest seisukohast, mõnevõrra problemaatiline.
Eesti erialakirjanduses ja massimeedias on laialt levinud väide, et Nõukogude võimu kuritegusid okupeeritud Eesti Vabariigi territooriumil tuleb kvalifitseerida kui genotsiidi.cxxxiEnamasti kasutatakse aga mõisteid ,,genotsiid" või ,,okupatsioon" emotsioonidest lähtuvalt, süüvimata nende mõistete rahvusvaheliselt aktsepteeritud tähendusse ning võrdlemata Eesti genotsiidi maailma praktikaga. Genotsiidi rahvusvahelis-õiguslik definitsioon ja mõiste genotsiid kasutamine rahvusvahelises lepingu- ning kohtupraktikas ja kirjanduses eeldavad aga seniesitatutest põhjalikumat juriidilist analüüsi ning tõestust. Selline vajadus tuleneb ka Eesti Kriminaalkoodeksi vastavast paragrahvist, mis viitab ju ka ,,inimsusevastastele kuritegudele, sealhulgas genotsiidile", ,,nagu need kuriteod on määratletud rahvusvahelise õiguse normides" (vt § 611).
Mõistele genotsiid on Eesti Vabariigi Kriminaalkoodeksis antud laiem tähendus kui vastavas rahvusvahelises lepingus, 9. dets. 1948. a sõlmitud Genotsiidikuriteo Vältimise ja Karistamise Konventsioonis.cxxxiiRahvusvahelise konventsiooni Artikli II kohaselt tähendab genotsiid ,,rahvusliku (ingl. k. national), etnilise, rassilise või usulise grupi vastu suunatud kuritegu, koos kavatsusega sellist gruppi täielikult või osaliselt hävitada." Vastavalt Konventsiooni definitsioonile võib kuritegu seisneda ,,grupi liikmete tapmises, neile tõsiste kehaliste või vaimsete kahjustuste tekitamises, grupile tahtlikult selliste elutingimuste pealesurumises, mis on kalkuleeritud saavutamaks grupi täielikku või osalist hävitamist, abinõude rakendamist, mis on kavatsetud takistamaks sünde grupi sees, ja vägivaldselt gruppi kuuluvate laste üleviimist teise gruppi." Erinevus Eesti kriminaalõigusega võrreldes seisneb selles, et Eesti Kriminaalkoodeksi § 61 (prim) lisab 1948. a Genotsiidivastases Konventsioonis loetletud gruppidele veel "okupatsioonirežiimile vastupanu osutava või muu sotsiaalse grupi".
Genotsiidivastase Konventsiooni väljatöötamisel pärast Teise maailmasõja lõppu kavatseti ,,genotsiidi" esialgu defineerida kui (igasuguse) ,,inimgrupi hävitamist" (international destruction of a group of human beings). Sinna hulka pidid kuuluma ka ,,poliitilised grupid".cxxxiiiMõise ,,genotsiid" esmakäibeletooja, Raphaėl Lemkincxxxiv soovitas aga ,,poliitilised grupid" ,,genotsiidi" definitsioonist välja jätta, põhjendades oma seisukohta väitega, et poliitilistel gruppidel puudub ,,nõutav alaline püsivus (permanency)".cxxxvRiikidest seisis arusaadavatel põhjustel ,,poliitiliste gruppide" definitsiooni kaasamise vastu NSV Liit, kelle kinnitusel ,,genotsiid" oli ,,orgaaniliselt seotud fa_ismi-natsismi ja sarnaste ideoloogiatega".cxxxviLõpuks hääletamisel jäetigi ,,poliitilised grupid" ,,genotsiidi" rahvusvahelisest definitsioonist välja, sest lääneriigid, kes pooldasid ,,poliitiliste gruppide" definitsiooni sissevõtmist, andsid lõpuks järele, kartes, et vastasel korral konventsiooni ei õnnestugi vastu võtta.. Hiljem on 1948. a vastuvõetud definitsioon ,,rahvusvahelise õiguskindluse ja kodurahu huvides" kandunud üha edasi - muuhulgas pole seda definitsiooni muudetud ka loodava Rahvuvahelise Kriminaalkohtu tarvis (Rooma statuut). 1948. a definitsioonist on lähtunud ka genotsiidi kaasused Ruanda ja Jugoslaavia Rahvusvahelises Tribunalis.
4.2. Rahvusvaheliselt tunnustatud genotsiidi mõiste analüüs
Rahvusvaheline genotsiidi mõiste koosneb seega järgmistest koostiselementidest:
1) Kuritegu on suunatud rahvusliku, rassilise, etnilise või usulise grupi vastu.
2) Teo toimepanejatel esineb tahtlus justnimelt sellist (st rahvuslikku, rassilist, etnilist või usulist) gruppi hävitada.
4.2.1. Genotsiidikuriteo objektiivne külg
Peatume kõigepealt genotsiidikuriteo objektiivse külje elementidel. Erilist tähelepanu tuleb pöörata nendele genotsiidikoosseisu tunnustele, mis eristavad teda mõrvast kui isikuvastasest kuriteost. Genotsiidikuritegu seisneb tavaliselt muidugi aktiivselt tegutsemises, ent võib seisneda ka ,,tegematajätmises". Näiteks üks genotsiidi vorme, tahtlikult ,,selliste elutingimuste pealesurumine, mis on mõeldud grupi hävitamiseks", võib tähendada ,,otsese" vägivalla asemel ka hoopis nn ,,negatiivset vägivalda".cxxxviiVastavalt Rahvusvahelise Ruanda Tribunali tõlgenduselecxxxviiikuulub seega genotsiidi alla grupi liikmete tahtlikult sellistesse elutingimustesse sundimine, mil ,,adekvaatsete eluhoonete, riietuse, toidu, hügieeni ja arstiabi puudumine või ekstensiivne töö ja füüsiline kurnamine tõenäoliselt viivad inimesed surma."cxxxix
Sarnasele järeldusele tuli ka Iisraeli kohus Adolf Eichmanni kaasuses, andes tõlgenduse väljendile ,,tõsise füüsilise või vaimse kahju tekitamine" genotsiidi definitsioonis - sellist kahju võidakse tekitada ,,orjastamisega, näljutamisega, küüditamisega ja tagakiusamisega ja inimeste vangistamisega getodes, läbikäigulaagrites ja kontsentratsioonilaagrites tingimustes, mis on kavandatud esile kutsuma nende alandamist, nende kui inimolendite õiguste äravõtmist, nende allasurumist ja neile ebainimlike kannatuste tekitamist."cxlNing lõpuks, taas Ruanda Tribunali tõlgenduses - ,,selliste tingimuste pealesurumine, mis on kavandatud sünde takistama" võib muuhulgas seisneda sugude eraldamises vastastikusest läbikäimisest.cxli
4.2.2. Genotsiidikuriteo subjektiivne külg
Ent genotsiidi objektiivse külje- mõrvamise, tagakiusamise jne kõrval - on kuritegu konstitueerivaks elemendiks ka subjektiivne külg. Vastavalt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma Statuudile seisneb see genotsiidi toimepanija teadlikkuses ja tahtluses (ingl k. knowledge and intent).cxliiGenotsiid pole ,,spontaanne kuritegu"; ta eeldab plaani, mis peab olema teadlik täideviijatele.cxliiiTahtlus peab sealjuures olema spetsiifiline (dolus specialis) - hävitada tahetakse justnimelt seda rahvuslikku, rassilist, etnilist või usulist gruppi. Ei piisa tõestusest, et objektiivselt hävitati rahvuslikku või etnilist gruppi; lisaks tuleb ka tõestada, et subjektiivselt sooviti seda rahvuslikku või etnilist gruppi hävitada.
Genotsiiditahtlust pole lihtne tõestada, sest harva deklareerivad ja dokumenteerivad genotsiidi läbiviijad oma eesmärke nii selgelt kui natsid (juutide hävitamine) või hutudest génocidaire'd (tutside hävitamine). Näiteks Bosnia-Hertsegoviina kaebas Jugoslaavia (Serbia ja Montenegro) Haagi Rahvusvahelisesse Kohtusse, süüdistades viimast genotsiidi korraldamises ja läbiviimises.cxlivJugoslaavia vastas aga, et ,,juhul kui selgub", et väidetud aktid isegi on toime pandud, ,,polnud absoluutselt mingisugust tahtlust genotsiidi toime panna."cxlvKohtu arvamus pole praeguseks hetkeks veel selgunud.
Praktikas saab tahtlust siiski selgitada loogilise deduktsiooni teel: tahtlus tuletatakse toimepandud materiaalsete aktide hindamisest.cxlviSüüdistus saab tugineda kuriteo kontekstile, selle massiivsele ulatusele ning kordasaadetu nendele elementidele, mis viitavad hävitatud grupi vihkamist ning soovi seda hävitada.cxlviiArvesse tuleb võtta kuriteo toimepanejate üldist poliitilist doktriini, kõnesid ja projekte, mis on hävitustööd ette valmistanud.cxlviiiÜhe teise, hilisema Ruanda tribunali otsuse kohaselt näitavad üksikisiku genotsiidi-tahtlust gruppi kuuluvate ohvrite arv, rünnatava grupi liikmete vastu suunatud halvustav keelepruuk, kasutatud relvad, tekitatud kehaliste kahjustuste ulatus, planeerimise metoodilisus, tapmise süstemaatilisus.cxlix
Selles mõttes pole süüdistatava hilisem ülestunnistus conditio sine qua non kuriteo genotsiidiks kvalifitseerimisel.cl
4.3. Rahvusvaheline genotsiidi definitsioon kohaldatuna Eesti oludele
4.3.1. Genotsiidi objektiivne külg
Maailmas, sealhulgas kommunistlike režiimide valitsetud riikidesclipole massimõrvad ega küüditamised paraku olnud mingiks harulduseks. Kui kõiki toimepandud massimõrvu ja inimgruppide tagakiusamisi nimetada genotsiidiks, tähendaks see selle kontseptsiooni lootusetut devalveerumist.cliiSeepärast on vaenamiste genotsiidina tunnustamise esmatingimuseks tekitatud kahju ning kannatuste (ka maailma silmis) erakordne ulatus. Et aga genotsiid on per definitionem grupi vastu suunatud kuritegu, siis tuleb toimunu raskusastme üle otsustamisel aluseks või vähemalt arvesse võtta kannatanud grupi suurust.
Aastatel 1940-1955 kaotas okupeeritud ja annekteeritud Eesti Vabariik ca 17,5 % oma sõjaeelsest rahvastikust (ca 196 000 inimest).cliiiKuigi kaotused pole absoluutarvuna maailma mastaabis isegi teab mis _okeerivad, on diktatuuri- ja sõjaohvrite suhtarvu suurus seda vaieldamatult. Ent kommunistliku genotsiidi seisukohalt tuleb sellest arvust välja jätta Saksa okupatsiooni (1941-1944) ajal sõjaväljal ning ilmselt ka tsiviilisikutena langenud (kui ei suudeta tõestada, et Nõukogude lennuväe terrorirünnak Tallinnale oli osa grupi hävitamise plaanist. Viimase vastu räägib aga see, et taolisi terrorirünnakuid linnadele praktiseerisid arvukalt kõik sõdivad pooled.) Genotsiidiks pole võimalik lugeda ka 21 000 baltisakslase lahkumist Eestist 1939.-1941. a ega 80 000 Eesti kodaniku Nõukogude okupatsiooni eest põgenemist 1944. a.cliv
Ent Nõukogude kommunistliku režiimi ohvrite arv jääb ikkagi erakordselt suureks. 1940.-1941. a, esimese Nõukogude okupatsiooni tulemusena mõrvati või hukkus 41 000 inimestclv(st 1940. a arreteerimiste, 1941. a juuniküüditamise ja 1941. a suveterrori ohvrid ning ,,evakuatsiooni" või Nõukogude mobilisatsiooni käigus teel või tööpataljonides hukkunud). Arreteerimiste, küüditamiste, tööpataljonide ja ,,evakuatsiooni" ellujäänud ohvrite arvuks on hinnatud 42 000. Pärast Nõukogude (okupatsiooni)võimu taaskehtestamist arreteeriti ,,nõukogudevastase elemendina" vähemalt 75 000 inimest. Peamise, aga mitte ainsa pärastsõjajärge küüditamisega, 1949. a märtsiküüditamistega, viidi Siberisse üle 22 000 okupeeritud Eesti Vabariigi kodaniku. Teise Nõukogude okupatsiooni otsesteks surmaohvriteks (sh metsavendade mahasurumisel) on loendatud 25 000 Eesti Vabariigi kodanikku. See teeb kokku otseseks Nõukogude võimu surmaohvrite arvuks 66 000 Eesti Vabariigi kodanikku (ca 6 % kodanikkonnast) ja kui arvestada juurde ka Nõukogude repressioonidest eluga tagasi tulnud, Nõukogude otseste massirepressioonide ohvrite koguarvuks ligikaudu 10 % elanikkonnast. See suhtarv näitab, et Eestis oli genotsiidi objektiivne külg täidetud.
4.3.2. Genotsiidikuriteo subjektiivne element Eestis
Nõukogude võimu käe all hukkunud Eesti Vabariigi kodanike suhtarv on väga suur, aga kuidas iseloomustada Nõukogude kommunistliku režiimi tahtlust? Kas taheti gruppi hävitada ja kui jah, siis millist gruppi taheti hävitada?
Olemasolevatest Nõukogude dokumentidest selgub, et ,,vaenuliku grupina" on nähtud ,,nõukogudevastast elementi".clviEnt mis ikkagi oli täpselt ,,nõukogudevastaseks" või ,,sotsiaalselt vaenulikuks" elemendiks - kas etnilised eestlased (genotsiidi mõiste ,,etnilise grupi" tähenduses), Eesti Vabariigi kodanikud (genotsiidi mõiste ,,rahvusliku grupi" tähenduses) või ikkagi - mis tundub kommunistlikust ideoloogiast lähtudes kõige loogilisem - ,,nõukogudevastane element" kui sotsiaalne ehk klass (mis jääb väljapoole rahvusvahelist genotsiidi mõistet)? Uurime seda küsimust lähemalt 1941. ja 1949. a massiküüditamiste näite varal.
1941. a juuniküüditamise aluseks oli ÜK(b)P KK ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu täiesti salajane otsus nr. 1299-526ss ,,Sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti vabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenemaalt ja Moldaaviast".clviiSelle järgi kuulusid väljasaatmisele: 1) kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide liikmed ja nende perekonnad 2) endised politseinikud ja vangivalvurid 3) endised suurmõisnikud, kaupmehed vabrikandid ja endised kodanlike valitsuste kõrgemad ametnikud koos perekondadega 4) endised ohvitserid 5) surmamõistetute või põranda alla läinud liikmete perekonnad.clviii
1949. a märtsiküüditamise (operatsioon ,,Priboi") puhul olid väljasaadetute gruppideks ,,kulakud ning bandiitide ja natsionalistide perekonnad".clix
,,Etniline grupp" küüditamiskuriteo kui genotsiidi objektina langeb vaatluse alt välja, sest näit 1941. a juuniküüditamise ohvrite hulgas oli juuteclxetnilistest eestlastest suhtarvuna võttes 10 korda rohkem.clxiSamuti oli kommunistliku partei otsustatud ja läbiviidud küüditajate endi hulgas arvukalt ka etnilisi eestlasi, eriti 1949. a.
Kõige selgemini tõestatavamalt olid kommunistliku režiimi repressioonid õigusvastaselt annekteeritud Eesti Vabariigis ikkagi suunatud ,,poliitilise" või ,,sotsiaalse" grupi vastu - ,,klassivaenlased", kulakud jne. Ent kogu kommunistliku liikumise ajaloos on ,,poliitiliste gruppide" (klassivaenlaste) vastu suunatud rünnakute varjus aetud ka muid asju. Näiteks Etioopias olid 1970.-1980. a kommunistliku režiimi poolt hävitatud kulakuteks oromod, moslemi usku rahvusrühm, keda on traditsiooniliselt diskrimineeritud amhara kristlaste poolt.clxiiSeega rünnatav ,,poliitiline grupp" võib teatud kontekstides ühtlasi (varjatult) osutuda ka ,,etniliseks grupiks".
Õigusvastaselt annekteeritud Eesti Vabariigi puhul võib ,,poliitilise grupi"clxiiivastu suunatud rünne mahtuda ka ,,rahvusliku grupi" (ingl. k. national group)clxivvastu suunatud ründe mõiste alla. Ruanda Tribunal on tõlgendanud mõistet ,,rahvuslik grupp" järgmiselt: s.o. ,,inimeste kogum, keda tajutakse jagavat õiguslikku sidet, mis tugineb ühisel kodakondsusel, mis on omakorda seotud õiguste ja kohustuste vastastikkusega."clxv
Kui uurida mõrvatute, küüditatute ja teiste represseeritute ,,kontingenti", siis selgub, et grupp, kelle vastu repressioonid olid suunatud, olid isikud, kes aktiivselt identifitseerisid - või kelle kohta kommunistlik partei eeldas, et nad seda teevad - iseseisva Eesti Vabariigiga, selle ühiskondliku korra ja riiklike põhimõtetega. Nende hulgas polnud mitte ainult ministreid, sõjaväelasi, rikkaid talupidajaid ja vabrikuomanikke, vaid ka kehvikuid, töölisi, kaitseliitlasi, koolinoori - tegelikult läbilõige kogu Eesti Vabariigi kodanikkonnast. Kommunistlik partei, tulnud Eestis võimule välisagressiooni tulemusena, suunas oma ründe selle riigikorra vastu, mis oli kommunistlikku süsteemi eitanud, mis oli loonud ,,õigusliku sideme, mis tugines ühisel kodakondsusel, õigustel ja kohustustel", pannes 1918.-1920. a aluse Eestile kui natsioonile (riigi tähenduses). Selle noore natsiooni märksõnadeks olid muuhulgas Eesti riiklik iseseisvus, eraomandi pühadus ja kapitalistlik turumajandus. Kommunistliku partei repressioonid tähendasid tegelikult kättemaksu selle eest, et Eesti rahvas oli 1918.-1920. a valinud teistsuguse ühiskondliku ja riikliku korralduse ning ei soovinud sellest ka edaspidi loobuda. Eesti Vabariigi aktiivne kodanikkond, mis ei koosnenud teatavasti üksnes etnilistest eestlastest, muutus sellega omamoodi ,,vaenulikuks natsiooniks" - nii nagu selleks olid muutunud mitmed teised väljastpoolt pealesurutud kommunistliku elukorralduse vastu protesteerinud (väike)rahvad.clxviVaatamata sellele, et annekteeritud Eesti Vabariigi kodanikke mobiliseeriti 1941. a rahvusvahelise õiguse vastaselt Nõukogude armeesse, määrati eestlased ning teatud teiste (kommunistlikule korrale) ,,vaenulike" rahvuste esindajad Punaarmee Poliitilise Valitsuse ülema Lev Mehlise käskkirja alusel usaldamatuse tõttu ebainimlikes tingimustes hukkuma Nõukogude tagalasse.clxvii
Selles mõttes olid kommunistlikud repressioonid suunatud mitte üksnes ,,sotsiaalselt vaenuliku elemendi" kui ,,poliitilise grupi", vaid ühtlasi ka Eesti Vabariigi riikliku ja ühiskondliku korralduse kandjate, s.t. ,,rahvusliku (ingl. k. national) grupi" vastu. Kommunistlik režiim keelas Eesti Vabariigi riiklikud sümbolid ja käsitles aastaid 1920-1940, Eesti ,,kodanliku" iseseisva natsiooni eksistentsi aastaid kui kontrrevolutsiooni. Juba 16. dets. 1940 võeti õigusvastaselt annekteeritud Eesti Vabariigis tagasiulatuva jõuga (sic!) kasutusele Nõukogude kriminaalkoodeks, mile kohaselt näit. Kaitseliidu liikmeks olekut karistati § 58 alusel kui nõukogudevastast tegevust.clxviiiSee tähendas Eesti Vabariigi kodanikkonna kui ,,rahvusliku grupi" iseseisva eksistentsi õiguse eitamist.
4.3.3. Tahe ,,rahvuslikku" või sotsiaalset gruppi hävitada kui genotsiidi tunnuselement
Genotsiidikuriteo toimepanemine eeldab mitte ainult objektiivset grupi või selle osa hävitamist, vaid ka tahet seda gruppi hävitada (s.t. mitte ,,lihtsalt" talle kahju tekitada). Annekteeritud Eesti situatsioonis võib väita, et kuna kommunistlik partei nägi kogu ühiskonda klasside - ja teiste kommunistlikule korrale vastu seisvate gruppide, sh rahvuslike gruppide - kontekstis, kuulusid vaenulikud klassid ja grupid ,,likvideerimisele". Kui seda ,,likvideerimist" oli võimalik saavutada allasurumisega, võidi sellega piirduda; ent kuna inimgrupid hakkasid kommunistlikule süsteemile vastu ja pelgast allasurumisest gruppide likvideerimiseks ei piisanud, oldi valmis ka nende hävitamiseks. Seda tehtigi vähemalt senikaua, kuni pidi saabuma sotsialistliku ühiskonna stabiilsus ja ohtlikumad protestid olid lakanud. Sellise olukorra saavutaski kommunistlik partei annekteeritud Eesti Vabariigis terrori hinnaga 1950. aastatel (vt. ka neljas peatükk).
Jugoslaavia Tribunali hinnangul võib genotsiiditahe ,,võtta kahesugust kuju": ühelt poolt, tahtlus hävitada väga suur arv grupi liikmeid ja teiselt poolt tahtlus rakendada rohkem selektiivset hävitamist sihtides üksnes teatud grupi liikmeid ,,selle mõju tõttu, mida nende kadumine avaldaks grupi ellujäämisele kui sellisele."clxix
4.4. Kokkuvõtvalt - kas kommunistlik partei pani Eestis toime genotsiidi?
4.4.1. Õiguslikud argumendid genotsiidi kinnituseks
1) ,,Poliitiliste gruppide" genotsiidi rahvusvahelist definitsioonist välja jätmist on nii juristideclxxkui filosoofideclxxipoolt jõuliselt kritiseeritud. Osaliselt on ,,poliitilised" grupid rahvusvaheliselt siduvast definitsioonist välja jäänud selle pärast, et riikidel ja rahvastel, kus selliseid gruppe hävitati, polnud Genotsiidivastase konventsiooni väljatöötamisel oma ,,häält". Eesti on olnud üks selline maa, kus ,,poliitilisi" gruppe on hävitatud - ja nüüd on oma hääl Eestil olemas. Seega on Riigikogul võimalus täiesti teadlikult asuda seisukohale, et rahvusvaheline genotsiidi definitsioon on diskrimineeriv ning mitterahuldav - et ka ,,poliitiliste gruppide" hävitamine, nagu Eestis kommunistliku režiimi all, võib olla, peaks olema genotsiid. Lisaks sellele on mitmed autorid ka väitnud, et tänaseks on Genotsiidivastase konventsiooni kahetsusväärsed ,,lüngad" - sh ,,poliitiliste gruppide" puudumine - täidetud rahvusvahelise tavaõigusega.clxxii
2) Puhtformaalselt võib ka väita, et kommunistlik partei pani Eesti toime genotsiidi Eesti kriminaalõiguse genotsiidi mõiste järgi. Eesti õigusele sarnaseid, ulatuslikumaid genotsiidi definitsioone võib nüüdseks leida ka teiste maade kriminaalõigusest, näiteks Prantsusmaalt.
3) Kolmandaks, nagu eespool näidatud, olid kommunistliku partei massirepressioonid suunatud (ka) Eesti Vabariigi kodanikkonna kui rahvusliku grupi vastu. Seega, kommunistliku režiimi korraldatud genotsiid Eestis ,,mahub" täiesti ka 1948. a genotsiidi definitsiooni alla.
4.4.2. Järeldus
Kuigi genotsiidi mõiste võimaldab erinevaid juriidilisi hinnanguid, on siiski alust kvalifitseerida kommunistliku režiimi kuritegusid Eestis genotsiidiks.
III. Marksism-leninism kui kommunistliku partei ideoloogiline baas ja tegevusjuhis
1. Lähtekoht
Käesoleva õiendi punktidest I ja II ilmnes, et nõukogude võimu ajal on Eestis pandud toime tegusid, mis on käsitatavad rahvusvaheliste kuritegudena - need on agressioon, sõjakuriteod, inimsusevastased kuriteod ja genotsiid. Edasi tuleb jõuda selgusele, millega saab seda kõike seletada. On võimalik, et nimetatud kuriteod ja muugi eesti rahvale tehtud ülekohus oli tingitud poliitilise võitluse eripärast, sõjast tingitud hädavajadusest, idamaisest despootlikust võimukäsitlusest ja julmusest vms ning seega ei ole need sisemiselt omased nõukogude võimule ja nõukogude riigi tegelikule juhile - kommunistlikule parteile.clxxiiiAlljärgnevalt näidatakse siiski, et nimetatud kuriteod tulenesid otseselt marksistlik-leninlikust ideoloogiast ning väljendasid vahetult sellise ideoloogia kandja, kommunistliku partei programmilisi eesmärke. Teisisõnu, võimule tulnud ja võimul püsiv kommunistlik partei ei saanudki teisiti oma eesmärke täita, kui pannes toime rahvusvahelise õiguse vastaseid kuritegusid. See tähendab ühtlasi, et kommunistlik partei on oma olemuselt kuritegelik.
Kommunismi kuritegude olemuslik seos kommunistliku partei ideoloogilise baasiga annab aluse omistada kuritegelikkus kommunistlikule parteile tervikuna. Siinjuures tuleb lahus hoida järgmised neli aspekti:
1. Eestis toimepandud massirepressioonid tuleb faktiliselt omistada (õigusliku terminoloogia järgi inkrimineerida) Nõukogude riigile, eelkõige aga selle repressiivorganitele - julgeolekukomiteele, siseministeeriumile jt, nende kaudu aga kogu ühiskonda ja riiki faktiliselt valitsenud kommunistlikule parteile. Tegemist ei olnud vigade või muudest põhjustest tingitud üksikjuhtudega (mõne ametniku või ametkonna üliagarus, sõjast tulenev hädavajadus vms), vaid kommunistlikust ideoloogiast paratamatult väljakasvanud riikliku terroriga. Seda kinnitab repressioonide massilisus ja süsteemikindlus, nende põhjalik etteplaneerimine ja realiseerimine. Tegemist on nn faktilise omistamisega (imputatio facti).
2. Massirepressioonid kujutasid endast inimsusevastaseid kuritegusid, genotsiidi ja sõjakuritegusid. See on faktiliselt toimepandu õiguslik analüüs, mis lähtub rahvusvahelisest kriminaalõigusest. Ei ole raske veenduda selles, et küüditamised jm massirepressioonid kujutasid endast inimsusevastaseid kuritegusid, tsiviilelanike vara hävitamine sõjakuritegusid jm.
3. Konkreetsed kuriteod tuleb juriidiliselt omistada konkreetsetele inimestele (imputatio iuris). See on siseriikliku õigusemõistmise küsimus, kus lähtutakse riigis kehtivast kriminaalõigusest ja kriminaalmenetlusõigusest, toetudes vajaduse korral ka rahvusvahelisele kriminaalõigusele.clxxivRiigikogu poolt vastuvõetav avaldus ei saa ja ei tohigi seda arengut mõjutada.clxxvIga inimene vastutab ainult selle teo eest, mis on kehtivas kriminaalseaduses (nii siseriiklikus kriminaalseaduses kui ka rahvusvahelises kriminaalõiguses) kuriteona määratletud ning ainult sel juhul, kui tema süü selle kuriteo toimepanemises on vastavalt kehtivale menetlusõigusele tõendatud. Teisalt ei tähenda kommunistliku partei kuulutamine kuritegelikuks konkreetsete isikute süü ümbertõstmist parteile. Personaalne vastutus jääb alati püsima.
4. Lõpuks on näidatud (käesolev p III), et kommunistliku partei kui riigi ja ühiskonna juhtiva jõu poolt kavandatud ja toimepandud kuriteod tulenevad orgaaniliselt selle partei ideoloogilisest baasist, marksismist-leninismist. Selleks analüüsitakse nimetatud doktriini ning näidatakse, et sellest lähtuv partei pani toime kuriteod just selle doktriini realiseerimiseks ning et selline realiseerimine on võimul oleva kommunistliku partei põhikirjajärgne ideoloogiline ja poliitiline ülesanne. See on ideoloogiline omistamine.
Kui kõigis ülalnimetatud punktis annab analüüs jaatava tulemuse, nimelt kui õnnestub tõestada, et Eestis toimepandud massirepressioonid on kommunistliku partei korraldatud, need repressioonid kujutavad endast inimsusevastaseid kuritegusid ning need kuriteod tulenevad orgaaniliselt kommunistliku partei ideoloogilisest baasist, siis on alust kuulutada see partei kuritegelikuks.
Kõigist neljast punktist tulenev ühtne järeldus ei tähenda aga seda, et kõik neli omistamist tuleb hoida rangelt lahus. Need neli omistamist on seega järgmised:
faktilised repressioonid · kommunistlik partei;
faktilised repressioonid · inimsusevastased kuriteod;
konkreetne kuritegu · konkreetne inimene;
marksistlik-leninlik ideoloogia kui kuritegelik ideoloogia · kommunistlik partei.
2. Marksism-leninism kui teadus
Kommunistliku ideoloogia (täpsemalt küll selle kandja) kuulutamine kuritegelikuks eeldab kõigepealt vastuväite kummutamist, nagu püütakse sellega anda õiguslik ja poliitiline hinnang maailmavaatele või teaduslikule teooriale. Loomulikult oleks selline tegevus vastuolus põhiseadusliku õigusega teadusliku töö vabadusele (EV PS § 38) ning arvamuse- ja veendumuste vabadusega (PS § 41).
Riigikogu avalduse ja käesoleva õiendi objekt ei ole aga marksism-leninism kui maailmavaade või kui teaduslik teooria. Küsimus ei ole üldse selles, kas marksism-leninism kujutab endast tõsist ühiskonnateadust või mitte, kas selles väljendatud seisukohad on teaduslikult tõestatavad või mitte. Ka ei kahanda Riigikogu avaldus vähimalgi määral kellegi õigust uurida marksismi-leninismi, arendada selle teoreetilisi seisukohti või lähtuda oma teaduslikus uurimistöös marksismi-leninismi seisukohtadest; samuti ei kutsuta sellisteks kitsendusteks üles pöördumise adressaate. See väide kehtib ka siis, kui marksistlik ühiskonnateooria viib teatud teaduslikele järeldustele ühiskonna edasise arengu küsimustes, mis oleksid suunatud vabaduse ja demokraatia vastu.
Hinnang antakse mitte marksismile-leninismile kui teaduslikule ühiskonnakäsitlusele, vaid kui ühe partei reaalsele tegevusjuhisele ning partei reaalselt asetleidnud tegevuse ideoloogilise baasile, mille teaduslik verifitseeritavus või falsifitseeritavus ei ole oluline. Piir teadusliku ühiskonnateooria ja partei tegevuseesmärgi vahel kulgeb seal, kus väidetavalt teaduslikult tuletatud ja põhistatud teooria muutub partei reaalseks tegevusjuhiseks ja reaalse tegevuse põhistuseks. Arusaamine, et praktika on tõe kriteerium ja et teatud ühiskonnakäsitlus peab saama partei reaalseks tegutsemisjuhiseks, on marksism-leninismile omane. Juba K. Marx rõhutas: "Filosoofid on maailma ainult mitmeti seletanud, kuid asi seisab selles, et teda muuta".clxxvi
On piisavalt alust väita, et kommunistlik partei on võtnud marksismi-leninismi oma tegevusjuhiseks ning määratlenud selle alusel on strateegilised eesmärgid. Seega antakse hinnang kommunistliku partei ideoloogilisele baasile.
3. Marksism
Marksismi all mõeldakse K. Marxi ja F. Engelsi väljatöötatud ühiskonnateooriat, milles võib välja tuua kaks suurt valdkonda: revolutsiooniteooria ja kapitalistliku majanduse teooria.clxxvii
Marksistliku revolutsiooniteooria on välja töötatud K. Marxi poolt 1840. aastatel ning see on lühidalt ja terviklikult esitatud 1848. a avaldatud "Kommunistliku partei manifestis".clxxviii
Kogu maailma ajalugu on antagonistlike klasside võitluse ehk klassivõitluse ajalugu. Kapitalistlikus ühiskonnas on need antagonistlikud klassid kodanlus ja proletariaat. Nendevaheline leppimatu klassivõitlus viib paratamatult proletaarsele revolutsioonile. Selle tulemusena kehtestatakse proletariaadi diktatuur ning kukutatakse ja hävitatakse kodanlus.
Revolutsioon on ühiskonna arengus küll paratamatu, kuid see ei tähenda veel revolutsiooni teostumist iseenesest - proletariaat teostab revolutsiooni ja kehtestama proletariaadi diktatuuri.
Proletariaat saavutab võidu aga üksnes solidaarselt, olles ühinenud üle kogu maailma: "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!"clxxixSelline revolutsioon kujutab endast seega proletariaadi ülemaailmset revolutsiooni, maailmarevolutsiooni.
Kommunistliku partei manifest ei jäta vähimatki kahtlust selles, et tulevane revolutsioon kujutab endast kodanlik ühiskonnakorra vägivaldset muutmist.
"Proletaarlastel ei ole midagi oma, mida nad peaksid kaitsma, neil tuleb purustada kõik, mis seni eraomandit kaitses ja kindlustas". "Nad kuulutavad avalikult, et nende eesmärgid on saavutatavad ainult kogu senise ühiskonnakorra vägivaldse kukutamisega."clxxx
Proletaarse revolutsiooni põhiküsimus on küll omandiküsimus, kuid selle tulemusena muudetakse ühiskonda tervikuna. Hävitada tuleb mitte ainult kodanlus, vaid ka reaktsioonilised keskseisused - väiketöösturid, väikekaupmehed, käsitöölised ja talupojad kas siirduvad proletariaadi ridadesse või hukkuvad. Kodanliku ühiskonna seadused, moraal ja usk on proletariaadi jaoks ainult kodanluse eelarvamused, mille taga peituvad kodanluse huvid.
Uue ühiskonna majanduslik ülesehitamine saab esialgu toimuda ainult "despootlike vahenditega", selliste vahenditega, mis majanduslikult näivad puudulikena ja põhjendamatutena, mis aga liikumise käigus teevad vajalikuks vana ühiskonnakorra edasise ründamise. "Kommunistliku partei manifest" nimetab järgmisi paratamatult vajalikke sotsiaalmajanduslikke vahendeid:
1) maaomandi eksproprieerimine;
2) kõrge progressiivmaks;
3) pärimisõiguse kaotamine;
4) kõigi emigrantide ja mässajate omandi konfiskeerimine;
5) krediidi tsentraliseerimine riigi kätte riigikapitaliga ja ainumonopoliga riigipanga kaudu;
6) kogu transpordi tsentraliseerimine riigi kätte;
7) riiklike vabrikute arvu suurendamine, maaharimine üldise plaani järgi;
8) üldine töökohustus, tööstusarmeede loomine maaviljeluseks;
9) põllumajanduse ja tööstuse ühendamine;
10) kõigi laste ühiskondlik ja tasuta kasvatamine.
4. Marksism-leninism. Venemaa kommunistlik partei kui revolutsiooniline partei
Venemaal loodud kommunistlik partei (VSDTP)clxxxivõttis üle marksistliku ideoloogia. Seda arendas oluliselt edasi eelkõige V. Lenin, mistõttu partei ideoloogiat on hakatud nimetama marksismiks-leninismiks.
Partei programm võeti vastu partei II kongressil (peeti 17. juulist 10. augustini 1903 Brüsselis ja Londonis). Kongress tähistas uut tüüpi autoritaarse partei loomist. Võitlus ühtse organisatsiooni eest tähendas nn ringivaimu (partei kui põrandaaluste ringide liit) ja föderalismi-idee purustamist.clxxxiiAlgusest peale oli partei autoritaarse keskvõimuga, mis ei tunnistanud kohalikku autonoomiat (vt ka punkt 6). Ka hilisemas Nõukogude Liidus ei kopeerinud partei riigi föderatiivset ülesehitust, vaid käsitles kõiki liiduvabariikide kommunistlikke parteisid oblastite parteiorganisatsioonide tasandil (Vene NFSV kommunistlikku parteid ei olnudki). Kongressil loodi monoliitne keskusest juhitav võitluspartei ja tulevane võimupartei. "Võitluses võimu eest ei ole proletariaadil muud relva peale organisatsiooni".clxxxiiiSee tähendas ühtlasi lakkamatut ja halastamatut võitlust igasuguse opositsiooni ehk teisitimõtlemise vastu.
Partei nägi oma maksimumprogrammis lõppeesmärgina ette kapitalismi asendamise sotsialismiga, mis pidi toimuma sotsialistliku revolutsiooni ja proletariaadi diktatuuri kehtestamise teel.clxxxivKongressil võeti vastu ka miinimumprogramm, mis nägi ette kodanlik-demokraatliku revolutsiooni, tsarismi kukutamise jms.
Vägivaldne revolutsioon ja ühe klassi diktatuur olid eesmärgid, mille poolest VSDTP erines teistest Lääne-Euroopa sotsiaaldemokraatlikest parteidest. Viimased lähtusid küll marksismi põhiteesist - sotsialistlik revolutsioon, kuid ei eeldanud aga vältimatu tingimusena vägivaldset revolutsiooni ja proletariaadi diktatuuri kehtestamist (klassikaline marksism pidas relvastatud ülestõusu "revolutsiooni üldreegliks"). Selline eemaldumine marksismi põhiteesist andis Venemaa kommunistlikule parteile põhjuse nimetada Lääne-Euroopa sotsiaaldemokraatide juhte oportunistideks ja renegaatideks.
Oluline on rõhutada ka partei III kongressi (12.-27 aprill 1905 Londonis) otsuseid. Selles öeldi selgelt välja, et tsaarivalitsuse kukutamine ja kodanliku-demokraatliku revolutsiooni läbiviimine on vaid vaheetapp lõppeesmärgi saavutamisel. Kodanlik-demokraatlik revolutsioon peab üle kasvama sotsialistlikuks.
Partei IV kongress (10.-25 aprill 1906 Stockholm) töötas välja partei agraarpoliitika. Lükati tagasi kõik ettepanekud, mis nõudsid maaomandi munitsipaliseerimist, maa üleandmist talupoegadele eraomandina vms. Partei asus selgele positsioonile - kõigi mõisamaade konfiskeerimine ja maa riigistamine. Siinjuures peetakse talupoegade kui proletariaadi liitlaste all silmas üksnes kehvikuid.
Lenini aprilliteesid (4. aprill 1917) rõhutasid, et nii tootmine kui jaotamine tuleb võtta nõukogude range kontrolli alla, samuti tuli võtta nõukogude kontrolli alla kõik pangad.
V. Lenini ehk kõige olulisem panus marksismi edasiarendamisse seisnes teesis, et proletaarne revolutsioon ei peagi toimuma maal, kus tootmissuhted on kõige enam arenenud ja seega klassivõitlus kõige teravam, teiste sõnadega kõige rohkem arenenud kapitalistlikul maal. Lenin töötas välja revolutsioonilise situatsiooni mõiste ("alamkihid ei taha ja ülemkihid ei saa endist viisi elada"clxxxv ning see ei olnud enam vahetult seotud tootmissuhete arengutasemega.clxxxviImperialismi ahelas murtakse läbi selle kõige nõrgem lüli. Oli selge, millist maad Lenin silmas pidas. Sellega oli tulevasele võimahaaramisele Venemaal omistatud proletaarsele revolutsiooni kvaliteet vastavalt marksismi põhiteesidele. Võimalus, et sotsialism võidab ühel maal, ei tähendanud aga maailmarevolutsiooni ideest loobumist. Esimesele revolutsioonile pidid järgnema teised.
Oma raamatus "Riik ja revolutsioon" kavandas Lenin uue nõukogude riigi põhijooned. "Lenini raamatu otsast lõpuni läbivaks ideeks on halastamatu, lepitamatu võitlus kahel rindel: niihästi oportunistlike reeturite kui ka anarhistide vastu."clxxxviiSelles teoses välistab Lenin igasuguse võimaluse rajada sotsialistlik riik kodanlikule riigiaparaadile või selle osadele, nagu eeldasid sotsiaaldemokraatidest oportunistid Läänes. Võimule tulnud ja oma diktatuuri kehtestanud proletariaat peab täielikult lammutama kodanliku riigi võimuaparaadi. Kuid proletariaadi diktatuur ei tähenda üldse riigist kui diktatuurivormist loobumist, nagu nõudsid anarhistid. Proletariaat teostab oma diktatuuri oma riigi, sotsialistliku riigi kaudu. Mõistagi ei hakka proletariaat teostama oma diktatuuri vahetult, vaid ta teeb seda kommunistliku partei kaudu, kes on diktatuuri teostamisel juhtiv ja suunav jõud.
"Kasvatades töölisparteid, kasvatab marksism proletariaadi eelväge, kes suudab võimu enda kätte võtta ja viia kogu rahva sotsialismile, suunata ja organiseerida uut korda, olla kogu töörahva ja kõigi ekspluateeritavate õpetajaks ja juhiks oma ühiskondliku elu korraldamisel ilma kodanluseta ja kodanluse vastu."clxxxviii
Seega näeme, et enne juba enne võimule tulekut oli kommunistlik partei välja kujundanud kõik oma edasise tegevuse põhialused:
· rangelt tsentraliseeritud ainupartei, kes ei talu vähimatki kõrvalekallet partei peajoonest;
· võimuletulek relvastatud ülestõusuga;
· proletariaadi diktatuuri kehtestamine, mis eeldab kodanliku riigi ja ühiskonna purustamist ja kogu majanduse riigistamist;
· vaenulike klasside vastupanu mahasurumine;
· loodav nõukogude riik on küll proletariaadi riik, kuid selle juhtiv jõud on kommunistlik partei.
5. Kommunistlik partei võimul
5.1. Revolutsioonijärgne periood
Pärast oktoobrirevolutsiooni võimule tulnud kommunistlik partei asus realiseerima oma programmilisi eesmärke. 18.-23. märtsil 1919 toimus partei VIII kongress, kus võeti vastu uus, teine programm. Esimese programmi järgne põhiülesanne oli täidetud - kodanlus oli kukutatud ja kehtestatud proletariaadi diktatuur. Nüüd oli vaja edasi minna - kindlustada töölisklassi diktatuuri, viia lõpule kodanluse eksproprieerimine ning asuda korraldama riigi majandust, eelkõige põllumajanduslikku suurtootmist.
Partei muutus veidi oma poliitikat talupoegade suhtes. Sõjakommunistlik röövmajandus oli sisuliselt põllumajanduse laostanud. Seepärast otsustati "keskmike neutraliseerimise" poliitika asemele luua liit keskmikega. "Vägivald keskmike vastu toob väga suurt kahju", teatas Lenin.clxxxix
Kongress korrastas partei organisatsioonilist külge, arendades seda edasi tsentraliseerituse suunas. Oli nimelt tekkinud probleem, milline on "rahvuspiirkondade" kommunistlike parteide suhe VK(b)P-ga. Kongress oli kategooriliselt iseseisvate kommunistlike parteide föderatsiooni loomise vastu ning teatas resoluutselt, et tingimata on vajalik ühtne tsentraliseeritud kommunistlik partei ja selle ühtne keskkomitee. Partei pidi kaadri valiku ja paigutusega saama "nõukogudes jagamatu poliitilise mõjuvõimu."cxcOtsustati läbi viia partei liikmete registreerimine, mis kujunes sisuliselt partei puhastuseks.cxci
Muudatused partei programmilistes seisukohtades ei olnud põhimõttelist laadi. VK(b)P jätkas sisuliselt neid repressioone, mida ta oli kõikide klassivaenlaste vastu kasutanud võimule tulles. Need kujutasid endast partei põhikirjaliste eesmärkide realiseerimist. Partei poolt vallapäästetud repressioone on põhjalikult kirjeldanud juba A. Solženitsõn; käesoleval ajal on selle kohta rohkesti materjali. Ei saa küll eitada, et teatud sammud olid tõepoolest tingitud raskest majanduslikust olukorrast tulenevast vajadusest (sõjakommunism maal), kuid kõik repressioonid iseenesest olid täielikus kooskõlas partei programmiliste seisukohtadega.
a) Tööstusettevõtete, pankade jm natsionaliseerimine
V. Lenin nimetas seda: "kapitali punakaartlikuks ründamiseks". Sellega kaasaskäinud rüüstamised, vägivallatsemine jms väljendasid küll juba veebruarirevolutsioonist alguse saanud anarhiat, kuid natsionaliseerimine iseenesest oli bol_evike programmiline eesmärk.
b) Maareform.
Maa riigistamine ei andnud seda veel talupoegade omandisse (maa eraomand oli algusest peale välistatud). Toodetu ümberjagamine (sõjakommunism) oli küll tingitud üldisest näljahädast, kuid ühelt poolt täielikus vastavuses partei põllumajanduspoliitikaga. Pealegi tuleb arvestada, et talurahvalt vilja ära võttev ja inimesi nälga surra laskev võim müüs vilja välismaale. Talupoeglikku väiketootmist pidas partei kapitalismi säilimise ja taassünni baasiks. Vilja ülejääk andis talupojale teatud majandusliku sõltumatuse, mida partei käsitles kui kulaklikku väikekodanlikku stiihiat. Partei pidas seda nõukogude võimule ja sotsialismile peamiseks ohuks.cxciiSeega ei olnud "massiline retk maale", vilja äravõtmine mitte lihtsalt toitlusprobleemi äärmuslik lahendamine. "Näib, nagu oleks see ainult võitlus vilja pärast, tegelikult on see võitlus sotsialismi eest".cxciiiPartei VIII kongressi liit keskmikega oli vaid näljahädast tingitud taktikaline samm. Partei loobus sellest niipea, kui riik oli majanduslikult piisavalt tugev, et alustada "kulakluse kui klassi likvideerimist".
c) Eraomandi likvideerimine.
Lisaks tootmisvahendite natsionaliseerimisele eksproprieeriti halastamatult ka nende omanikke - neilt võeti elamud, liikuv vara (kuld ja väärisesemed jne). Ka see oli vastavuses partei programmiliste eesmärkidega, mis eeldas senise omandi kaotamist ning halastamatut võitlust ekspluataatorlike klasside vastu.
d) Massirepressioonid
Massirepressioonid väljendasid proletariaadi diktatuurile omast võitlust "oportunistide, anarhistide, ekspluataatorite, vaenulike klasside esindajate ja kõigi vana ühiskonna lagunemise elementidega", nende vastupanu mahasurumist. Näiteks Solovki saartele rajatud laagrid pidasidki silmas sellise klassivaenuliku elemendi isoleerimist, kelle ümberkasvatamise eesmärki ei püstitatud. Solovki laagrile järgnesid teised, vähehaaval kujunes välja GULagi süsteem.
Partei välispoliitilist hoiakut iseloomustas sallimatus mittekommunistliku maailma vastu ning maailmarevolutsioon poole püüdlemine. Maailmarevolutsiooni õhutamiseks loodi Kommunistlik Internatsionaal. Selle asutamiskongress toimus Moskvas 2.-6. märtsini 1919, millest võttis osa 52 delegaati 30 riigist.cxciv
5.2. Stalinliku terrori ajajärk
Partei põhiliste eesmärkide saavutamiseks oli korraldatud ka 1930. aastate keskpaigas vallapäästetud stalinlik terror. Tõsi, mõneti iseloomustas see ka 1920. a-te teise poole ja 1930. a-te alguse võimuvõitlust J. Stalini, L. Trotski, N. Buhharini, A. Rõkovi, G. Zinovjevi ja L. Kamenevi vahel, millest väljus võitjana J. Stalin ja tema poolehoidjad (V. Molotov, L. Kaganovit_, K. Voro_ilov, L. Beria).
Nõukogude kord ei saanud lõplikult kinnistuda, kuni ei olnud täielikult läbi viidud põllumajanduse kollektiviseerimine, "kulakluse kui klassi likvideerimine", "võitlus väikekodanliku stiihiaga". Seega lahendas partei oma programmilise ülesande ning rajas põllumajandustootmise üksnes sotsialistlikele vormidele (kolhoosid ja sovhoosid). Stalinliku sundkollektiviseerimise erakordne julmus ja tohutu ulatus (miljonite talupoegade küüditamine või lihtsalt väljaajamine oma kodust, nende hukkumine, nälga suremine või otsene tapmine) ei olnud küll partei otsene põhikirjaline eesmärk, kuid sunniviisiline kollektiviseerimine iseenesest ei olnud võimalik ilma põllumajandusliku keskkihi likvideerimiseta.
Maa industrialiseerimine tähendas eelkõige rasketööstuse rajamist, see omakorda sõjatööstust. Ilma sõjatööstuseta ei olnud võimalik luua tugevat Punaarmeed. Kõik see oli omakorda ette nähtud partei põhikirjalise eesmärgi, nimelt maailmarevolutsiooni teostamiseks. Seega ei ole ka NSV Liidu agressiivne välispoliitika lahutatav partei tegevuse ideoloogiliseks aluseks olevast marksismist-leninismist.
5.3. Partei XX kongress
Pärast J. Stalini surma (5. märtsil 1953) ning tema liitleste (L. Beria jt) võimult kõrvaldamist üritas partei ühiskonda mõneti demokratiseerida. Stalinlikest massirepressioonidest ja sõjast kurnatud riik vajas rahu. Demokratiseerimisprotsess algas küll vahetult pärast Stalini surma, kuid see kulmineerus NLKP XX kongressil (veebruar 1956). Partei ja riigi etteotsa asunud N. Hru_t_ov pidas kongressil ettekande, kus ta mõistis hukka Stalini isikukultuse. Kujukas fakt on juba seegi, et ettekande teksti rahvale ei tutvustatud, ehkki see levis (nähtavasti mitte ilma Kremli teadmata ja soovimata) välismaal, kus see ka kohe avaldati.cxcvAvalikkuse jaoks oli mõeldud kongressi resolutsioon ning 30. juunil 1956. a vastuvõetud NLKP Keskkomitee otsus " Isikukultuse ja selle tagajärgede likvideerimisest".
Partei mõistis hukka "Stalini isikukultuse" ja riigielu "leninlike normide rikkumise" ning tunnistas, et Stalini isiku kultus tekitas partei ja riigi juhtimisele ning sotsialismi ehitamisele tõsist kahju. Samuti rehabiliteeriti väike osa represseeritutest ning leevendati osade represseeritute seisundit (lubati "eriasumiselt" tagasi tulla). Nii rehabiliteeriti Eestis kümnetest tuhandetest küüditatutest ja teistest represseeritutest ainult 1629 inimest. EKP Keskkomitee esimese sekretäri K. Vaino hinnangul oli 1988. aastaks kõik süüdlased rehabiliteeritud, seega olid kõik ülejäänud süüdlased.cxcviRehabiliteeriti ka väike osa Stalini ajal represseeritud isikuid partei ja riigi juhtkonnast - näiteks S. Kossior, N. Krõlenko, J. Rudzutak jt. Samas jäid paljud juhtivad partei- ja riigitegelased rehabiliteerimata - näiteks L. Trotski, N. Buhharin, G. Zinovjev ja L. Kamenev jt.
Samas leidis partei, et isikukultus ei saanud rikkuda "sotsialismi objektiivsete seaduspärasuste toimet". "Isikukultus ei saanud kõigutada suure Lenini poolt loodud ja revolutsioonilises vaimu üleskasvatatud partei organisatsioonilisi, poliitilisi ja teoreetilisi aluseid".cxcvii
Ka Stalini enda tegevusele ei antud terviklikku hinnangut. Näiteks S. Kirovi tapmist ja sellele järgnenud repressioone Leningradis ei seostatud üldse Staliniga (NLKP ei teinudki seda kuni oma eksisteerimise lõpuni), vaid nn Leningradi asja olid väidetavalt "fabritseerinud karjeristid Leningradi parteiorganisatsiooni nõrgendamise ja tema juhtiva kaadri mustamise eesmärgil."cxcviii
Otsustavalt mõisteti küll hukka L. Beria tegevus, kuid teda ei vaadeldud Stalini lähima liitlase ja usaldusalusena. Sotsialismi põhimõtetest kinnihoidmine ning nn sotsialismileeri ühtsuse säilitamist näitab ka Ungari sündmuste verine mahasurumine 1956. a ning Nõukogude vägede sissetung T_ehhoslovakkiasse 1968. aastal.
Seega leidis partei, et liialdustest hoolimata tegutseti ka stalinliku massiterrori aegadel kooskõlas marksismi-leninismi põhimõtetega. Võib öelda, et tähistuselt marksism-leninism-stalinism ("Stalin - see on Lenin täna!") pöörduti tagasi tähistusele marksism-leninism.
5.4. M. Gorbat_ovi perestroika
Tegemist on NLKP ja Nõukogude Liidu viimase perioodiga, mida iseloomustas järjekordne püüd parteid ja kogu ühiskonda demokratiseerida. Nagu stalinliku terrorile järgnenud ajal, oli ka nüüd demokratiseerimine vajalik mitte asjana iseenesest, vaid vältimaks kogu süsteemi kokkuvarisemist. Ainuüksi fakt, et see lõppes siiski kogu süsteemi kokkuvarisemisega, näitab marksismi-leninismi baasil loodud ühiskonna demokratiseerimise võimatust. Sündmused Vilniuses ja Tbilisis tõestasid veenvalt, et enda loodud süsteemi säilimise nimel oli marksistlik-leninlik partei endiselt valmis ohverdama inimelusid.
5.5. Partei juhtiv osa riikluse arendamisel
Nõukogude riiklus kujunes välja paralleelselt võimu haaramisega ning nagu võimuhaaramist, juhtis sedagi protsessi kommunistlik partei. 10. juulil 1918 võttis V Ülevenemaaline Nõukogude kongress vastu Vene SFNV konstitutsiooni, mis kujutas endast sisuliselt partei programmi riigiõiguslikku vormistamist (riiklik omand nii tööstusettevõtetele, transpordile jm, riiklik maaomandus, väliskaubanduse monopol jms). Ka hilisemad muudatused riikluses leidsid aset partei juhtnööride kohaselt. Nii moodustas VK(b)P Keskkomitee pleenum 6. oktoobril 1922 komisjoni NSV Liidu moodustamise seaduse projekti väljatöötamiseks ning võttis vastu otsuse sõlmida liiduleping. Ka 1936. a stalinliku konstitutsiooni väljatöötamise initsiatiiv tuli parteilt, nimelt soovitas ÜK(b)P Keskkomitee pleenum asuda välja töötama konstitutsiooni muudatusi, 1936. aastal kiitis keskkomitee juunipleenum uue konstitutsiooni projekti heaks ning 5. detsembril 1936 võttis VII erakorraline Nõukogude Kongress uue konstitutsiooni vastu. Ka seal oli realiseeritud partei põhikirjalised aluspõhimõtted - sotsialistlik omand, töölisklassi juhtuv seisund liidus kolhoositalurahvaga jms.
Vormiliselt kinnitati partei juhtiv osa riigis ja ühiskonnas alles brežnevliku 1977. a konstitutsiooniga. Tegelikult oli partei olnud nõukogude riigi juhtiv jõud selle algusest peale. Partei oligi see jõud, kes organiseeris nõukogude riigi. Vormiliselt toimis riiklik süsteem (kohalikud nõukogud ning liiduvabariikide ülemnõukogud ja NSV Liidu Ülemnõukogu; liiduvabariikide ministrite nõukogud ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu) paralleelselt parteiga, tegelikult olid need kaks aga läbi põimunud ning riik toimis partei juhtimisel ja kontrolli all. Oli perioode, kus parteijuht (keskkomitee esimene sekretär või peasekretär) oli ühtlasi valitsusjuht (Ministrite Nõukogu esimees) - näiteks oli J. Stalin 1922-1953 ÜK(b)P peasekretär ja 1941-1953 Rahvakomissaride Nõukogu (hiljem Ministrite Nõukogu) esimees. Riigi ja ühiskonna arengu seisukohalt olid määravad NLKP kongresside ja keskkomitee pleenumite otsused, mitte aga Ülemnõukogu poolt vastuvõetavad seadused või Ülemnõukogu Presiidiumi seadlused. Mõnedes küsimustes võeti vastu ka Ministrite Nõukogu ja Keskkomitee ühismäärused. Faktiliselt juhtis riiki NLKP Keskkomitee poliitbüroo.
Partei juhtivat ja suunavat rolli riigis ja ühiskonnas peeti endastmõistetavaks ning vastava sätte puudumine konstitutsioonis enne 1977. aastat ei tekitanud mingeid probleeme. Partei juhtiva rolli kahtluse alla seadmine oli selge väljaastumine nõukogude korra vastu ning sellist seisukohta väljendanud isikut peeti rahvavaenlaseks või dissidendiks.
6. Kommunistliku partei poliitika Eestis
Vormiliselt eksisteerisid liiduvabariikide kommunistlikud parteid (v.a Vene NFSV), kuid sisuliselt oli partei üles ehitatud range tsentralismi põhimõttel (ametlikult kasutatud väljend oli küll demokraatlik tsentralism). Liiduvabariikide parteiorganisatsioonid olid sisuliselt oblastiorganisatsioonide õigustes (vt ka punkt 4). Ei ole juhus, et eksisteeris mitte Eesti NSV Kommunistlik Partei, vaid Eestimaa Kommunistlik Partei. Kõik NLKP Keskkomitee või selle poliitbüroo otsused kuulusid vastuvaidlematule täitmisele. Seepärast ei olegi mingit kahtlust selles, kõik Eestis läbiviidud aktsioonid, ka need, mida saab nimetada kuritegudeks, olid kavandatud Moskvas ning neid saab omistada NLKP-le.
On piisavalt alust väita, et ka Eestis nõukogude võimu poolt toimepandud kuriteod tulenevad otseselt kommunistliku partei samadest programmilistest eesmärkidest, millest lähtusid ka Venemaal ja mujal toimepandud kuriteod. Massirepressioonid osutusid vajalikuks isegi vaatamata sellele, et vahetu võimuvõtmine toimus Eestis ilma otsese vägivallata. See asjaolu ei välistanud aga vajadust ulatuslike massirepressioonide kohaldamiseks, sest ilma nendeta ei oleks uus võim püsinud. Võimuhaaramist võib Eestis pidada vägivaldseks küll seetõttu, et riigipööre toimus olukorras, kui Nõukogude Liit oli Eesti sõjaliselt okupeerinud (vt I.1.5.).
6.1. Agressioon
Väljendus Eesti blokeerimises, mis omakorda viis Eesti okupeerimiseni ja annekteerimiseni. Lähtus maailmarevolutsiooni ideoloogiast. Nõukogude armee üksnes toetas eesti töörahva revolutsiooni, surudes maha vaenulike klasside võimaliku vastupanu. Eesti natsionalistide poolt korraldatud vastupanu (mitte vabadussõda, vaid kodusõda) on vaadeldav samuti klassivõitlusena. Teatavasti lähtuski Nõukogude Vene delegatsioon Tartu rahuläbirääkimistel alguses just sellisest kontekstist (L. Krassin: võimalik rahuleping üksnes määratleb klassivõitluse hetkeseisu). Tehes taktikalisi järeleandmisi, ei loobunud Nõukogude Venemaa seisukohast, et Eesti Vabariigi näol on tegemist piirkonnaga, kus on ajutiselt võimul kord juba kukutatud kodanlus.
Eestile ultimaatumi esitamisega, sõjalise blokeerimisega ning okupeerimisega kehtestas Nõukogude Liit Eestis vägivaldselt nõukogude võimu, ehkki ametliku fraseoloogia järgi toimus Eestis sotsialistlik revolutsioon. "1940 aasta algul tekkis Balti riikides revolutsiooniline situatsioon: rahvahulgad esinesid nõudmisega taastada nõukogude võim, mille intervendid kodusõja aastail olid lämmatanud"cxcix(vt I.1.5., I.2.1., I.2.2., I.2.3.).
Seega oli Eesti ja teiste Balti riikide vastu suunatud agressioon otseselt seletatav partei programmiliste eesmärkidega seoses maailmarevolutsiooniga ning kodanluse kukutamisega proletaarse revolutsiooni abil "ühel eraldi võetud maal" (antud juhul Eestis).
6.2. Sõjakuriteod
Sõjakuritegudena, sõjapidamise seaduste ja tavade rikkumisena on vaadeldav Nõukogude armee tegevuse Eesti Vabariigi kodanike omandi hävitamisena (nn põletatud maa taktika) ja Eesti Vabariigi territooriumil asuvate tsiviilobjektide ja asulate ründamine ilma otsese sõjalise vajaduseta (Tallinna pommitamine ja Narva linna hävitamine 1944. aastal). Tegemist on ühelt poolt Nõukogude armee barbaarse sõjapidamisviisiga, mida ei saa otseselt taandada NLKP programmilisele eesmärkidele. Teiselt poolt tuleb arvestada Stalini ja NLKP juhtkonna kaugeleulatuvaid eesmärke, mille kohaselt sõjas imperialistlike riikidega nähti võimalust maailmarevolutsiooni vallapäästmiseks. Materiaalse kultuuri hävitamisega üritati nõrgendada rahva ajaloolist mälu (vt I.3.2., I.3.3., I.3.4., I.3.6.).
6.3. Inimsusevastased kuriteod ja genotsiid
Nende kuritegudena on vaadeldavad Eesti Vabariigi kodanike mõrvamine ja vangistamine (tagakiusamine poliitilistel põhjustel), Eesti Vabariigi kodanike küüditamine NSV Liitu ning nende paigutamine sunnitöölaagritesse (tsiviilelanike deporteerimine ja orjastamine), vangistatute piinamine ning jälitamine poliitiliste või usuliste veendumuste pärast (vt I.3.1., I.4.)
Genotsiid kui iseseisev kuriteoliik kujunes välja alles pärast Nürnbergi (ÜRO 1948. a konventsiooniga), mistõttu inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi eristamine 1940. aasta repressioonide osas on võimalik üksnes retrospektiivis (vt ka II.5).cc
Inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi konkreetsete liikidena saab vaadelda seega massimõrvu, vangistamist nii kohtuotsuse alusel kui ka kohtuväliselt ning küüditamisi. Kõik need on käsitatavad NLKP programmiliste eesmärkide realiseerimise vahendina.
Massimõrvad on vaadeldavad vaenulike klasside esindajate vastupanu mahasurumisena, ehkki osaliselt on need taandatavad ka sõjakuritegudele (vägivald tsiviilelanikkonna vastu). Mõistagi ei saa klassivõitlusele taandada iga konkreetse inimese (sageli juhuslikult vahistatud) isiku mõrvamist.
Isikute kohtulik represseerimine (süüdmõistmine tagasiulatuvalt kehtestatud kriminaalseaduse alusel) näitab nõukogude võimu suhtumist õigusesse. Esikohal on klassivõitlus, kriminaalpoliitika (nagu ka muu õiguspoliitika) on parteipoliitika realiseerimise vahend. Kriminaalpoliitikat on nõukogude õigusteaduses määratletud kui "partei ja riigi tegevust sotsiaal-poliitiliste ja majanduslike ülesannete lahendamisel."cci"Poliitika on üks õigust kujundavatest faktoritest, samal ajal on õigus selle teostamise tähtsamaid vahendeid."cciiJuba A. Võ_inski rõhutas, et "kriminaalpoliitika ja kriminaaltäitevsüsteem on kogu poliitika osa ning peegeldavad seetõttu nende põhijooni.cciii
Kohtuväline represseerimine avaldus eelkõige erinõupidamiste tegevuses, seega on tegemist kohtuväliselt represseeritud isikutega. Erinõupidamiste loomine ja nende tegevus väljendab selgelt partei poolt püstitatud poliitilist eesmärki - ulatuslik ja halastamatu võitlus klassivaenlastega ning see peab toimuma sellises vormis, nagu partei seda vajalikuks peab.
Isikute kohtulik represseerimine (süüdmõistmine tagasiulatuvalt kehtestatud kriminaalseaduse alusel) näitab nõukogude võimu suhtumist õigusesse. Esikohal on klassivõitlus, kriminaalpoliitika (nagu ka muu õiguspoliitika) on parteipoliitika realiseerimise vahend. Kriminaalpoliitikat on nõukogude õigusteaduses määratletud kui "partei ja riigi tegevust sotsiaal-poliitiliste ja majanduslike ülesannete lahendamisel."cciv"Poliitika on üks õigust kujundavatest faktoritest, samal ajal on õigus selle teostamise tähtsamaid vahendeid."ccvJuba A. Võ_inski rõhutas, et "kriminaalpoliitika ja kriminaaltäitevsüsteem on kogu poliitika osa ning peegeldavad seetõttu nende põhijooni.ccvi
Isikute kohtulik represseerimine (süüdmõistmine tagasiulatuvalt kehtestatud kriminaalseaduse alusel) näitab nõukogude võimu suhtumist õigusesse. Esikohal on klassivõitlus, kriminaalpoliitika (nagu ka muu õiguspoliitika) on parteipoliitika realiseerimise vahend. Kriminaalpoliitikat on nõukogude õigusteaduses määratletud kui "partei ja riigi tegevust sotsiaal-poliitiliste ja majanduslike ülesannete lahendamisel."ccvii"Poliitika on üks õigust kujundavatest faktoritest, samal ajal on õigus selle teostamise tähtsamaid vahendeid."ccviiiJuba A. Võ_inski rõhutas, et "kriminaalpoliitika ja kriminaaltäitevsüsteem on kogu poliitika osa ning peegeldavad seetõttu nende põhijooniccix(vt I.3.1.1., I.4.1.).
Kohtuväline represseerimine avaldus eelkõige erinõupidamiste tegevuses, seega on tegemist kohtuväliselt represseeritud isikutega. Erinõupidamiste loomine ja nende tegevus väljendab selgelt partei poolt püstitatud poliitilist eesmärki - ulatuslik ja halastamatu võitlus klassivaenlastega ning see peab toimuma sellises vormis, nagu partei seda vajalikuks peab.
Juuniküüditamine on vaadeldav vaenulike klasside vastupanu mahasurumisena ning on otseselt taandatav partei doktriinile relvastatud revolutsiooni ja proletariaadi diktatuuri kehtestamise küsimuses. Pärast juunirevolutsiooni võimule tulnud töölisklass asus teostama proletariaadi diktatuuri, mille käigus tuli hävitada kodanluse esindajate - poliitikute, sõjaväelaste, politseinike jms vastupanu (vt I.3.1.2.).
Märtsiküüditamine oli kommunistliku partei põllumajanduspoliitika seisukohalt möödapääsmatu, sest muude meetoditega kui kulakluse likvideerimisega ei olnud võimalik partei põllumajanduspoliitikat ellu viia. Võitlus kulaklusega on partei doktriini lahutamatu osa ning on erakordselt tähtis just agraarmaades (I.4.2.).
7. Kokkuvõtteks
Eeltoodud analüüs näitab, et nii kommunistliku partei võimuletulek kui ka partei tegevus kogu ühiskonna juhtimisel lähtus marksistlik-leninlikust ideoloogiast, mille olemuslikud jooned on vägivaldne võimuletulek, senise ühiskonnakorra vägivaldne ümberkorraldamine (vaenulike klasside vastupanu mahasurumine) ning oma võimumonopoli säilitamine iga hinnaga.
Eestis asetleidnud repressioonid ei erinenud oma olemuselt nendest, mida Vene (hiljem Nõukogude Liidu) kommunistlik partei korraldas. See on ka arusaadav, sest iseenesest oli vägivald ühelt poolt võimu haaramise ja võimul püsimise jaoks faktiliselt vajalik tingimus, teiselt poolt tulenes see juba partei põhikirjalistest eesmärkidest.
Skemaatiliselt võib kommunistliku partei poolt Eestis toimepandud kuritegusid seletada järgmiselt:
Marksism:
Maailmarevolutsioon,
proletariaadi vägivaldne võimuletulek,
senise ühiskonnakorra vägivaldne ümberkorraldamine,
vaenulike klasside vastupanu mahasurumine,
majanduse riigistamine,
põllumajanduse kollektiviseerimine
_
Marksism-leninism:
Lisanduvad:
tsentraliseeritud struktuuriga ainupartei,
revolutsiooni võimalikkus ühel maal
_
Bol_evike võimuletulek Venemaal:
Bol_evike vägivaldne võimuletulek,
vaenulike klasside vastupanu mahasurumine (Solovki · GULAG),
majanduse riigistamine (omandi konfiskeerimine),
suurtööstus = sõjatööstus · maailmarevolutsioon,
põllumajanduse kollektiviseerimine = kulakluse kui klassi likvideerimine,
partei ühtsuse ja ainuvõimu säilitamine (repressioonid omaenda poliitilise juhtkonna vastu)
_
Eesti okupeerimine ja annekteerimine:
Maailmarevolutsioon · agressioon ja vägivaldne võimuletulek,
vaenulike klasside vastupanu mahasurumine (kohtulikud ja kohtuvälised repressioonid),
majanduse riigistamine (omandi konfiskeerimine)
põllumajanduse kollektiviseerimine (omandi konfiskeerimine, märtsiküüditamine)
Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei tegevus Eestis kujutab endast rahvusvaheliste kuritegude toimepanemist (agressioon, sõjakuriteod, inimsusevastased kuriteod ja genotsiid), milles on konkreetsed süüdlased. Kuriteo eest saab vastutada üksnes füüsiline isik. Selline vastutus põhineb asjaolul, et rahvusvahelises kriminaalõiguses eksisteerivad vastavad kuriteokoosseisud, mille olemasolu ja järelikult ka süüdlaste vastutus ei sõltu siseriiklikust õigusest ega konkreetse riigi soovist süüdlast vastutusele võtta, samuti ka selles riigis kehtivast poliitilisest korrast ja valitsevast ideoloogiast. Tegemist on rahvusvahelise kriminaalõigusega kui riigiülese ehk supranatsionaalse kriminaalõigusega. Vastavad karistusnormid eksisteerisid rahvusvahelises tavaõiguses ka enne seda, kui need määratleti kirjalike normidena Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirjas, ÜRO genotsiidikonventsioonis ning seejärel paljude riikide kriminaalseadustes.
Teatavasti eksisteerib tänapäeva siseriiklikus kriminaalõiguse ka juriidiliste isikute kriminaalvastutus (Eestis veel mitte). See tähendab, et ka juriidilist isikut võib põhimõtteliselt kuriteo toimepanemises süüdi mõista ja karistada. Ka parteid võib käsitada juriidilise isikuna ning seetõttu võib kerkida küsimus, kas ei oleks mõeldav ka NLKP kui juriidilise isiku süüdimõistmine kriminaalkorras. See ei ole siiski võimalik. Rahvusvahelises kriminaalõiguses eksisteerivad karistusnormid kehtivad ainult füüsilise isiku kohta. Juriidiliste isikute kriminaalvastutus on suhteliselt uus nähtus. NLKP või ka mõne muu juriidilise isiku kriminaalvastutusele võtmine tähendaks karistusnormi kohaldamist tagasiulatuvalt, mis oleks teravas vastuolus õigusriiklike põhimõtetega.
Seega ei ole NLKP kriminaalvastutus võimalik. Samal ajal on selge, et NLKP poolt Eesti rahvale tehtud ülekohus avaldus kuritegudes, mille toimepanemine tulenes otseselt NLKP põhikirjalistest eesmärkidest ja rajanes marksismile-leninismile. Sellistele kuritegudele hinnangu andmata jätmine partei tasandil oleks ülekohtune konkreetsete inimeste suhtes, kes personaalselt vastutavad (ükskõik, kui vähe neid ka on). Nende inimeste vastutusele võtmine ei tähenda aga selle fakti eiramist, et nad tegutsesid partei juhtnööre täites ning et partei juhtnöörid omakorda tulenesid partei põhikirjalistest eesmärkidest. Mitte tunnistades NLKP-d kuritegelikuks, taandaksime vastutuse üksnes konkreetsetele inimestele. Selline reduktsioon ei vastaks aga tegelikkusele. Järelikult kujutab NLKP kuulutamine kuritegelikuks endast hinnangut, mis lähtub ühelt poolt tema põhikirjalistest eesmärkidest, teiselt poole tema juhtnööre täitnud isiksute poolt toimepandud kuritegudest. Seega on selline hinnang õiguslik-ideoloogiline.