|
Karuse lahing |
|
|
|
|
|
Sel ajal kui ordumeister Otto von Lutterburg oli parajasti sõjaretkel
Zemgales, kogusid leedulased tugeva sõjaväe, et minna Liivimaale. Üks
äraandja tõi sellest ordumeistrile sõna. Lutterburg pöördus kiiresti
Riiga ning saatis käskjalad Tartusse, Lihulasse ja mujale. Leedulased
siirdusid Läänemaa kaudu üle jää Saaremaale, kus nad kõvasti laastamistööd
tegid. Ordumeister aga liikus leedulaste jälgi mööda Läänemaale. Teel
ühinesid tema väega sõjasalgad, sh. Taani kuninga vasallid Eestimaa
hertsogkonnast, Tartu piiskop Friedrich kogu oma sõjaväega ning Saare-Lääne
piiskop Hermann oma meestega. Lõpuks jäid leedulased lahinguvälja peremeesteks,
sakslaste vägi aga põgenes.
|
|
|
|
|
|
Vanema riimkroonika teatel langenud 1600
leedulast ja 600 sakslast, sh. ordumeister Otto ja 52 orduvenda. Piiskop
Hermann sai haavata. Lahing Karuse juures merejääl toimus 16. veebruaril
1270. Riimkroonika jutustab:
Seal kuusteistsada surma sai
Ja verest punaseks jää jäi.
Seal Lihula piiskop sai
Ka haavata otsemaid.
Kuussada kristlassõjaväest
Maha sai löödud merejääl.
Piiskop Hermannist on teated ka aastast 1274. a., kui ta võttis osa
Lyoni kirikukogust. Järgnevalt osales ta Liivimaa kaubanduspoliitika
suunamises. 1277. aasta kevadel võttis ta osa Liivimaa maaisandate nõupidamisest.
Selle nõupidamise otsuses kutsuti kõiki Läänemere kaupmehi üles tooma
laoplatsid üle Liivi- ja Eestimaale. Kaupmehi kohutati hädaohtudega,
mis Novgorodi või mööda Väinat ülessõitjaid ähvardavat. Selle otsusega
haakub sisuliselt privileeg, mille ordumeister Ernst von Rassburg, Riia
peapiiskop Johannes ning Saare-Lääne piiskop Hermann andsid 29. märtsil
1277. a. Läänemere kaupmeestele. Neile lubati mitmesuguseid kaugeleulatuvaid
vabadusi: tolli- ja rannaõiguse vabadust; sadamate, karjamaade ja rannariba
kasutamise vabadust; kütteks ja laevaparanduseks puude võtmise vabadust
ja oma kohtupidamise õigust.
|
|
|
