|
Olete olnud vaimulikuna jõulude ajal kantslis pea pool sajandit. Kas kogu selle aja jooksul on olnud nii, et inimesed leiavad jõulude ajal kirikusse tee?
Kogu aeg, igal aastal. Eestlased on jõulurahvas, midagi pole teha.
Okupatsiooni ajalgi ei jäänud kirikud tühjaks, kuigi surve oli tugev. Inimesed ei hoolinud lihtsalt sellest.
Mingid asjad meie rahvuslikus mälus on nii tugevad, et teatud juhtudel need avanevad, tulevad esile.
Kui keegi püüab jõule tühjaks teha ja räägib, et see kõik on mõttetu, siis rahva mälu vastu ei saa. See on tõsiasi.
Jõulud on Eestis üks enim tähistatavaid pühasid, kuid viimasel ajal on üha enam neid, kes räägivad, et kogu virr-varr võtab viimse jõu ning ehk oleks parem pidada hoopis tagasihoidlikke nääre.
Eesti talurahvakalender on nagu ring, mis on pööripäevadega jagatud neljaks. Paastumaarjapäevast algab kevad, jaanipäevast suvi, mihklipäevast sügis ja jõuludest talv.
Kõige rikkalikum osa rahvakommete pärandis on jõulude päralt. Need on eestlastele alati olnud suur püha, täiuslik aeg, Jumala Poja sündimise püha.
Ka nääre, kaheksandat päeva pärast jõule, peeti pühaks, kuid mitte omaette.
Sõna “näärid” tuleb Skandinaaviast ja sisaldab viidet uuele aastale.
Pühade kaheksas päev on meil olnud tavaliselt päev, mil põhipühade kombestikku rõhutatakse,seepärast tehakse nääride ajal palju sellist, mis on esiplaanil ka jõuludega seotult. Ka nääre, kaheksandat päeva peale jõule,peeti pühaks, kuid see ei ole olnud püha omaette ning vaid seda tähistades jätaksime end peamisest kõrvale.
Vanasti oli jõulude periood väga pikkja algas 21. detsembril toomapäevaga ja ilmselt lõppes Eestis nagu Soomeski alles nuudipäeval, 13. jaanuaril.
Toomapäeval toodi õled või heinadtuppa, aga vana-aastaõhtuks ehk nääriks vahetati need välja –õled heinte vastu, heinad õlgede vastu. Need oli selle aja peale juba ära tammutud ja prügiks muutunud ning vajasid vahetamist, kuid õled pidid sel ajal kindlasti toas olema.
Jõule on nimetatud pööripäevapühaks, sest ega Jeesuse sünni aeg olegi täpselt teada.
See on tõesti nii. Siin hämatakse palju, püütakse anda eri tähendusi.
Aga minu meelest näitab meie rahvakalender selgelt, et me oleme väga hästi aru saanud jõulude tähendusest. Meile on jõulud kogu aasta peapüha.
Paastumaarjapäev on naiste püha, Maarja sigitamise päev. Lihtne arvutus näitab, et üheksa kuud pärast seda on täitumine — sünniaeg ehk jõulud.
Kuus kuud enne Jeesust sündis Ristija Johannes, sel ajal me peame jaanipäeva.
Kõige enam küsimusi võib tekkida mihklipäevaga, mis ongi üks salapärasemaid päevi meie rahvakalendris.
Kui kaugele Eestis selline pööripäeva tähistamine ulatub?
See oli paigas juba enne kristluse meile tulekut. Aasta oli korraldatud, asjad täpselt paika sobitatud. Midagi polnud vaja ümber teha.
Meie ei teinud kristlikku süsteemi üle võttes oma kalendrit ümber. Seda tõestab juba seegi, et meie kalendrist välja jooksvaid ülestõusmispühi pole siiani täielikult omaks võetud.
See on meil rohkem tibude ja jäneste püha.
Paljude rahvaste jaoks on ülestõusmispüha aasta haripunkt, aga eestlastele jõulud. See näitab, et meie mäletame neid väga ürgsest ajast. See on meie oma püha, mitte võõras, kristlaste peale surutud.
Olen ka veendunud, et ristiusk võeti Eestis vastu juba IX ja X sajandil täiesti vabatahtlikult, mitte XIII sajandil väevõimuga. See on müüt, mida on kasutatud saksaviha õhutamiseks.
Maalehe kontorisse toodi pühade puhul põhust punutud sead. Põhkude tuppa toomise kommet hoitakse Lääne-Eesti üksikutes kohtades veelgi alal. Mis selle põhuga on?
Põhud olid tähtsad, kuna jõulude ajal olid kõik võrdsed. Kõik magasid põhkude peal, nii teenijarahvas, sulased, pererahvas kui lapsed. Ainult vanad ja haiged jäid sängi.
Oli tavaks, et jõuluhommikul väga vara viidi loomadele lauta leiba.
Isa tuli laudast tagasi ja ütles: “Lapsed, teate, mis ma nägin! Maarja oli lapse ilmale toonud ja meie sõime pannud!” Ja lapsed ütlesid: “Isa-isa, miks sa meid kaasa ei võtnud!” Sest kõik teadsid, et imet näeb ainult see, kes esimesena lauta läheb.
Selle kombe tausta on raske uurida. Meil pole vahendeid, millega ajas nii kaugele minna.
Kuid sisuliselt tähendab see, et loomadele jagati seda, mida ise söödi. Nad arvati sellega kuuluvaks pere hulka.
Isegi leiba tehti arvestusega, et seda jätkuks ka loomadele jagamiseks.
See räägib võrdsusest ja sellest, et kuulume loodusega kokku, et oleme ühendatud kõigi teistega. Jõulud muudavad meid üheks.
Need kombed on pika elueaga. Ikka veel keegi mäletab ja tuletab meelde seda, mis kunagi on olnud. See paneb mõtlema.
Olen öelnud, et eestlased on jõulurahvas. Me mäletame jõule, need on meile tähtsad. See, kui keegi praegu tunneb, et ta on tüdinenud ja väsinud, siis ta on tüdinenud jõuludele täiesti võõrast kommertslikkusest.
Ehedatest jõuludest ei saa tüdida ega väsida. Või kui, siis on muutunud inimene nii tuimaks ja väsinuks, et ei soovi enam midagi meenutada ning igatseb vaid rikkust. Tuimaks ja lootusetuks teeb see, kui silme ees on üha uued ahvatlused, millele rahakott peale ei hakka.
Paraku on olnud ja on palju vaesust ning kehvust.
Jah, seda küll. Eestlastel kippus kevaditi otsa saama esmalt looma-, siis ka enda toit. Paastumaarjapäeval saadeti emis seitsme põrsaga juba ise süüa otsima, kui hange ja aia vahel oli vähegi nii suur lapp sula maad, et emis seal pöörama mahtus.
Kuid kummalisel kombel — kuigi eestlased pole mitte kunagi ajaloos olnud varaliselt rikkad, on vaimuelu olnud väga rikas. Kui Jakob Hurt rääkis, et eestlane on vaimult suur, siis ta teadis, mida ta räägib. Sisemine tarkus ja intelligentsus on eestlasele antud. Hea, kui inimesed selle endas leiavad ja suudavad kasutada.
Praegune rikkuse jutt ajab asjad lihtsalt sassi. Ning kätte saadud rikkus paneb unustama teisi enda kõrval.
Paratamatult panevad jõulud raha peale mõtlema. On ju tavaks teha kingitusi ning see õigete asjade otsimine ja ostmine on suur peavalu.
Kingikomme on võõras komme, sellele annavad hoo kaupmehed. Päris naljakas on vaadata neid kirju, mis tulevad arvutisse ja pakuvad kinke soodsalt või ilma rahata.
Meie peres oli ema see, kes hoolitses, et jõulud oleksid erilised. Tema peres oli jõulupuu ehtimine suur saladus ja lastele üllatus — kingid pandi kuuse alla, süüdati küünlad ning jõuluõhtul avati siis pidulikult uksed.
Ma ei mäleta lapsepõlves saadud kinke enam, küll aga on meeles rõõm sellest, kui võisin hiljem kuuselt võtta õunu ja maiustusi.
Aga kuhu jääb siis jõuluvana? Ja päkapikud?
Jõuluvana meil käinud pole, ka mitte päkapikud. Meie peres on räägitud jõuluinglitest ja lapsedki on kasvanud üles teadmises, et Jumala inglid valvavad meie üle.
Minu elu esimese advendi ajal olin alla aasta vana ning vanemad panid mu voodiga Pauluse kiriku saali magama. Voodi küljes oli kuuseoks küünlaga, mis põlema süüdati.
Vanemad läksid välja ja unustasid küünla põlema. Kui see neile meenus, kiirustasid nad tagasi ja leidsid, et õhus on kuuseokaste ja värvi lõhna.
Küünal oli põlenud lõpuni ja põletanud kuuseoksa. Voodivõre küljes oli põlemise jälg.
Siis seisid nad voodi ees ja ütlesid: “Üks ingel oli siin toas, kes kustutas selle tule!”
Teie peres tähistati jõule avalikult. Oli ju teada, et pereisa on kirikuõpetaja ning kaotada polnud midagi.
Jah, kirikuõpetaja oli ühiskonnast välja arvatud. Mingil ajal pandi küll tekke akende ette, kuid ma ei mäleta, et meil.
Ise juba vaimulikuna tegutsedes oli ka minu kirikus jõulude ajal kooliõpetajaid, kes tulid lapsi püüdma ja nende nimesid üles kirjutama.
Ühel aastal tegid nad kiriku värava ees piketi, et lapsi takistada kirikusse tulemast. Jõuluteenistusele tulnud abiturient saadeti ukse tagant minema.
Ta lahkus nuttes, segadust sel päeval palju.
Tagantjärele on mul neist inimestest väga kahju, sest ega nad seda asja ju omast peast välja mõelnud, küllap oli neilgi survestajaid.
Ometi — millega ei tulnud toime nõukogude võim, sellega võib saada hakkama mugavus. Teisisõnu, huvitav filmiprogramm on tänapäeval suurem ahvatlus kui külm kirikupink ja esivanemate kombed.
Kahtlemata. Mul on vahel tunne, et käib väga jõuline vaimne okupatsioon. Nõukogude võim ei suutnud kaotada kirikut, kuid Eesti Vabariik võib suuta.
Mis on kasu sellest, et tähtsad isikud mõnel korral kirikusse tulevad, kui nende igapäevaelust ei paista ristiinimese meelsus kuidagi välja?
Olen juba 76 aastat vana ja minult on korduvalt küsitud, miks ma pensionile ei lähe. Põhjuseks on hool ja mure oma rahva pärast.
Mulle on selge, et eesti rahvas saab alles jääda vaid koos oma Jumalaga. Me oleme liiga pisike rahvas, meil on liiga vähe jõudu, et ise vastu pidada. See on suur ime, et meie keel on alles, meie mõtlemine veel olemas.
Kui me märke ei oska tähele panna ja nendega arvestada, siis peame olema pururumalad. Märgid on antud meile selleks, et võiksime mõista — meid tahetakse alles jätta.
Meil ei ole õigust saagida puud, millel istume, et oleksime kord nagu mädanev tüvi maas.
Ei saa siiski öelda, et inimesed ei usu millessegi või ei otsi märke. Seda tehakse usinalt. Kuid näib, et kergem on uskuda müstikasse kalduvat. Miks see nii on?
Eestlastel on rahvusena väga tugev alaväärsuskompleks. On suur õnnetus, et eestlased ei ole sellest tänase päevani üle saanud.
Eestlane mõtles teisiti kui slaavlane või germaanlane, aga meile on pidevalt sisendatud, et see pole õige. Lõpuks on eestlane jäänud seda uskuma. Sest kust on tulnud kadakasakslus, pajuvenelus?
Võõrad olid jõulised, neil oli võim. Eestlane kujutas ette, et temas on midagi kadestusväärset, midagi, mida järgida.
Me oleme saanud Euroopa Liidu pailapseks. Miks? Seepärast, et Eesti riik tahab täpselt nii teha, nagu reeglid nõuavad.
Pailapseks saamise taga tundub olevat seesama alaväärsuskompleks — isandad arvavad, et nii on õige ja siis meie peamegi nii tegema, nagu meile öeldakse.
Samas me mäletame ja tunneme sisemiselt neid väärtusi, mis on olnud olulised meie esivanematele. See tekitab konflikti, mis tuleb esile kas või nüüd — jõulude ajal. Inimesed ajavad selja sirgu, midagi tuleb meelde ja see on vabastav.
Kuid selge on, et me ei saa sellisel kombel jätkata. Peame teadvustama, et Jumal on selle rahvaga arvestanud ja meid seepärast imekombel alles jätnud.
Paljud teised soome-ugri päritolu rahvad on ju praeguseks hävinud. Meenutagem või liivlasi.
Eesti rahvas on olemuselt väga usklik, aga tema usuline energia on ajaloolise ülekohtu tõttu suunatud valesse suunda.
Paraku on meie keskel palju õpetajaid, kes sellele segadusele hoogu annavad. Kui eestlane leiab taas taeva Jumala, siis muutub ka tema nägu.
Kahjuks meil on suur hirm sattuda olukorda, kus keegi ütleb: “Sa oled loll!” Sellest on ometi vaja üle saada ja selg sirgu ajada!
Jõululugu on üks vana lugu. Mida on sellel öelda tänapäeva inimesele?
Jõulusündmus ei ole iganenud. See on sama aktuaalne tänapäeva ühiskonnale, mis vajab vaimset puhastumist.
Jeesus sündis loomalaudas ja polnud muud kohta, kuhu ta panna, kui loomade sõim! Pole selgemat kuulutust, et Jeesus on tulnud aitama kõiki, kes on vaesed, kõiki, kes on hädas.
Jeesuse sünnikoht teeb läve nii madalaks, et sealt saavad üle astuda nii karjased kui ka kuningad. See ongi jõulusõnum — kui sa tulla tahad, siis tule ja ole see, kes sa pead olema. Tee on lahti igaühele.
Tohime selja sirgu ajada, käia väärikana siin maailmas, sest me oleme Jumalale olulised. Jeesuse Kristuse sünd on selle tõestuseks.
Kui jõulud tunduvad sulle tähtsaina, siis lase end vabaks ja tunne rõõmu. Siis alles võib su hing tunda rahu.
Jõulude sisu pole see, mida näeme silmaga, vaid tema olemuses. Jumal on kummardanud maani alla ja saatnud oma Poja meie juurde.
Rahvas, kes on jõule pühitsenud iidsetest aegadest, peaks oskama näha seda, mis on nähtamatu ja tunnetada Teda, kes on lähedal. Tea, et sulle on sündinud Päästja. Tema juurde tulekul ei komista see, kes tuleb igatsusega leida hinge rahu.
Eenok Haamer
Sündinud 17. mail 1935 Tartus
Abielus 1964. aastast Eha Haameriga, peres lapsed Naatan, Markus, Siimon ja Maarja
Haridus
Tartu Kaugõppe Keskkool 1960
EELK Usuteaduse Instituut 1971
Magistrikraad 1972
Tegevus
Alates 1963 Mustvee koguduse õpetaja, samuti teenib ka Lohusuu (1964), Maarja-Magdaleena (1976) ja Tartu Soome kogudust (1990)
Usuteaduse Instituudi õppejõud 1977–1992
Eesti muinsuskaitse liikumises 1987–1989
Eesti Haridusnõukogu juhatuse liige 1989–1991
Eesti Kongressi saadik 1990–1992
EV Ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli nõunik 1991–1992
Eesti Evangeelne Vennastekoguduse peavanem alates 2002
Tartu Teoloogia Akadeemia looja ja rektor alates 1992
Tunnustus
IV klassi Valgetähe orden 2002
Piirivalve teeneteristi III klass 1998
Kaitseväe eriteenete rist 2004
Valitud koos Ants Leedjärvega 2007. aastal EELK aasta vaimulikuks.
