1820 – Saku õlletehase sünd
Pärast pärisorjuse kaotamist Eestimaa kubermangus 1816. aastal asusid mõisnikud rajama mõisate juurde tööstusettevõtteid. Neist tähtsaimateks olid viinaköögid ja õllekojad. Saku Õlletehase sünnipäevaks loetakse 1820. aastat, mil Saku mõisa tollane omanik saksa soost krahv Karl Friedrich Rehbinder asutas mõisa juurde õllekoja. Dokumentaalselt on tõestatud, et esimene keeduperiood Saku õlleköögis toimus 1820. aasta oktoobris.
Karl Friedrich von Rehbinder sündis 1764. aastal Saksi-Weimari kammerhärra ja salanõuniku Otto Magnus von Rehbinderi (1727–1792) ja vabapreili Sophie Katharina Dorothea von der Pahleni (1737–1768) pojana. Tema isale kuulusid lisaks Saku mõisale veel ka Udriku, Imastu, Polli, Liigvalla ja Vanamõisa mõisad.
1849 – Saku uus mõisahärra
Kui Rehbinderite ajal ei pööratud õlleköögile just väga suurt tähelepanu, siis pärast mõisa üleminekut 1849. aastal Baggode perekonna kätte, algasid mõisa õllekojas suured uuendused ja õllepruulimisele lisati kõvasti auru juurde.
Saku Õlletehasele arengule tugeva vundamendi ladunud Valerian Baggo auks on pruulitud Saku vanima retepti järgi pruulitav legendaarne Saku Hele, mille purgil ilutseb Baggo perekonna vapp.
1871 – Saku õlletehase kiire areng
Sajandi lõpu poole konkurents õlletootjate vahel järjest pingestus ja et õlu oleks läbilöögivõimeline väljaspool oma mõisa territooriumi ning seda eriti Tallinnas, oli vaja ka Sakus tõsta õlle kvaliteeti ning toodangu hulka. Selle tulemusena muutus Saku õlu juba 1871. aastast Tallinna õlleturul arvestavaks tegijaks. See tõestab, et Sakus ei pruulitud enam viletsat kõrtsiõlut, kuna konkurentsitingimustes oli Tallinna restoranidesse ja õllepoodidesse vaja saata kvaliteetseid õllesorte. Vahetult enne uue Saku Õlletehase valmimist suutis aga vana õllekoda teha veel väga head reklaami. Juunis 1875. aastal peeti Tallinnas Kadriorus suurt põllumajandusnäitust ohtrate väljapanekutega igalt alalt. Ajaleht kirjutab: "Kaks korda päevas demonstreeriti hobuseid, sinna juurde mängis sõjaväe puhkpilliorkester, ajutises õllepaviljonis aga leidsid janused rahuldust suurepärasest Saku õllest." Kui hakati auhindu jagama, siis anti Saku Õlletehasele pronksmedal õlle eest. Ükski teine õlletehas selle au osaliseks ei saanud.
1876 – uus õlletehas
Kui esialgu jäi Saku pruulikoda Baggode perekonna juhtimisel veel mõisa ruumidesse, siis 1876. aastal rajas Saku uus mõisahärra Valerian Baggo väikese õlleköögi asemele uue aurujõul töötava õlletehase. Esimene keet uues aurujõul töötavas õlletehases valmis ilmselt 4.oktoobril 1877. aastal. Juba kolm aastat hiljem saatis Saku Õlletehas oma toodetud õlut Riia näitusele, kus see sai II auhinna ja pronksmedali.
1899 – Saku õlletehase raudtee
Õlletootmise hoogustumisele aitas kaasa raudtee ühenduse loomine Tallinnaga 1899. aastal. Nimetatud aasta 28. septembril saabus Tallinna esimene õllekoorem Sakust kitsarööpmelisel raudteel, varem veeti õlut hobustega. Seejuures näiteks Tallinn-Pärnu raudtee ametlik avamine leidis aset alles 1. augustil 1901. aastal.
1899 - Saku Õlletehase aktsiaselts
Samas tihenes õlletehaste vaheline konkurents järjest. Et haarata enda kätte kogu Tallinna, Harjumaa ja teiste lähedaste keskuste turg, oli vaja suuri investeeringuid. Nii otsustatigi 1899. aastal laiendada omanike ringi ning asutada Saku Õlletehase Aktsiaselts. Ettevõtte omanikkonda kuulus kogu kohaliku aadelkonna finantsoligarhia eesotsas pankur G. Scheeli ja piiritusevabrikantide Rosenitega.
Ettevõtmine kandis edu ja juba 1900. aastal pruuliti Sakus 203 800 pange õlut, kui tollane peamine rivaal Revalia (endine Pfaff) suutis samal aastal toota vaid 153 000 pange. Saku jõuline areng viis Tallinna viimase õlletehase Revalia uste sulgemiseni 1911. aastal. Pärast seda ei ole Tallinnas enam õlletehast olnud.
