Vanemuise sõnateater

Vanemuine alustas pärast sõda suurte raskustega. Maja oli hävinud, mängima hakati väikses majas, endises saksa teatris. Trupist olid paljud emigreerunud, mistõttu tuli alustada kolmandiku osas algajatega. Koorist omas varasemat teatrikogemust vaid kaks inimest.

Kaarel Ird lavastas 1932. a Pärnu Töölisteatris. Õppisid koos Epp Kaiduga 1936. aastani Tartu Näitekunsti Stuudios ning mängisid 1937-39 Tartu Töölisteatris. 1940. a sai Kaarel Irdist Vanemuise peanäitejuht ja Epp Kaidust Vanemuise lavastaja. Peale Riiklikke Kunstiansambleid nõukogude tagalas naasti Vanemuisesse.

Koos Irdi ja Kaiduga siirdusid Kunstiansamblitest Vanemuisesse veel Elsa Ratassepp ja Ilmar Tammur. Teistest teatritest lisandusid Leida Aru, Oskar Liigand ja Elmar Kivilo. Lavastajana jätkas Kaarli Aluoja.

1944. a sügisel alustati sarnaselt Estoniaga A. Kitzbergi näidendiga „Enne kukke ja koitu“. Kaarel Ird, kellele langes põhiline lavastajakoormus, püüdis aktuaalse temaatika kõrval säilitada Vanemuisele omast mitmežanrilist teatrit. Ta astus üles ka näitlejana ning töötas 1948-49 Kunstide Valitsuse juhatajana.

Lavale jõudsid mitu August Jakobsoni näidendit. „Elu tsitadellis“ (1946) oli näidendi esmalavastus, „Võitlus rindejooneta“ (1947) aga Epp Kaidu lavastajadebüüt. Ilmar Tammuri esimeseks lavastuseks oli Švartsi „Lumekuninganna“ (1945).

Eesti klassikast mängiti Lutsu teoseid, Vilde „Pisuhända“ (1948) ning taastati Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan“. Koidula „Kosjakased“ kanti ette esmakordselt üle 75 aasta. Ird järgis lavastajana täpselt autori remarke. Kostüümides võis märgata sarnasusi varasemate ettekandjate Harry Jannseni ja Heinrich Rosenthali omadega.

1950. a algas partei 8. pleenumi valguses formalismi paljastamine. Novembris vabastati Ird partei Tartu linnakomitee otsusega peanäitejuhi kohalt ja ta lahkus 5 aastaks Pärnusse. Kavas oli isegi Vanemuise muusikateatri likvideerimine, kui peanäitejuhiks sai Andrei Poljakov Vene Draamateatrist. Tema õnnestunuim lavastus oli „Anna Karenina“(1952).

„Anna Karenina“

Lavastajate Epp Kaidu ja Udo Väljaotsa kõrval paistis silma teistsuguse loomelaadiga Ants Lauter, kellest 1953. a sai Vanemuise peanäitejuht. Tähelepanu köitsid tema lavastatud „Mõõt mõõdu vastu“, „Kolm õde“(1954) ja Gogoli „Revident“ (1955). Näitlejana mängis ta Jooramit „Mikumärdis“ ja Shylockit „Veneetsia kaupmehes“(1958).

Ants Lauteri lavastusi

Draamalavastustes hakkasid kaasa tegema Helend Peep ja Velda Otsus. Viimane oli peaosas Epp Kaidu tipplavastustes „Nukukodu“ („Nora“, 1953) ja „Tabamata ime“, kus Lilli Ellert oli lavastuse kõige täiuslikum roll.

Fotoalbum

1955. a naases Kaarel Ird Vanemuisesse. Suurt tähelepanu pöörati uutele eesti näidenditele – lavale toodi Egon Ranneti „Südamevalu“, Juhan Smuuli „Lea“, Ardi Liivese „Uusaastaöö“, lisaks veel Raimond Kaugveri ja Uno Lahe näidendid. Ugalast tulnud Einari Koppel hiilgas „Coriolanuse“ nimiosas, Väitsa-Mackiena „Kolmekrossiooperis“(1964) ning Nipernaadina A. Gailiti/J. Saare „Oli kevad, suvi, sügis“ lavastuses. Vanemuise trupp täienes 1960. aastatel lavakunstikateedri lõpetanutega. Jaan Sauli suurroll oli Kuningas Oidipus.