Mis on NATO?

Põhja-Atlandi leping
Poliitilised eesmärgid
Otsuste tegemine
NATO muutumine
Põhja-Atlandi Nõukogu kujunemislugu ja tippkohtumiste roll NATO ajaloos
Põhja-Atlandi Nõukogu tippkohtumiste kronoloogia

Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonile (NATO) pani 1949. aastal aluse Põhja-Atlandi leping, mida tuntakse ka Washingtoni lepingu nime all.
Praegu on NATO liikmeid 26.

Asutajaliikmed on Ameerika Ühendriigid, Belgia, Holland, Island, Itaalia, Kanada, Luksemburg, Norra, Portugal, Prantsusmaa, Taani, Suurbritannia.

1952. a. liitusid organisatsiooniga Kreeka ja Türgi, 1955. a. Saksamaa, 1982. a. Hispaania ning 1999. a. Poola, Tšehhi Vabariik ja Ungari. NATO seni viimane laienemine toimus 2004. a., mil organisatsiooni liikmeteks said Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia, kes 29. märtsil 2004 deponeerisid NATOga liitumisdokumendid USA rahandusministeeriumis.

PÕHJA-ATLANDI LEPING

Põhja-Atlandi leping ehk Washingtoni leping on NATO asutamisleping, mis sätestab NATO tegevuse peaeesmärgi - kindlustada ja kaitsta nii poliitiliste kui ka sõjaliste vahenditega liikmesriikide vabadust ja julgeolekut. Lepingu artiklis 5 sisaldub liitlaste omavaheline fundamentaalne kohustus - käsitleda relvastatud rünnakut ühe liitlase vastu relvastatud rünnakuna kõigi teiste liitlaste vastu. See kohustus tugineb ÜRO harta artiklile 51, mille kohaselt on riikidel õigus individuaalsele ja kollektiivsele enesekaitsele, juhul kui nende vastu on toime pandud relvastatud rünnak.

Lisaks kollektiivse enesekaitse põhimõtte sätestamisele kohustuvad lepinguga liikmesriigid üksikult ja ühiselt säilitama ja arendama oma kaitsevõimet, luues sellega aluse ühiskaitse planeerimisele.

Lepingus on sätestatud raamistik liikmesriikidevahelisteks konsultatsioonideks juhul, kui keegi tunneb end ohustatuna. Just see artikkel rõhutab liidusisest laiaulatuslikku konsultatsiooniprotsessi ja selgitab, miks liit võtab uusi ülesandeid Euro-Atlandi piirkonna julgeoleku tugevdamiseks.

Uute liikmete vastuvõtt allianssi on kooskõlas lepingu artikliga 10, kus sätestatakse, et ühinemiskutse võidakse esitada Euroopa riikidele, kes jagavad lepingu põhimõtteid ja toetavad Põhja-Atlandi piirkonna julgeolekut. Pärast Tšehhi Vabariigi, Ungari ja Poola ühinemist on NATO liidrid rõhutanud, et uks jääb tulevikus avatuks ka teistele riikidele.

Lepingu muude artiklite alusel kohustub iga liikmesriik aitama kaasa rahumeelsete ja sõbralike rahvusvaheliste suhete arendamisele mitmel viisil, sealhulgas tugevdades oma sõltumatuid institutsioone ja edendades stabiilsust ning heaolu. Leping näeb ka ette jõupingutusi, et vältida liikmesriikidevahelisi konflikte rahvusvahelise majanduspoliitika vallas ja soodustada riikidevahelist koostööd.
Washingtoni leping ei ole avatud leping - sellega liitumise eeldus on kõigi lepingu ratifitseerinud riikide nõusolek, mis vormistatakse asjakohase protokollina, millega Washingtoni lepinguga liitunud riigid annavad oma nõusoleku uue liikmesriigi liitumiseks NATO-ga. Alles pärast liitumisprotokolli ratifitseerimist kõigi liikmesriikide poolt võib uus liige Washingtoni lepingu ratifitseerida.

POLIITILISED EESMÄRGID

Põhja-Atlandi Liit kujutab endast transatlantilist partnerlust NATO Euroopa liikmete ning Ameerika Ühendriikide ja Kanada vahel, mille eesmärgiks on saavutada rahu ja stabiilsus kogu Euroopas. Alliansi Euroopa ja Põhja-Ameerika liikmete partnerluse eesmärgid on eelkõige poliitilised, nende aluseks on ühine kaitseplaneerimine ja sõjaline koostöö ning konsultatsioonid ja koostöö majanduse, teaduse ja keskkonna alal ning muudes olulistes valdkondades. Tõsi, külma sõja vältel keskendus NATO eelkõige ühise kaitse arendamisele ja säilitamisele ning püüdis jagu saada Euroopat lõhestavatest poliitilistest probleemidest. Praegu on NATO põhihuviks edendada Euroopa stabiilsust, mille nimel tehakse koostööd ja töötatakse välja meetodeid ühiseks kriiside lahendamiseks ja rahuvalveks.

OTSUSTE TEGEMINE

NATOs langetatakse otsuseid konsensuse alusel pärast liikmesriikide omavahelisi diskussioone ja konsultatsioone. Vabade ja iseseisvate riikide valitsustevahelise assotsiatsioonina pole NATO-l oma liikmetest sõltumatut riigiülest võimu ega poliitika kavandamise funktsiooni. Seega on NATO langetatud otsused kõigi tema liikmesriikide poolt langetatud otsused. Veelgi enam - NATO saab meetmeid tarvitusele võtta ainult siis, kui kõik liikmesriigid on sellega nõus.

Plaanide koostamise eest sellistes valdkondades nagu poliitilised konsultatsioonid, kaitsemeetmete planeerimine ja kaitseoperatsioonid, relvastuskokkulepped jne. Vastutavad NATO juures tegutsevad vastavad komiteed. Komiteed soovitavad tegevuskavasid Põhja-Atlandi Nõukogule - NATO kõrgeimale otsustusorganile.

NATO MUUTUMINE

Kogu oma ajaloo vältel on NATO püüdnud arvestada muutuvat olukorda. Arvestades külma sõja järgseid muutusi on NATO 1990ndate aastate jooksul teinud läbi ulatusliku kohanemisprotsessi eesmärgiga suurendada koostööd ja vastastikust usaldust kogu Euroopas. NATO peamiseks missiooniks jääb endiselt ühine kaitse, kuid alliansi organisatsiooni, sõjalist võimsust ja struktuure on kohandatud, et ta oleks suuteline täitma uusi ülesandeid, eriti selliseid, mis eeldavad koostööd mitteliikmesriikidega ja kriiside lahendamist. Allianss on välja töötanud protseduurid ja mehhanismid tihedaks koostööks partnerriikidega nagu näiteks rahupartnerlus (PfP), Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (EAPC), NATO-Vene Nõukogu, NATO-Ukraina Komisjon ja NATO Vahemere-dialoog. Sõjalist võimsust ja struktuure on märkimisväärselt vähendatud.

NATO on organisatsioonina edasi arenenud ning lihvinud oma poliitilist ja sõjalist struktuuri, võttes arvesse Euroopa julgeolekukeskkonna ümberkujunemist. Muutused NATO struktuuris ja poliitikas järgivad NATO liikmesriikide kokkulepet säilitada poliitilist ja sõjalist koostööd, mis on hädavajalik nende ühiseks julgeolekuks.

Peale 11. septembril 2001. a. toimunud terrorirünnakuid USA-le on NATO suurt tähelepanu pööramas terrorismivastasele võitlusele ja vastavate võimekuste arendamisele.

NATO areng on pidev protsess. Ka praegu käivad NATO-s diskussioonid selle üle, kuidas muuta efektiivsemaks NATO struktuuri, kuidas kohandada liikmesriikide relvajõude tänapäeva nõuetele ja ohtudele vastavaks, kuidas vähendada "tehnoloogilist lõhet" Ameerika ja Euroopa vahel jne.

PÕHJA-ATLANDI NÕUKOGU KUJUNEMISLUGU JA TIPPKOHTUMISTE ROLL NATO AJALOOS

NATO on riikide allianss, mida esindavad nende valitsused tasemel, mis on kohane arutatavale teemale ning tehtavate otsuste laadile.
NATO tippkohtumisi on alates alliansi asutamisest 1949. aastal toimunud 15.

Valitsusjuhtide osalemine sellistel sündmustel ei muuda alliansi otsuste laadi, millel on ühesugune õigusjõud olenemata tasemest, mil need tehakse. Kuid nende osalemine suurendab tähtsust, mida liikmesriigid omistavad sündmusele ning annab nende otsustele kaalu ja nähtavust.

Tippkohtumised on täitnud alliansi põhimõtete kohandamisel muutuvate vajaduste ja asjaoludega rolli, mis on neile pandud Põhja-Atlandi lepinguga kui otsuste tegemise alusdokumendiga NATOs. See tähelepanuväärselt lühike dokument lõi otsuste tegemiseks üksnes ühe struktuuri, nimelt Põhja-Atlandi Nõukogu. Nõukogu pidi ise vastutama mis tahes lisastruktuuride või -foorumite loomise eest.
Oma esimesel nõupidamisel 17. detsembril 1949, mil iga riiki esindas selle välisminister, otsustas Nõukogu luua lepingu rakendamiseks tsiviil- ja sõjaline raamistik. Nõukogu otsustas kokku tulla kord aastas ja vajadusel sagedamini. Kui mis tahes liikmesriik tundis, et tema territoriaalne terviklikkus, poliitiline sõltumatus või julgeolek oli ohus ning apelleeris lepingu artiklitele 4 ja 5, mis näevad ette liitlaste talle appi tulemise, võis Nõukogu loomulikult kohe kokku tulla.

Nõukogu lõi ministrite tasemel kaks organit - kaitsekomitee ning kaitserahandus- ja -majanduskomitee ning hulga muid alalisi organeid, sealhulgas sõjalise komitee, mis koosneb liikmesriikide staabiülematest. Aasta pärast alliansi sündi selgus, et välisministrite harvadest kohtumistest ei piisa asutatud tsiviil- ja sõjaliste organite kontrollimiseks ja järelevalveks. Seepärast asutati tsiviilorgan nimega Asenõukogu (ingl. k. Council Deputies) täitmaks nõukogu direktiive ja kooskõlastamaks oma allorganite tööd.

1951. aastal muudeti taas Nõukogu struktuuri. Sellest sai ainus ministrite tasemel kokku tulev foorum alliansis. Asenõukogu staatus muudeti tegelikult selleks struktuuriks, mis võimaldas alliansil otsuseid teha. Samal ajal loodi töö ettevalmistamiseks ja järeltööks rahvusvaheline sekretariaat, mida rahastati ühiseelarvest, millesse iga liikmesriik tegi eraldisi.

Tänapäeva Põhja-Atlandi Nõukogu põlvneb Asenõukogust. 1952. aastal otsustas nõukogu end veelgi ümber korraldada, muutes Asenõukogu alaliseks organiks. Selleks, et võimaldada tal toimida pidevalt ja kasutada kehtivaid otsustusvolitusi, määras iga valitsus suursaadikute tasemel alalise esindaja, keda toetas riigi nõunike ja ekspertide delegatsioon.

Nõukogu töö põhistruktuur ja tema ülim õiguspädevus kõikide NATO otsuste suhtes on alates 1952. aastast jäänud samaks. Esindatuse tase võib erineda, kuid see ei mängi mingit rolli nõukogu otsuste kehtivuse suhtes, mis peegeldavad iga valitsuse seisukohta ning nendevahelisi kokkuleppeid rakendada ning jätkata otsustatut.
Nõukogu koosolekute kord, mis on välja kujunenud aastate jooksul, seisneb korrapärastes, tavaliselt kord nädalas toimuvates suursaadikutest koosneva alalise Nõukogu koosolekutes, vähemalt pooleaastaste intervallidega toimuvates ministrite tasemel kohtumistes, millel osalevad välis- ja kaitseministrid, ning ebakorrapärastes tippkohtumistes riigipeade ja valitsusjuhtide tasemel.

PÕHJA-ATLANDI NÕUKOGU TIPPKOHTUMISTE KRONOLOOGIA

PARIIS, 1957

Atlandi alliansi põhimõtete, eesmärkide ja ühtsuse taaskinnitamine. NATO vägede kooskõlastamise ja korralduse ning poliitiliste konsultatsioonide korra muutmine. Vajaduse tunnistamine tihedamate majandussidemete järele lepingu artikli 2 vaimus, mis näeb ette vastuolude kõrvaldamise rahvusvahelistest majandus-põhimõtetest ning majanduskoostöö julgustamise.

BRÜSSEL, 1974

NATO välisministrite poolt varem vastu võetud Atlandi suhete deklaratsioonile allakirjutamine, millega alliansi liikmesriigid kinnitasid lepingule allakirjutamise 25. aastapäeval taas oma seotust selle eesmärkide ja ideaalidega. Konsultatsioonid Ida-Lääne suhete küsimuses ettevalmistustena USA-NSVLi tippläbirääkimisteks strateegiliste tuumarelvade piiramise üle.

BRÜSSEL, 1975

Alliansi ja liitlaste sidususe fundamentaalse tähtsuse kinnitamine seoses 1974. aasta naftakriisist tuleneva rahvusvahelise majanduslangusega. Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi (CSCE) raames toimuvate läbirääkimiste eduka lõpetamise toetamine (selle tulemuseks oli Helsingi lõppaktile allakirjutamine augustis 1975).

LONDON, 1977

Ida-Lääne suhete pikaajaliste arengusuundade uurimise ja pikaajalise kaitseprogrammi algatamine, mille eesmärk on parandada NATO liikmesriikide kaitsevõimet.

WASHINGTON, 1978

1977. aasta Londoni tippkohtumisel algatatud pikaajaliste programmide tulemuste läbivaatamine. Alliansi lisaeesmärkide - julgeoleku säilitamine ja samas pingete vähendamine Ida-Lääne suhetes - kehtivuse kinnitamine. Kaitsekulutuste kasvu 3-protsendilise ülemmäära kinnitamine.

BONN, 1982

Hispaania ühinemine NATO-ga. Bonni deklaratsiooni vastuvõtmine, millega nähakse ette kuuest punktist koosnev rahu ja vabaduse programm. Alliansi eesmärke ning relvastuskontrolli- ja desarmeerimispõhimõtteid ja NATO integreeritud kaitset käsitleva avalduse publitseerimine.

BRÜSSEL, 1985

Põhja-Atlandi Nõukogu erinõupidamine konsultatsioonideks president Reaganiga peale USA-NSVL Genfi tippkohtumise positiivseid tulemusi relvastuskontrolli ja muude koostöövaldkondade osas.

BRÜSSEL, 1988

Alliansi eesmärkide ja põhimõtete ning tema Ida-Lääne suhete alaste taotluste taaskinnitamine. Tavarelvastuskontrolli läbirääkimistel põhineva kogu Euroopa julgeoleku tugevdamise plaani vastuvõtmine.

BRÜSSEL, 1989

Deklaratsioon alliansi 40 aasta juubeliks, mis näeb ette alliansi põhimõtted ja julgeolekueesmärgid 1990ndatel, säilitamaks alliansi kaitset, algatamaks uusi relvastuskontrolli programme, tugevdamaks poliitilisi konsultatsioone, parandamaks Ida-Lääne koostööd ja tegelemaks ülemaailmsete ülesannetega. Põhjaliku relvastuskontrolli- ja desarmeerimiskontseptsiooni vastuvõtmine.

BRÜSSEL, 1989

Kesk- ja Ida-Euroopas toimunud põhjapanevate muutuste taustal ja lootuses lõpetada Euroopa lõhestatus, konsulteerib USA president Bush pärast USA-NSVL Malta tippkohtumist president Gorbatšoviga alliansi liidritega. NATO tippkohtumise ajal mõistavad Varssavi pakti liidrid hukka 1968. aasta invasiooni Tšehhoslovakkiasse ja ütlevad end lahti Brežnevi piiratud suveräänsuse doktriinist.

LONDON, 1990

Londoni deklaratsiooni avaldamine ümberkujundatud Põhja-Atlandi alliansi kohta, millega visandatakse ettepanekud koostöö väljaarendamiseks Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega laiaulatuslikus poliitilises ja sõjalises tegevuses, sealhulgas korrapäraste diplomaatiliste suhete sisseseadmine NATOga.

ROOMA, 1991

Rooma tippkohtumise tähtsaima otsusena kiideti seal heaks alliansi strateegiline kontseptsioon. Strateegilises kontseptsioonis on NATO julgeolekupoliitika poliitilised ja sõjalised elemendid liidetud ühtseks tervikuks, kusjuures koostöö uute Kesk- ja Ida-Euroopa partneritega oli määratletud alliansi strateegia lahutamatu koostisosana.

Kontseptsioon nägi ette sõltuvuse vähendamise tuumarelvadest ja oluliste muudatuste tegemise NATO ühendvägedes (sõjajõudude suuruse ja valmisoleku oluline vähendamine, mobiilsuse ja paindlikkuse suurendamine, riikidevaheliste üksuste ulatuslikum kasutuselevõtt). Samuti nähti ette abinõud NATO sõjalise juhtimisstruktuuri tõhustamiseks ja alliansi kaitsealase planeerimise süsteemi ja protseduuride kohandamiseks eelkõige tulevaste kriiside lahendamist ja rahuoperatsioone puudutavate nõuete valguses.

Rooma tippkohtumisel kiitsid NATO riikide juhid heaks ka rahu ja koostöö deklaratsiooni, milles olid määratletud NATO uued ülesanded ja poliitika seoses Euroopa tulevase julgeolekusüsteemi üldise institutsionaalse raamistikuga ning areneva partnerluse ja koostööga Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega. Deklaratsioonis rõhutati alliansi toetust Kesk- ja Ida-Euroopa riikide poolt reformide nimel astutavatele sammudele ja esitati kutse osaleda alliansi vastavatel kokkusaamistel, samuti sooviti nendega jagada alliansi poliitilisi, sõjalisi, majanduslikke ja teaduslikke kogemusi ja oskusteavet. Selle eesmärgi täitmiseks asutati Põhja-Atlandi Koostöönõukogu (ingl. k. NACC - North Atlantic Cooperation Council).

BRÜSSEL, 1994

Põhja-Atlandi Nõukogu tippkohtumisel Brüsselis tõi NATO välja uue olulise initsiatiivi stabiilsuse ja julgeoleku parandamiseks kogu Euroopas. NACC-ile ja teistele riikidele esitati kutse ühineda uue NATO koostööprogrammiga "Partnerlus rahu nimel" (ingl. k. PfP - Partnership for Peace). Alates sellest ajast on partnerlus muutunud Euro-Atlandi piirkonna julgeolekusüsteemi põhiliseks osaks ja see on tänapäeva NATO-s kesksel kohal (1997. a. Portugalis Sintras toimunud NACC-i välisministrite kohtumise otsuste tulemusena loodi NACC-i asemele Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (ingl. k. EAPC - Euro-Atlantic Partnership Council), mille eesmärgiks sai koostöö uue etapi alustamine).

Teisi olulisemaid otsuseid Brüsseli tippkohtumiselt:
 

• Rahvusvaheliste eriülesandega ühisvägede (ingl. k. Combined Joint Task Force (CJTF)) kontseptsiooni heakskiitmine;
   
• Euroopa julgeoleku- ja kaitseidentiteedi väljaarendamise toetamine;
   
• Alliansi valmisoleku korraldada Bosnias ja Hertsegoviinas ÜRO eesmärkide toetuseks õhurünnakuid taaskinnitamine.

MADRID, 1997

1997. a. Madridis peetud tippkohtumine oli teetähiseks, mille juures võib rääkida alliansi poolt eelneva viie-kuue aasta suuremate algatuste lõpuleviimisest.
Olulisemad otsused:
 

• Kutsed Poolale, Tšehhi Vabariigile ja Ungarile liitumisläbirääkimiste alustamiseks;
   
• NATO avatud uste poliitika ja NATO edasise laienemise taaskinnitamine;
   
• "Partnerlus rahu nimel" programmi edasiarendamine;
   
• NATO-Vene põhiakti saavutuste ja sellega võetud kohustuste tunnustamine;
   
• NATO-Ukraina eripartnerlusharta allakirjutamine;
   
• Otsus strateegilise kontseptsiooni ajakohastamise kohta;
   
• Vahemere-dialoogi alustamine julgeoleku ja stabiilsuse saavutamiseks ning vastastikuse mõistmise edendamiseks Vahemere piirkonnas.

WASHINGTON, 1999
Washingtoni tippkohtumisega tähistati NATO 50. juubeliaastapäeva, kuid samas langes alliansi juubeli tähistamine samale ajale NATO õhurünnakutega Kosovos, mis oluliselt mõjutas ka tippkohtumisel arutatut. Esmakordselt osalesid NATO tippkohtumisel Poola, Tšehhi Vabariik ja Ungari.

Olulisemad otsused:
 

• Kaitsevõime tõstmise initsiatiivi (ingl. k. Defence Capabilities Initiative (DCI)) vastuvõtmine. Initsiatiivi eesmärgiks on organisatsiooni jõudude mobiilsuse, koostegutsemisvõime, iseseisvuse ja tõhususe tõstmine;
   
• Ühisalgatus massihävitusrelvadega seotud küsimuste käsitlemiseks, NATO peakorteri juurde massihävitusrelvade keskuse loomine;
   
• Liikmelisuse tegevuskava (ingl. k. Membership Action Plan (MAP)) vastuvõtmine.

Põhja-Atlandi Nõukogu tippkohtumisega samaaegselt toimus Washingtonis ka Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu liikmesriikide juhtide või nende esindajate kohtumine, kus arutati olukorda Kosovos ning Kagu-Euroopa stabiilsust ja julgeolekut käsitlevaid programme.

PRAHA, 2002

Eesti, Bulgaaria, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia jaoks oli NATO Praha tippkohtumine ajalooliseks sündmuseks, kuna sellel tippkohtumisel kiitsid NATO liikmesriigid heaks alliansi ajaloo suurima laienemise, esitades kutsed liitumisläbirääkimistele ülalnimetatud riikidele. Lisaks laienemisotsusele olid tähtsamateks otsusteks Praha tippkohtumisel:
 

• NATO reageerimisjõudude loomine (ingl. k. NATO Response Force) – moodustatakse õhu-, maa- ja mereväe üksustest koosnev mobiilne, tehniliselt hästivarustatud väekoondis igat liiki sõjaliste operatsioonide läbiviimiseks terves maailmas;

   

• NATO sõjalise juhtimisstruktuuri reformimine – NATO juhtimisstruktuuri muudetakse vastavalt kaasaja nõuetele paindlikumaks ning efektiivsemaks, võimaldamaks NATO operatsioonide läbiviimist mis tahes maailma piirkonnas. Reformi tulemusena jääb NATOs tegutsema kaks strateegilist peakorterit, üks Euroopas ja teine Ameerikas.

   

• Kaitsevõime tõstmise kokkulepe (ingl. k. Prague Capabilities Commitment)- kokkuleppe raames on NATO liikmesriigid võtnud endale kohustuse arendada oma kaitsealast võimekust mitmetes strateegilistes valdkondades (näit. õhu- ja meretransport, täpsuslaskemoona senisest suurem kasutamine, sidevahendite turvalisuse tõstmine jms.).

   

• Kokkulepe võitluseks kaasaja ohtude vastu – kokkuleppe raames kiideti heaks sõjaline kontseptsioon terrorismi vastasest kaitsest ning mitmed algatused massihävitusrelvade vastase kaitse osas, samuti otsustas NATO tugevdada kaitset küberrünnakute vastu.

Ülalloetletud ning ka muude Praha tippkohtumise otsuste kohta leiab infot Praha tippkohtumise deklaratsioonist.

Prahas toimunud Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (EAPC) tippkohtumisel kiideti heaks dokumendid, mis käsitlevad partnerluse tulevikku ning EAPC liikmesriikide terrorismivastast võitlust.