1. Põnevikke

Keskpäevane praam

Tallinnfilm 1967. Lavastaja Kaljo Kiisk. Põnevussugemetega ajaviitefilm. Pikkus 75 minutit.

Sisu (käsikiri Juhan Smuul). Eesti filmikunsti kuldajast pärinev peaaegu-katastrooffilm õnnelikult lõppevast tulekahjust reisipraamil. Kujutatakse praamireisijate erinevat suhtumist tulekahjusse, eriti põleva puuvillakoormaga veoauto kustutamiseks vajalikku eesolevate autode merrelükkamisse. Hariv, saab teada, mis on aparell. Hinnang: ***

Näitlejatöö. Filmi ilmselt taotluslik keskpärasus ei esita näitlejaile suuri nõudmisi. Peategelastest ainult mõned (nt. K. Gern Tüdrukuna [kahju, et tema õnnestunud debüüdile ei järgnenud edasisi filmirolle], Uno Loit sõjaveteran Müllerina, Lea Unt sõjaveterani õetütrena, H. Arus pootsmanina ja Rudolf Allabert Jumbuna) näivad usutavust üritavat. Muud näitlejad lihtsalt näitlevad omi osi, mõned paremini (Ada Lundver juuksur Leilina, A. Laos kaptenina, A. Karask tüürimehena, Robert Gutman Atsina, M. Kruse-Brodskaja neiuna "Moskvitsis" ja Mare Garsnek filoloog Reedana), mõned halvemini (Enn Kraam Poisina, Kalju Komissarov noormehena "Moskvitsis", M. Moissejeva, R. Repnau ja A. Tükk filoloogidena, Väino Aren ja I. Kolk heeringapüüdjatena ning N. Krjukov ja L. Zukov lenduritena). Dotsendi osasse palgatud helilooja Eino Tamberg üritab küll näidelda, aga täiesti ebaõnnestunult - iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde! Filmis on häid episoodilisi osalisi: filmi alguses näeme nelikümmend aastat varem "Noortes kotkastes" talusulast Leppikut kehastanud Ruut Tarmot Risti poe sõnaahtra müüjana (tema viimane filmiroll), veidi hiljem Hardi Tiidust, Helmut Vaagi, Oskar Liigandit jt. kaardimängijatena jt. Hinnang: ***

Pilt (kaamera Jüri Garsnek, kunstnik Linda Vernik). Võttepaigad on äratuntavad ja mis kõige hämmastavam - reaalsed! Vaataja tunneb ära Risti, Virtsu (sh. kuulsusrikka Virtsu sadamakemmergu), Kuivastu ja tolleaegse Suure väina praami. Kaameratöö ei häiri silma ja on meeldivalt nostalgiline. Hinnang: ****

Muusika (helilooja Lembit Veevo). Märkamatu, aga meeleolu loov. Hinnang: ***

Möödalaskmisi. Filmi noori naisterahvaid toovad neli filoloogi on ebausutavalt aktiivsed - vastandina tänapäeva filoloogidele, kes mu teada on enamasti flegmaatilised. Ükski rattamatkal olnu ei paneks rattaga sõites seljakotti selga. Kõigil neljal ratturil olid liiga head jalgrattad. Vaevalt, et tillukesel reisipraamil "Suurupi" oli tüürimehe kajutis olemas duss. Arusaamatuks jääb, kuhu jäi merre lastud päästepaat naiste-lastega ja Hugo Hiibusega.

Meeldejäävaid stseene. Hulgaliselt humoristlikke detaile (sinise silmaga tüürimees, oma maailmas elav dotsent, radarihuvilised noored jpt.). Palju mäletamisväärseid ütlemisi: Tiiu luuletus: "Ärkan üles, vaatan: päike. Päikesekiir, päikesekiir. Päikesehiir. Päikesehiir, päikeserott. Kommikott!"; heeringapüüdja kommentaar filoloogineiu kohta: "Ilus nagu skumbria!"; pootsmani vastus ähvardusele "ma teile näitan!": "Näidake, näidake. Ma ei vaata."; Ats: "See kuradi hoor viskas võtmed üle parda!"- Leili: "Mis?! Solvavad sõnad nõukogude naise aadressil!"; Leili invaliidile: "Kas sa selle eest võitlesid, et nõukogude laevad põleksid ja nõukogude inimeste autod merre visatakse?"; "Invaliid üle parda!"; Poisi repliik "Mis sa nutad, mammi! Maailm on mehi täis!" jpt. - Õnnestunud mittehäiriv vihje laevameeskonda ees oodanud sekeldustele Kuivastu kail ootava musta "Volga" näol.

Tallinna Kinostuudio 1959. Lavastaja I. Jeltsov. Põnevusfilm. Pikkus 96 minutit.

Sisu (käsikiri H. Borovik ja A. Novikov). Filmi aluseks on peale sõda oletatavasti tõesti aset leidnud juhtum Läänest saadetud luurajate haledast sissekukkumisest (vt. lugu 1984. a. paiku ilmunud kogumikus "Kompromiss on välistatud" (julgeolekuorganite tegevusest Eestis) ja Mart Laari raamatus "Metsavennad"), muidugi tublis ideoloogilises ja kirjanduslikus töötluses. Näide vennasrahva abistavast käest Eestis toimunu kujutamisel. Pikavõitu. Lõpuks asju "õigesse" suunda keerav puänt. Hinnang: *

Näitlejatöö. Nagu filmi tegevusliinist võib arvata, on peategelased nõukogude inimeste vankumatus esirinnas ja nendest peab õhkuma ainult printsipiaalsust ning ideekindlust, kuigi see ei kuku neil eriti veenvalt välja. Pahad tegelased seevastu omavad kõiki mõeldavaid pahesid ja vaatajates ei tohi nende vastu tekkida mingit sümpaatiat, nii et ka nemad ei näitle kuigi usutavalt. Olgu osatäitjad siis lihtsalt üles loetud: poisiohtu Rein Aren (mootorrattahuviline Ernst Lõhmus), Hilja Varem (nõukogude neiu Hilda Järving), Heino Mandri (spioon Vari), V. Truve (spioon Fredi), nooruke Jüri Järvet (kahetsev spioon Valter), Ants Lauter (julgeolekupolkovnik Kikas), Ants Eskola (spioonide juht Oks), Kaarel Karm (Lääne luureteenistuse ülem), Hugo Laur (nõukogude metsavaht Reps), Rudolf Nuude (printsipiaalne kalamees Andres) jt. Hinnang: **

Pilt (kaamera Vladimir Parvel, kunstnik Halja Klaar). Pilt on hämmastavalt hea, hr. Parveli eestiaegset kätt on tunda, kuigi liiga palju tegevust toimub pimedas. Häid sisevõtteid ja efektne langevarjurite maandumine. Hinnang: ****

Muusika (helilooja Eino Tamberg). Tavaline põnevusfilmi muusika. Hinnang: ***

Möödalaskmisi. Öövõtetes ei saa sageli aru, mis ekraanil sünnib; langevarjurite kinnivõtmine on just üks selline stseen. Piirivalvuril näib kõrkjapuhmastes olevat telefon. Üldse ei räägita, mida sai ennast üles andnud Järvetist. Lääne roiskuva kapitalismi kujutus on väga ebausutav. Lennukis öeldakse langevarjuritele, et kolme minuti pärast ollakse kohal, ja hüpatakse kohe lennukist välja. Ja nõukogude tegelikkuse kujutamisest me üldse ei räägigi.

Meeldejäävaid stseene. Paar ajaloolisest vaatenurgast huvitavat vaadet Tallinna kesklinnast; hingepiinades Järvet.

Üldhinnang: ** - stiililt küll hea põnevik, aga väga sisutühi ja mitteveenev.

2. Igavikke ja draamasid

Puud olid...

Tallinnfilm 1985. Lavastaja Peeter Simm. Ajalooliste sugemetega mängufilm. Pikkus natuke üle 84 minuti.

Sisu (käsikiri Mats Traat, ilmselt oma raamatu "Puud olid, puud olid hellad velled" järgi). Ootamatult taluperemeheks saanud talupoja elust ilmselt 19. sajandi keskel, kõige pimedamal orjaajal. Mõisas valitseb kupja hirmuvalitsus, talupojad räägivad uude usku minemisest ja väljarändamisest, mõisahärrad ise elavad hoopis teises maailmas. Raamat oli filmist vist isegi mõnevõrra parem, sest halvem olla pole eriti võimalik. Hinnang: **

Näitlejatöö. Ka selles mängufilmis võime kohata paljusid tuntud eesti näitlejaid. Öelda nende osaluse kohta 'näitlemine' on julge, aga alusetu oletus. Ainus, kelle tööd õnnestunuks võib lugeda, on Urmas Kibuspuu üsna episoodilises mõisahärra rollis (üks tema viimaseid filme üldse). Muid osalisi: Üllar Põld (Hind), lapseohtu Maria Avdjusko (Paabu), Kaljo Kiisk (Pakk-Rätsep), Arvo Kukumägi (kubjas Vihma-Peeter), Uno Rannaveski (sulane Jaak), Kärt Hansberg (taluteenija Ell), Tõnu Aav (mõisavalitseja Müllerson), Tõnu Kark (kohtuteener Mõra Siimon) jpt. Hinnang: **

Pilt (kaamera Ago Ruus, kunstnik Ronald Kolmann). Mittemidagiütlev. Talumajast, mis filmi jaoks maha põletati, hakkab vaatajal küll kahju. Hinnang: *

Muusika (helilooja Franz Schubert). Muusikal omaette pole eriti viga, kuigi selle sobitamine taolise õnnetuse taustaks, nagu seda on 1980-ndate aastate eesti film, ei lähe kohe üldse mitte. Pilt ja muusika ei klapi kuidagi kokku. Hinnang: **

Möödalaskmisi. Kogu film oli mu arvates üks suur möödalaskmine.

Meeldejäävaid stseene. Kiisk Avdjuskol kosjas; mõlema peaosalise (Põld ja Avdjusko) erootilise sugemega suplus.

Tallinnfilm 1984. Lavastaja Olav Neuland. Psühholoogiline ajaloolise taustaga mängufilm. Pikkus 72 minutit.

Sisu (käsikiri Teet Kallas ja Olav Neuland). Küllalt rusuvana mõjuva filmi tegevus toimub - tegevuse järgi arvates - hilissuvel 1944, mil orelimeistri muust maailmast äralõigatud tallu jõuab taas sõda, esmalt saksa sõjaväearsti ja kahe allalastud vene lendurina, seejärel tankilahinguna taluõuel ja põgenemisena. Film on loomuselt peaaegu klaustrofoobselt suletud. Märgata on filmi valmimiseajastu ideoloogilist survet. Hinnang: ***

Näitlejatöö. Filmis osaleb vaid kaheksa tekstiga näitlejat, kellest ainult kahe tegelaskujudel on mingit usutavust (Aarne Üksküla orelimeistrina ja Doris Neuland tema väikse tütrena). Ülejäänud näitlejad teeksid nagu tükitööd... Sulev Luik lendur Dobrjanskina ja Tõnu Kark episoodilise saksa sõdurina omavad veel mingisugustki usutavust, Regina Razuma saksa naisarstina ka vahetevahel, aga muud... Appi-appi... Andrus Vaarik mängib orelimeistri nõdrameelset nooremat poega - lolli näo tegemisest jääb väheks. Ülejäänud osatäitjad polegi näitlejad: sakslast Hansu üritab kehastada ajaloolane Aigar Vahemetsa, kelle kiituseks tuleb küll mainida soravat saksa keelt; pillimees Sven Grünbergi orelimeistri praamivedajast vanema poja kehastus on väga lahja; ja päris tõsine eksitus on laulja Ivo Linna palkamine punalendur Vene rolli... Vaataja purskab hr. Linna ponnistusi nähes sageli tahtmatult naerma ja filmielamus ongi rikutud. Hinnang: *

Pilt (kaamera Jüri Sillart, kunstnik Toomas Hõrak). Hr-d Sillart ja Hõrak on püüdnud anda parimat, mõned kunstilised kaadrid on lausa kaunidki (nt. alguskaader, jõevaateid). Aga see-eest Nõukogudemaal toodetud negatiivfilmi kvaliteet nullib enamasti nende taotlused täiesti - näitlejate näovärv on vaheldumisi normaalne, kollane, punane, sinine ja roheline. Lõpus on kasutatud rohkesti pürotehnikat. Hinnang: **

Muusika (helilooja Sven Grünberg). Märkamatu ja mittemidagiütlev mulin. Hinnang: **

Möödalaskmisi. Mitmed stseenid oleksid võinud olemata olla (nt. naisarsti öine ujumine; episood, kus orelimeistri vanem poeg sööb muna koos koorega ära; koht, kus punalendur Vene puhkeb ootamatult Valgret laulma jt.). Kodustel kontsertidel on ilmselge, et viiulit kääksutatakse niisama ja hiljem on korralik viiulimäng juurde lisatud. Tankid pakuvad sõjaajaloost huvitunuile piisavalt mõistatamist - peale pikka uurimist osutuvad need küllalt kaasaegseteks Nõukogude tankideks, millele vineeri abil on püütud anda Saksa "Tiigreid" meenutav välimus. Tankilahing näib toimuvat ainult Saksa tankide vahel. Lahingus süttib maja põlema, aga kui pere hiljem majast lahkub, on maja jälle korras.

Meeldejäävaid stseene. Linna tormab automaadiga ähvardades kaadrisse; Luik lebab vahetevahel surnukirstus; Üksküla peatab tanki hangu abil; lõppstseen jt.

Tallinnfilm 1984. Lavastaja Olav Neuland. Ajalooline mängufilm. Pikkus 80 minutit.

Sisu (käsikiri Arvo Valton). Selle suhteliselt vähetuntud filmi sisuks on maarahvast võrsunud nõia tee läbi kloostrikooli ja saksastunud eestlastest väikefeodaalide kiusu külavanemaks ning lõpuks ise väikefeodaaliks. Tegevus näib toimuvat peaasjalikult enne 1340. aastat ja lõppevat Jüriöö ülestõusuga, mida peategelane peab vastutahtsi minema maha suruma. Miinuspoolena märgitagu üksikepisoodide piisavat sarnasust sama autori varasema filmiga, "Viimse reliikviaga" (vana feodaali surm alguses, hukatusse viiv poja ahnus, rünnak kindlustatud külale/laagrile, rivaal surmab peategelase, kes jääb ime läbi ellu jt.). Arvo Valton on kusagil intervjuus hiljem öelnud, et osa käsikirja jäi "Tallinnfilmi" piiratud võimaluste tõttu paberile (nt. ammuga maha laskmist olnud raske lavastada, mistõttu filmis tapab peategelane rivaali otsavaatamisega; käsikirja koht "raudrüütlite ja talupoegade lahing" jäeti tehnilistel põhjustel lihtsalt lavastamata jne). Hinnang: ****

Näitlejatöö. Arvo Kukumägi suudab kehastada peategelast, nõiavõimetega Meleleivi päris veenvalt, kusjuures soeng ei lase välja paista Kukumäe suurtel kõrvadel. Õnnestunud on ka veel Jüri Järvet kloostrikooli õpetajana ja Tene Ruubel Meleleivi koduküla esinäitsikuna; pea aegu õnnestunud on Rein Aren külavanemana, Voldemar Paavel külatargana, Toomas Urb Meleleivi vennana, Heino Mandri vana feodaalina ja Ago Roo ordumeistrina. Ülejäänud osatäitmised on tavaline harju keskmine: Egon Nuter ja natuke ülepingutav Jüri Krjukov noorte feodaalidena, Regina Razuma feodaalitütrena, Tõnu Kark sõjasulasena, Paul Laasik episoodilise külamehena ja Enn Kraam preestrina. Ekraanilt vilksatab läbi ka hulk muid tuntud eesti näitlejaid või muidu tuntud inimesi: Aarne Üksküla (munk), Ilmar Tammur (röövel), Rudolf Allabert (sõjamees), Ivo Linna (külamees), Ivo Eensalu (külamees), mitmeid eesti rahvamuusikuid jpt. Hinnang: ***

Pilt (kaamera Edvard Oja ja Viktor Skolnikov, kunstnik Priit Vaher). Üldiselt oli pilt tugev keskmine (v.a mõned kaunid võtted nagu lend üle soo ja paar head loodusvaadet). Mõjus lõppkaader. Hinnang: ***

Muusika (helilooja Sven Grünberg). Lakooniline, liigseid detaile vältiv ja samas lummav. Tundub, et võte lasta laulvatel külaelanikel ekraanil vaid stiliseeritud muusika saatel suid maigutada on kaasa aidanud filmi üldmuljele anda pigem üldine kui mingi konkreetne pilt maarahva olukorrast. Suurepärased laulud (tekstid Hando Runnel), nt. filmi alguses ja lõpus kõlav peategelast iseloomustav "Kes oled sina, kes olen mina...". Hinnang: *****

Möödalaskmisi. Kui film 1984. aastal Eesti kinodesse ilmus, kirjutati filmi möödalaskmistest pikki artikleid. Näiteks "Edasis" loetleti umbes 16 ajaloolist viga. Eriti karjuvad möödalaskmised on mu arvates 19. sajandi külaarhitektuur 14. sajandi külas (sh. klaasaknad), ülikute uusaegsed kostüümid, feodaaliloss keset paksu metsa jne. Vaevalt ka, et Eestis oli 14. sajandil vene hurtasid, ja vaevalt, et nendega üldse võserikus saab jahti pidada. Kinost mäletan ühes stseenis ka telefoniposte ja kaamerarööpaid, mida Tuglase filmikogus olevalt videokoopialt enam leida ei õnnestunud. Võttepaigad on üsna äratuntavad, aga äratuntavus ei häiri (v.a jaht Kadrioru pargis). Filmis külaelanikud suurt muud ei teegi kui osalevad pöörastes rituaalides.

Meeldejäävaid stseene. Nuter oda otsas; Kukumägi tapab Krjukovi pelga otsavaatamisega jt.

Üldhinnang: **** - ere näide sellest, kuidas filmitegijad võivad hea käsikirja tuksi keerata ja kuidas untsuläinud filmi on võimalik hea muusika abil tunduvalt parandada.

3. Lastefilme

Karoliine hõbelõng

Tallinnfilm 1984. Lavastaja Helle Murdmaa. Muinasjuttfilm. Pikkus 74 minutit.

Sisu (käsikiri Helle Murdmaa ja Vladislav Korzets). Muinasjutt pirtsaka kuningatütre ümberkasvamisest, kelle tee armastatu juurde viib läbi ohtude. Igavavõitu. Hinnang: **

Näitlejatöö. Vaatamata eesti filmi kirjutamata seadusele, et pikemates mängufilmides osaleb enamus kogu hetke eesti näitlejaskonna paremikust, on näitlejatöö enamasti lahja ja värvitu. Ainsad meeldejäävad osalised on ehk haldjad (Ines Aru ja Luule Komissarov), sookollid (Jüri Vlassov ja Mihkel Smeljanski) ja mõned röövlid (Urmas Kibuspuu ja Ain Lutsepp). Peaosalisest (Chatrin Bagala) saab veel aru, et ta on veel koolitüdruk ega oska seetõttu eriti näidelda, aga mõnede kutseliste eesti näitlejate pärast on küll lausa piinlik (Rein Aren kuningana ja eriti Martin Veinmann meespeaosalise Kasparina), võib-olla on põhjus viletsas käsikirjas. Hulgaliselt tuntud eesti näitlejaid kõrvalosades. Hinnang: **

Pilt (kaamera Ago Ruus, kunstnik Ronald Kolmann). Mittemidagiütlev, kuigi ilus ja terviklik. Korvab filmi igavavõitu sisu: kui vaatajail väga igav hakkab, võivad nad ära arvata filmimiskohti või grimmi alla peidetud näitlejaid. Hinnang: ***

Muusika (helilooja Olav Ehala). Kuigi kunagi oli aeg, mil umbes kolmandiku eesti multifilmide heliloojaks oli Arvo Pärt, ja kuigi Olav Ehala on mu teada produktiivseim eesti filmihelilooja (kirjutanud muusika vähemalt 59 filmile), ei maksa temast uut Pärti siiski loota. Filmist filmi kõlav Ehala läheb kuidagi tüütuks. Midagi lihtsamat ja selgemat tahaks. Asjaolu, et suurem osa peategelastest kasutab laulmiseks kõrvalist abi (hääled pärinevad sageli professionaalsetelt lauljatelt), peaks midagi väga olulist ütlema. Ja lauludes filmis juba puudu ei tule... Hinnang: **

Möödalaskmisi. Eri võttepaigad näivad teenivat vaid visuaalset ülesannet. Seevastu Eestimaad tundvat inimest lõbustab kindlasti see, kuidas Padises elavad lossilapsed lippavad Jägala joa juurde lammastega mängima, et siis jälle tagasi lipata; või kuidas Padisest satub nagu muuseas Taevaskotta, Vastseliinasse või Rõugesse.

Meeldejäävaid stseene. Padise kloostrikiriku ilus sisevaade; lõbusad sookollid (Vlassov ja Smeljanski); Üksküla päkapikuna; vapustavalt tobe lõppstseen (Veinmann valges ülikonnas) jt.

Tallinnfilm 1981. Lavastaja Helle Murdmaa. Muinasjuttfilm. Pikkus 75 minutit.

Sisu (käsikiri Helle Murdmaa, Helgi Oidermaa ja Olav Ehala (Oskar Lutsu samanimelise muinasjutu põhjal)). Kes ei teaks "Nukitsamehe" muinasjuttu: metsa eksinud lapsed satuvad metsakollide majja, kus sõbrunevad kollilapsega, kelle nad pärast oma koju toovad, kus saab inimeseks. Kuigi käsikiri käib Lutsu tekstiga väga vabalt ringi, on tulemus hea. Kui filmi allegooriliselt tõlgendada, võib sisu vaadata ka kui muulase integreerimist Eesti ühiskonda või kui eestiaegse taluelu ülistust. Hinnang: ****

Näitlejatöö. Nagu sageli juhtub, on negatiivsete tegelaskujude näitlejatöö tugevam. Ita Ever on suurepärane Metsamoor, Urmas Kibuspuu ja ka Tõnu Kark üsna usutavad metsakollid Tölpa ja Mõhk, rääkimata juba Nukitsamehe kehastajast endast, Egert Sollist, noorimast näitlejast eesti filmis (saanud võtetel neli). Üle jäänud osaliste näitlejatöö on suhteliselt hea (Anna-Liisa Kurve Itina, Ines Aru emana ja Aarne Üksküla isana) või rahuldav (Ülari Kirsipuu Kustina, Sulev Nõmmik vanaisana ja muud lapsed). Muusikahuvilisi erutab kindlasti 11-aastane Mihkel Raud Tõnnina. Hinnang: ****

Pilt (kaamera Ago Ruus, kunstnik Liina Pihlak). Üsna meistelik. Üks võimsamaid grimme eesti filmis (metsakollid) - grimmist ja sisevõtete tegemisest räägib tõsielufilm "Episood" (Tallinnfilm 1980). Hulgaliselt filmitrikke (tagurpidi filmitud (nt. puu otsa hüppamine) ja oluliselt kiirendatud kohti (nt. maasikate kasvamine, kuu vupsamine taevasse)). Filmi kvaliteeti pole sugugi mõjutanud kolmandiku algupäraste välisvõtete häving filmibussi avarii tõttu. Hinnang: ****

Muusika (helilooja Olav Ehala). Liigutavad või meeldejäävad laulud. Filmitegijad olevat kartnud, et äkki muutub "Rahalaul" liiga populaarseks - ei muutunud, aeg polnud selleks veel küps. Mitmete laulude saatel tegelased tantsivad (seadnud Mait Agu); tundub, et taludes muiste suurt midagi muud ei tehtudki kui karati muudkui ringi. Hinnang: ***

Möödalaskmisi. Tundub, et metsakollid leiavad rahapaja alles pärast selle tühjendamist. Filmitiitrites pole üldse mainitud elukutselisi lauljaid, kelle laulu saatel peaosalised suid maigutavad (metsamoorina laulab tegelikult Marju Kuut, metsavanana Ivo Linna, emana Heidi Tamme, isana keegi tundmatu bass (Mati Palm?) ja vanaisana Toomas Kõrvits) - oleks olnud kena nad tiitrites ka üles lugeda.

Meeldejäävaid stseene. Rahajagamine, sh. neljakshammustatud raha laual; metsakollide norskamise taktis väänduv maja; lõke vanaisa voodil; lapsed pesevad Nukitsameest jpt. Hulganisti meeldejäävaid ütlemisi: "Minu järel mööda rahapaja rada!"; "Üks on laisk ja teine on loll ja mina pean üksipäini rabama!"; vanaisa räägib, kuidas vanaisa võib olla normaalne, aga poeg loll: "Ei no, ega ma meie perest räägi. See juhtus mujal, hoopis teises külas..." jpt.

Üldhinnang: **** - kahtlemata eesti lastefilmi klassika. Heüülastele peaks filmi eriti südamelähedaseks tegema asjaolu, et üks filmiosaline on nende ridadesse jõudnud.