Delfi Naistelehe peatoimetaja Tiina Kuuler: ''Kuulsustejaht pole minu jaoks.''
Kuupäev: Pühapäev,27.november.2005 kell 20:00:00
Teema: Persoon


Ida-Virust pärit Delfi Naistelehe peatoimetaja Tiina Kuuler eelistab kuulsuse koerakese tervise järele pärimisele intervjueerida meest, kes riistale lisaks tisse tahab.

Millal sa viimati Kiviõlis käisid?

See oli ilmselt oktoobri alguses, kui ma tassisin sealt ära suurema portsu ema tehtud moose, kurgipurke ja kartulit.

Kas sa ei kirjeldaks mulle oma morni ja morjendavat eluetappi kuni 18. eluaastani Ida-Virumaal, kus on vaid tööstusreostus ja venelased?

Kundast pärit Aivi Parijõgi oli ¸urnalistikaosakonnas minu kursuseõde ja me oleme temaga ikka rääkinud, et seepärast me nii vintsked mutid olemegi, et igasuguse jubeda reostusega nii ära harjunud, et niisama lihtsalt meid rivist välja ei vii. Ma ei saa öelda, et ma oleksin Tartus ennast halvasti tundnud, aga see on ikkagi Lõuna-Eesti oma murrakuga. Tallinnas elades tunnen ma, et olen asetunud õigesse kohta. Ma olen pärit segaverelisest suguseltsist ning vene keel ei ole minu jaoks halb ega vihatud keel, vaid keel nagu iga teinegi.

Nüüd, kus sa oled 18 aastat Ida-Virumaalt eemal olnud, kas sa saad aru oma pealinna kolleegidest, miks nad isegi kontserdimaja avamisest Jõhvis ei saa kirjutada ilma, et loetleks kohalikke narkomaane ja rivistaks üles töötud, nagu Postimees seda hiljuti tegi. Sestap ma küsisingi, et kuidas küll sina "mornil" ja "morjendaval" Ida-Virumaal elada said.

Ilmselt üritatakse luua taustainfot, et see ongi see hirmus koht, aga nüüd, mõtle, tehti sinna veel ka mingi kultuurimaja. Ma mõistan, miks nad seda teevad, kuna olen ka tabloidlehtedes töötanud ning saan aru, kuidas sellised artiklid sünnivad. See ei tähenda aga seda, et ma seda moodust heaks kiidan.

Töötades Liivimaa Kroonikas, intervjueerisid sa lesbimissi, kes lootis mehele saada, Delfi tarvis oled sa rääkinud mehega, kes endale tisse tahtis, riistast loobumata. Selle kohta öeldakse küll põlastavalt kollane ajakirjandus, kuid loetakse suure huviga. Mis sind selle kollase poole nii kangesti tõmbab?

Kui ma 1992. aastal ülikooli lõpetasin, oli kollane ajakirjandus alles uus ja huvitav, lapsekingades värk. Lesbiteemaga Eesti ajakirjandusse tulekut loengi ma suures osas enda teeneks.

Liivimaa Kroonika peatoimetaja pani mu ühel päeval fakti ette, et oli mulle reserveerinud koha lesbide jõulupeol, et lähed ja teed sealt loo. Sel peol ma kohtasin aga igasuguseid huvitavaid inimesi, kes siis olid naised, aga kellest nüüdseks on saanud juba ümberopereeritud mehed. See üks pidu oli niivõrd määrav minu jaoks – see tohutult kirju seltskond. Paljudega neist suhtlen ma siiani, olles näinud, millised nad olid mehena ja millised on nad nüüd naisena ning vastupidi. Kui mõnikord tunnen, et Delfis oleks vaja vürtsi lisada, siis otsin mõne vana tuttava üles ja teen temaga loo. Tänu sellele peole ma lihtsalt olen juhtunud tundma suurt hulka transseksuaale ja teisi veidraid inimesi.

Nii et sulle ei ole mingi probleem olla tegija kollases ajakirjanduses?

Nüüd juba on. Mingi aeg ma töötasin Sõnumilehes ja mulle seal hirmsasti ei meeldinud. 1990. aastate algusega võrreldes on kollane ajakirjandus tohutult muutunud, läinud palju sügavamale inimhinge räpasusse. Sel põhjusel ma poole aasta pärast sealt lehest ka ära tulin ja praegu... Kollasel ja kollasel on vahe. Üks asi on, kui ma räägin transseksuaaliga, kes ei taha ei oma nime ega nägu lehes eksponeerida, teine asi, kui ma pean kirjutama mõnest kuulsast inimesest lihtsalt sellepärast, et ta on kuulus, küsima, et kuulge, teie koeral oli eelmisel nädalal köha. Seda ma ise ei salli ja hea meelega ei teeks.

Tänavu kevadel oli Delfis õnnestunud veebibeebi projekti tõttu sinu tähelend.

Mina ju ei sünnitanud!

Aga sina tõid esimest korda Eestis naise arvutiekraanile naelutatud 20 000 silmapaari ette sünnitama.

See oli Delfil tõesti üle aastate vinge projekt, väga edukas.

Said selle eduka läbiviimise eest ka vääriliselt tasutud?

No – preemiat ikka sain.

Vähemalt üks kroon vaataja pealt?

Ei olnud nii suur. Tööd ja vaeva oli muidugi kõvasti rohkem. See sünnituseõhtu – see on olnud mu elu kõige pöörasem ja kiirem aeg. Tähtajast oli kaks nädalat üle läinud ning tol hommikul ma veel küsisin Keiu käest, et kuidas ta tunneb – läheb asjaks või ei lähe. Saan ma Kaberneemele veiniistungile sõita või ei saa. Keiu leidis, et siin ei sünni täna veel midagi. Jõudsin mina Kaberneeme, kus hakati just mõnusalt veine lahti korkima, kui Keiu helistab, et nüüd läheb jamaks. Jõudsime temaga teine teiselt poolt Tallinna ühel ajal sünnitusmaja ette. Järgmist kahte tundi mäletan nagu läbi musta udu, sest kõik käis nii ruttu. Seadsime tehnika üles ning jättes Keiu sünnitama, tormasime toimetusse. Lülitasime kaamera sisse – issand jumal, ta on juba vees ja juba läheb lahti. Ma tundsin, et kahest käest on armutult vähe, et saata välja pressiteateid ning panna artikleid üles, sest andmeuuendusi vastavalt sünnituse käigule oli ruttu vaja. Kaks tundi ma ainult ähkisin ning kui poiss oli sündinud ja ämmaemand kinnitanud, et kõik on korras ning mina sain lõpuks punkti panna, ma lihtsalt kukkusin ümber. Mul ei ole elu sees nii kiire olnud.

Sul läks isegi hästi. Läti veebibeebi sündis kodus ja nii kiiresti, et ämmaemand ei jõudnud kohale ning toimetajal tuli endal sünnitus vastu võtta. Delfi naisteleht kuulutas hiljuti välja romantiliste lugude konkursi "Murtud südamete lood". See projekt on sul pärast veebibeebit köki-möki läbi viia.

See konkurss toimub meil viies aasta, kuid tänavu tahame lugudest ka raamatu välja anda. Võib öelda, et "Murtud südamete lood" on minu erahobi. Ma tahan, et noortel algajatel kirjutajatel oleks koht, kus saaks ennast avaldada. Kui mina noor olin, siis meil oli see võimalus, tänapäeval enam mitte.

See on hästi lahe, kuidas inimesed oma südamevalu paberi peale panevad.

Muidugi saadetakse ka väga koomilisi lugusid, kus on kamin ja küünal ja karunahk ja veinipokaal ja pisarais neiu karunahal, kes on jäänud sinna nii üksi, nii üksi. Aga ka selliste lugude läbilugemine on mulle omaette hasart, mulle meeldib.

Sinu süda on ikka ühes tükis, ma loodan?

Eks ta ole ühte tükki kasvanud, selles mõttes, et nooruses on ju meie kõigi süda ikka purustatud.

Ja kuulub see süda jätkuvalt su mehele, Kesknädala peatoimetajale Allan Alakülale?

Jah.

Kuidas teie, kaks Tartus õppivat idavirulast kokku saite? Bussijaamas kodukandi bussi oodates?

Ei, meie saime kokku Kallaste teeristis. Hääletades. Tema seisis ristis juba ees, kui mind auto seal maha pani. Hääletaja reeglite kohaselt peab viimasena saabuja minema "rivi" lõppu. Hääletajaid oli aga üsna mitu ning ma poleks enne südaööd sealt liikuma saanud. Astusin kõige ees seisva poisi juurde ning ütlesin, et mehi võetakse sitasti peale, mina aga ei viitsi seal lõpus passida, hääletame koos. Minul oli sel ajal kaelarott.

Mis asi?

Rott elas kaelas, niisugune ilus. Meid võeti autosse ja rott ronis Allanile põue, tema meelest oli see midagi väga jälki. Ma olin seega tütarlaps, kes koos oma rotiga talle täiesti ajudele käis. Selgus, et me elame vastasühikates ning paari päeva pärast oli ta mul ukse taga ning kutsus sünnipäevale. Enam-vähem sellest hetkest me koos olemegi.

Eesti Ekspress on Alaküla iseloomustanud kui kirglikku meest, kes sõimab, nii et tükid taga. Sinu tervikliku välimuse järgi otsustades poliitikute sõimamisega ta õnneks piirdubki.

Sõimab ta jah, kuid tõesti ainult kodust väljaspool. Ilmselt saab ta seal oma sõimamised ära sõimatud. Aga põikpäine on ta küll, nii et ma olen mõelnud, üritades erapooletult vaadata, et seda meest ma vaenlaseks küll ei tahaks.

Võtsin hommikul natuke Rimi sooduspakkumiste rämpsposti kaasa, et sinu kui veiniklubi juhatusse kuuluva asjatundja käest küsida, näiteks see vein – Itaalia Mpv-kvaliteetvahuvein Asti Abbazia DOCG 7,5% – hiina keel, millest ma midagi aru ei saa – kõlbab see üldse juua? Sooduspakkumisega 72 krooni ja 90 senti.

Selle raha eest saab täiesti korraliku tavalise kvaliteetvahuveini – Asti kaubamärk on see, mida alati julgelt osta võib.

Kuidas sa selles veinimaailmas orienteerud, see on ju meeletu. Veiniosakonna müüjadki ei oska suurt midagi kosta, et see on punane, aga see on valge vein. Paremal juhul ka seda, et tegemist on kuiva veiniga.

Kui sa oled ¸üriis ja maitsed 60 veini ära ning niimoodi juba aastaid, siis midagi jääb ka külge.

Sa kuulud siis nende hulka, kes veini pokaalis loksutavad, nuusutavad, lonksavad ja sülitavad – pimetestijate hulka.

Just. Kuid mina jaksan päevas ühe ¸ürii üle elada, aga on ka spetse, enamasti mehed, kes enne lõunat 60 veini ja pärastlõunal veel 60 veini ära proovivad. See on mulle hobi, kuid mitte selline, et ma nüüd endale kalleid veinikeldreid soetama hakkaks. Võib-olla vanemana hakkangi. Esialgu on ta rohkem friigihobi ja las ta olla – head veini on ju hea juua.

Sa oled sabapidi ka televisioonis, paaride suhet reality-show´s testiva Malaisia-sarja stsenarist. Tõsielusarju tuleb kui Vändrast saelaudu ja turgu näib jätkuvalt olevat. Kaua veel?

Kui casting´ule ei hakka enam inimesi tulema, siis on ilmselt turg otsas. Esialgu jätkub aga ka sellisele radikaalsele sõule nagu "Naistevahetus" osalejaid, vaatajaid ja kommenteerijaid – issand jumal, mis Delfis toimub naistevahetuse artiklite all! Me oleme purustanud igasugused lugejarekordid. Eilne päev (kolmapäev – toim.) oli täiesti üle mõistuse! Delfi naistelehes pole elu sees olnud niisugust külastajate kommentaaride hulka!

Suures osas laussõim kindlasti...

Ei ole! Me oleme saanud jube palju kirju, kus soovitakse seda paljulapselist peret aidata. Naistelehes, kus ilmuvad lood inimsuhetest, mitte poliitikutest, on kommentaaride tase palju kõrgem. Naistelehe lugejaskond on ka nõksa vanem, päris puberteedid naistelehte ei loe. Nii et mina ei kurda.

"Naistevahetust" toimetas Ida-Virust pärit Tiina Kruus. Kui seda sulle pakutaks, võtaksid vastu?

Ma ei tea, kas ma kolmandat hooaega tahaks teha, aga sellised inimestevahelised asjad ja hõõrumised pakuksid mulle saatena huvi küll. Eriti kui need inimesed ei ole a priori kuulsad inimesed. Mulle ei valmista mitte mingit raskust minna külaraamatukogu juhataja juurde ja teha temaga lugu. Aga kui ma pean minema mingi poptähe juurde, siis ma tunnen ennast õudselt halvasti. Mulle ei meeldi, selle jaoks on teistsorti ajakirjanikud, kellele meeldib kuulsusejaht.

Kas ise "Naistevahetusse" läheksid? Ma kujutan ette, millise vaatajamenu osaliseks need saated saaksid...

Mul puudub vajadus sinna minna. Minnakse, et oma pereelu proovile panna, nii nad väidavad. Selle kuu ajaga, mis ma Malaisia-sarja pärast kodunt ära olin, sai meie pereelu juba proovile pandud, selles mõttes, et kuhu lapsed paigutada ja nii edasi. Ma olen kohanev tüüp, küll ma hakkama saaks, kuid ma olen liiga "rikutud". Ma ei saaks olla saates mina ise, sest ma hakkaksin kohe mõtlema, et kuidas see teles välja paistab, et äkki ma viskaks mõne taldriku vastu seina, et oleks lahedam ja saade oleks müüvam. Nii et minust ei oleks tolku.

TIIA LINNARD
Laupäev, 26.11.2005





See artikkel pärineb lehelt Põhjarannik
http://www.pohjarannik.ee

URL selle artikli jaoks on:
http://www.pohjarannik.ee/modules.php?name=News&file;=article&sid;=1691