Vedurid lähenesid kurvis teineteisele nagu kaks kummitust. Et asi on halb, nägid mõlemad juhid. Põhja tõmmatud hädapidurist polnud abi. Kaks rongi põrutasid sadakond meetrit Tallinna Balti jaama perroonist teineteisega kokku.
Oktoobrikuu esimesel laupäeval, 25 aastat tagasi, toimus Eesti raudtee ajaloo rängim õnnetus. Hukkus üheksa ja viga sai 46 inimest. Ometi on tänini kogu katastroofist avalikkusele ilmunud vaid üheksa rida järgmise päeva Rahva Hääles: «4. oktoobril 1980 oli Tallinna raudteejaamas tehnilistel põhjustel linnalähedaste elektrirongide kokkupõrge, mis tõi endaga kaasa inimohvreid. EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu avaldavad sügavat kaastunnet hukkunute perekondadele ja sugulastele ning kannatanud reisijatele.»
Oli palgapäev
Saatuslik laupäev erines teistest vaid selle poolest, et Balti jaamas oli palgapäev. Kassa juurde kibelesid ka vedurijuht Pjotr Sapunov (29), kellele see oli ühtlasi esimene tööpäev pärast puhkust, ja tema verinoor abi Aadi Mäe, kes tähistas just oma 19. sünnipäeva. See oli meestele esimene ühine tööpäev, varem polnud nad paaris sõitnud.
Kui veerem hommikul depoost Tallinna poole kulges, sisenes ootamatult kabiini kontroll. Prooviti mitmel korral pidureid ja mehed vastasid rutiinsetele küsimustele. Kõik oli korras.
Rong läks liinile, nühkides Balti jaama ja Klooga ranna vahet terve ennelõuna. Käidi lõunal ja kell 15.01 veereti taas Balti jaama üheksandale teele, et alustada 15.21 reisi Vasalemma. Meestel läks kiireks palgakassasse jooksmisega. Poleks rongijuhid seda teinud, oleksid mõlemad nädalavahetuseks rahata jäänud.
Hingeldades jõudsid mehed rongile tagasi. Kell liikus halastamatult. Väljumiseni oli jäänud vaid viis minutit. Selle ajaga tuli toimetada automaatsuseni treenitud veduri kontroll. Kõik toimis, ent graafikust oldi juba maas. Rong läks liikuma 15.23.
Surmasõit algab
Samal ajal lähenes Paldiski poolt kell 15.20 Balti jaama jõudma pidav elektrirong. Juba enne Lilleküla jaama oli selge, et õigel ajal Tallinna ei jõuta ja Tallinnast samale teele väljuv rong tuleb sundida hilinema.
Vedurijuht Anatoli Miljutin (41) ja temast kaks aastat noorem, teist päeva tööl olnud abi Stanislav Sumiševski sõitsid jaama sisenemisel lubatud kiiruse piiril – 39 km/h. Sekundid jooksid. Saatuslik hetk lähenes.
Depoos töötanud Jaan Talak mäletab juhtunut nõnda: «Palga kätte saanud, jäin koos töökaaslasega üheksandale perroonile juttu ajama. Seisime jaama poolt esimese vaguni juures. Panin tähele, et sellelt teelt peaks 15.21 minema Vasalemma rong. Kuulsingi selja taga uste sulgemise sisinat. Sinna vaadates olid rongiuksed siiski lahti. Et olin ka ise viis aastat rongijuht, viskasin pilgu automaatselt valgusfoorile. Nägin kindlasti, et fooris põles punane. Kuna rong seisis veel paigal, arvasin, et ega ta enne rohelist teele lähe. Sahin oli õhu laskmine uste ventilaatoritesse, et kiirustada rongile tõttajaid – seda nippi kasutasid rongijuhid üsna tihti.»
«Jätkasime sõbraga juttu. Minuti-paari pärast sisises selja taga uuesti,» jätkab Talak. «Nüüd sulges rong tõepoolest uksed. Valgusfoori ma ei vaadanud. Järsku ütles sõber, et vaata, kas mitte punane ei põle!»
Rong oli jõudnud sõita paarkümmend meetrit. Jaan pani jooksu, tehes peatamismärguandeks kätega ringe. «Teadsin, et vedurijuhi abi peaks olema uksel ja paneb ehk mind tähele. Aga ei midagi.»
Pauk ja metalliragin
Vedurijuhi abi Aadi Mäe seisis tõesti lahtisel veduriuksel ja jälgis, et rongi sabaosas oleks kõik korras. «Nägin küll kätega vehkivaid inimesi, aga oletasin, et need on hilinenud reisijad,» on ta tunnistanud.
Kui rongi saba perrooni otsast möödus, tõmbus ka vedurijuhi abi kabiini. Esiaknast paistev vaatepilt pani ta juuksed püsti tõusma. Paari sekundi pärast oli vastutulev vedur juba nende kabiinis.
Metall ragises, aknad lendasid klirinal eest. Suurema kiirusega liikunud Paldiski rongi vedur tõusis kui vedrust Tallinna rongi katusele. Tema kabiin purunes täielikult. Mõlemad rongijuhid hukkusid seal kohe. Ka Mäe paarimees Sapunov litsuti konservi. Mäe enda näos oli killupudiks murenenud aknaklaas.
Reisijad raua vangis
«Haarasin kätega näost, seal oli ainult suur vereklomp,» meenutab mees. «Tundsin, kuidas maailm silme ees punaseks tõmbub.» Nähes kolleegi rusude vahele litsutuna, suutis ta siiski läbi silma tikkuvate verenirede leida kabiinist raudkangi ja vedurijuhi vabastada.
Mõlema rongi esimesed vagunid jooksid rööbastelt maha.
«Kuulsin järsku teravat vilet, tundsin pidurdust ja tugevat lööki,» räägib tollal 44aastane tallinlanna Tiina, kes istus jaama sisse sõitnud rongi esimeses vagunis.
«Klaasid purunesid kõva pauguga. Minu peale hakkasid vajuma pingid. Jalad jäid pinkide vahele kinni,» kirjeldab ta, kuidas keegi aitas ta pinkide raskuse alt välja ja kuidas ta murtud pöialiigesega vaevaliselt aknast välja ronis.
«Käis pauk, maailm hakkas nihkuma ja mind haaras meeletu valu,» meenutab Zoja, kes oli üheksa-aastase pojaga enne jaama tamburi suunas liikunud. «Teadvust ma ei kaotanud. Küll tundus aeg, kui päästjad minuni jõudsid, igavikuna.»
Samas vagunis istunud Juulia: «Istusin üsna vaguni eesotsas ja kaotasin kohe pärast lööki teadvuse. Toibusin ei tea mis aja pärast küliti pingil olles ja tundsin, et minu all on laip. Otse minu kõrval ohkas väga nõrgalt keegi naine. Proovisin end liigutada, see ei õnnestunud – mingi raud surus raskelt peale.»
Tallinnast väljunud rongi esimese vaguni reisijad pääsesid pisut kergemini.
«Kohti oli laialt,» meenutab tollal 18aastane Svetlana. «Olime saanud sõita ehk 100–120 meetrit, kui rataste alt kostis pidurite krigin ja kohe seejärel kõva pauk. Vagun vajus kohe jumala viltu. Ometi said kõik meie vaguni reisijad kiiresti välja ja silmanähtavaid vigastusi ei paistnud kellelgi.»
Segadus päästmisel
Kuigi katastroofipaigale paisati kõik Tallinna päästejõud: 14 kiirabibrigaadi, 120 päästjat, 70 transpordimiilitsat, 50 tegelast sisekaitseorganitest ja kaks tuletõrjebrigaadi, ei sujunud päästetööd kuigi ladusalt.
Ehkki kokkupõrge vedureid ei süüdanud, tekitati tuleoht hiljem, kui hakati lahti keevitama vaguni katust ning süttis selle puitkonstruktsioon ja soojusisolatsioon. Tuletõrje sai väljakutse 40 minutit pärast katastroofi.
Meenutab tollal tuletõrjes töötanud Tõnis Pajo: «Kõikjal vedeles veriseid kaltse ja igasugust kraami. Lahtikeevitatud vagunikatuse kaudu jõudsime kannatanuteni. Lasime neid nööriga maa peale, kus ootasid arstid. Meelde on jäänud surnud noor tüdruk ja keskealine mees. Leidsime nad esimesest tamburist. Vedurijuhi ja tema abi surnukehad jäidki meist rusude vahele – me ei saanud neid lihtsalt kätte…»
Viimane kannatanu viidi õnnetuspaigalt minema rohkem kui kaks tundi hiljem. Ka valitsuskomisjoni hilisem aruanne tõdeb, et päästeüksuste omavaheline tegevus oli koordineerimata ja päästjad rohkem segasid, kui aitasid üksteist.
Karistused ja preemiad
Ehkki musti Volgasid seisis Balti jaama perroonil rohkem kui kiirabiautosid, ja ajakirjandust oli võimalik kontrolli all hoida ähmaselt inimohvritest rääkiva EKP Keskkomitee teatega, ei saanud olnut olematuks teha.
Võimuorganid nägid ränka vaeva, et toimunu maha vaikida. Kõigile hukkunuile korraldati matus riigi kulul. Hukkunute ja kannatanute peredele otsiti paremaid elamistingimusi.
Raudteeametnikele lajatati noomitusi, küll viimaseid ja valje, aga aadrit ei lastud. Ametimehed jäid oma kohtadele.
Vedurijuht Pjotr Sapunovi randmete ümber sulgusid aga käerauad juba Balti jaamas. Et klaasikildudega nägu vigastanud Aadi Mäe viidi kiirabiga haiglasse, vahistati tema pärast haiglaravi.
Ehkki tänini on üheselt ümber lükkamata võimalus, et segadust võis külvata ka vale foorituld näidanud jaamakorraldaja, viisid uurijad õnnetusest eluga pääsenud vedurijuht ja tema abi viimaks ülestunnistuseni, et kumbki neist ei vaadanud valgusfoori.
Pjotr Sapunov mõisteti vangi üheksaks aastaks ja Aadi Mäe kuueks. Tõsi, viimase armuandmispalve rahuldati aasta pärast. Sapunov aga istus trellide taga kaks aastat ja kümme kuud.
Veel katastroofiga samal kuul, 28. oktoobril, jagas Ülemnõukogu Presiidium aga silmapaistnud seltsimeestele rahalisi autasusid.
Samal lehel absoluutses punases tipus seisnud Arnold Rüütli ja Artur-Bernhard Upsiga seisid ka Eesti Raudteekonna ülema asetäitja R. Toding ja Eesti Raudtee liiklusosakonna juhataja V. Sammel, kellest esimesele määrati 150 ja teisele 100 rubla preemiat. Ikka seoses selle sama õnnetusega, mis nõudis üheksa inimese elu.
Olukorrast raudteel
1980. aasta ei olnud Balti Raudtee Eesti Raudteekonnale hea aasta. Raudteelased jõid. Aasta jooksul oli tabatud 380 purjutajat, mida kroonis Tabivere jaamakorraldaja otsetransport tööpostilt kainestusmajja. Tallinna Ülemiste jaamast pandi pihta terve vagun konjakit.
Varasügisel oli vaid juuksekarva kauguselt möödunud totaalne katastroof Tartus, kus teeharule, millel seisis triiki täis kütuseešelon, juhiti eksikombel reisirong.
Sama lähedal oli tragöödia Rakke–Vägeva teelõigul, kus avastati täiesti purunenud relss pooljuhuslikult mõni tund enne kiirrongi läbisõitu.
Saatuse irooniana toimus just paar päeva enne traagilist 4. oktoobrit raudtee parteikoosolek, kus oldi eufoorias olümpiamängudeks võetud ja täidetud sotsialistlikest kohustustest ja kiideti Brežnevi rahuarmastavat kurssi. Tõsi, eelloetletud faktid pälvisid printsipiaalse kriitika. Rahulolevalt tunnustati ohutuse tagamiseks 65 erineva komisjoni loomist.
Katastroofis hukkusid
Anatoli Miljutin (41), Stanislav Sumiševski (39), Ivan Borodatš (25), Robert Leetberg (50), Ljudmila Koval (36), Inga Bolaštšenko (17), Sirje Balantsev (28), Zinaida Poliponis (67) ja Meit Rosin (72).
4 kommentaari
Liikuma hakanud rongi nähes sajatasin omaette, et maha jäin. Peale pauku oli hea meel, et peale ei jõudnud. Pilt oli ikka üsna kole. Päästjad tassisid inimesi kanderaamidel kiirabiautode juurde, kui arst vaatas et surnud, siis kallati raamil olnu sinnasamasse asfaldile räntsti kummuli ja liduti tagasi.
Ebakompetentsusest see artikkel kahjuks kubiseb! Kahju, et nii tõsise õnnetuse asjus on loo kokkupanek usaldatud lapsele!
Balti jaama palgapäev - tule taevas appi - mis see võiks olla!!!??? Balti jaam pole kunagi olnud mingi firma või ettevõte, seda enam selle palgapäevas osalevad vedurijuhid!
Kokkupõrkes ei osalenud mitte ühtegi vedurit, millest loos kirjutatakse! Toimus kahe elektrirongi kokkupõrge ja veduritega ei ole selles juhtumis mitte mingisugust seost.
Jaamakorraldajale viitamine, kes justkui "näitas vale foorituld" on eriliselt absurdne! Kust võtab loo kirjutaja arusaamise, et jaamakorraldaja üldse näitab miskit foorituld??? Kuidas peaks kirjutaja ettekujutuses sihuke asi välja nägema? Balti jaamas polnud ei sellel traagilisel 4, oktoobri 1980 päeval ega ka tänasel ajal jaamakorraldajat traditsioonilises mõistes. Sealset liiklust juhitakse kaugjuhtimise teel ja samuti toimus see ka sel õnnetul päeval.
Kui keegi soovib, võiksin selle Eesti viimaste aegade suurima inimohvritega raudteeõnnetuse asjalood täpselt kirja panna. Avaldatud artikli kirjutaja on kahjuks äärmise pealiskaudsusega suhtunud faktidesse ja kokkukirjutanud loo, milles sündmuse enda tegelikkusega paraku üsna vähe realistlikke seoseid. Ka viide ühele perroonil seisnud vedurijuhile on eriliselt häbiväärne, sest see inimene (isegi nimi ära toodud) on tänaseks surnud ega saa enam ümber lükata väiteid, mis kirjatükis toodud. Toodud tema tsitaadi lõpuosa ei ole adekvaatne! Ükski vedurijuht niimoodi ei saa väljendada, see on absurd!
Inimene on vahel ennatlike tegevuste ohver ja kahjuks oli nii ka sel korral.
Veel üks märkus - kui räägitakse õnnetuse ohvritest, mis on erakordselt delikaatne teema, siis tuleb olla väga korrektne! Toodud ohvrite arv ei ole õige! Ohvrite arve oli tegelikult ju suurem! Miks loo kirjutaja vale teavet avaldab?
Ebakompetentsusest see artikkel kahjuks kubiseb! Kahju, et nii tõsise õnnetuse asjus on loo kokkupanek usaldatud lapsele!
Balti jaama palgapäev - tule taevas appi - mis see võiks olla!!!??? Balti jaam pole kunagi olnud mingi firma või ettevõte, seda enam selle palgapäevas osalevad vedurijuhid!
Kokkupõrkes ei osalenud mitte ühtegi vedurit, millest loos kirjutatakse! Toimus kahe elektrirongi kokkupõrge ja veduritega ei ole selles juhtumis mitte mingisugust seost.
Jaamakorraldajale viitamine, kes justkui "näitas vale foorituld" on eriliselt absurdne! Kust võtab loo kirjutaja arusaamise, et jaamakorraldaja üldse näitab miskit foorituld??? Kuidas peaks kirjutaja ettekujutuses sihuke asi välja nägema? Balti jaamas polnud ei sellel traagilisel 4, oktoobri 1980 päeval ega ka tänasel ajal jaamakorraldajat traditsioonilises mõistes. Sealset liiklust juhitakse kaugjuhtimise teel ja samuti toimus see ka sel õnnetul päeval.
Kui keegi soovib, võiksin selle Eesti viimaste aegade suurima inimohvritega raudteeõnnetuse asjalood täpselt kirja panna. Avaldatud artikli kirjutaja on kahjuks äärmise pealiskaudsusega suhtunud faktidesse ja kokkukirjutanud loo, milles sündmuse enda tegelikkusega paraku üsna vähe realistlikke seoseid. Ka viide ühele perroonil seisnud vedurijuhile on eriliselt häbiväärne, sest see inimene (isegi nimi ära toodud) on tänaseks surnud ega saa enam ümber lükata väiteid, mis kirjatükis toodud. Toodud tema tsitaadi lõpuosa ei ole adekvaatne! Ükski vedurijuht niimoodi ei saa väljendada, see on absurd!
Inimene on vahel ennatlike tegevuste ohver ja kahjuks oli nii ka sel korral.
Veel üks märkus - kui räägitakse õnnetuse ohvritest, mis on erakordselt delikaatne teema, siis tuleb olla väga korrektne! Toodud ohvrite arv ei ole õige! Ohvrite arve oli tegelikult ju suurem! Miks loo kirjutaja vale teavet avaldab?