Oli ka varasem katse lepingust lahkuda – 1993-94.a., mis oli mäletatavasti „külma sõja“ lõppemise järgne aeg, mil Nõukogude Liidu satelliidid jäid üksi suurde poliitikasse hulpima, ent USA toonane president Bill Clinton sai siis Põhja-Korea ikkagi n.ö. kontrolli alla. 2003.a. seisust aga tasub mainida Afganistani ja Iraagiga juhtunut ning lisada jutud Iraani ja isegi Liibüa tuumarelvast. Ühed võivad, teised … Fakt on see, et 2003-7 toimis läbirääkimiste formaat Kaug-Ida kuuik ehk kaks Koread, USA, Venemaa, Hiina, Jaapan, mis paraku katkes. Samas ja samuti 2003.a. alanud ning Euroopa suurriikide poolt veetud Iraani formaat viis oma töö 2015.a. edukalt lõpule.
Loogika pakub, et noorukina tuumarelvaga suures poliitikas vehkima harjunud Kim Jong Un sooviks, et kordunuks 1993. aasta algus, mil tema vanaisa Kim Il-sung (suri juulis 1994) sai n.ö. jutusoonele USA uue presidendiga.
Sedapuhku asus Valgesse Majja aga sootuks teistsuguse käitumismaneeride ja kõnepruugiga mees, kes tagatipuks andis selgelt märku, et teda huvitab kogu maailmas just see kant – mäletate kaitseminister Mattise (ja kogu Trumpi meeskonna!) esimest välisturneed! Reageerida uuele käigule saab alati mitmel moel.
Et Pyongyang just musklite mängu vastuseks valis, tulnuks ette näha, ent – kõiketeadev Lääs möönab ju sedagi, et pole teada Kim Yong Uni täpne vanus ega seegi, kas ta on välismaal õppinud! Kuna kohe kerkis päevakorda Põhja-Korea-USA vastasseis, pole kuuiku uut kokkuvõtmist tõsiselt arutatudki! Jällegi ütleb loogika, et väljapääs on pigem just selle uues kokkuvõtmises, sest nurkapandu peab tunnetama, et mõni võib teda mõnes asjas ka toetada.
Ootamatul kujunenud olukorras on suureks õli tulle valajaks silmatorkavalt sõjajanune ajakirjandus (üksikuid poliithulle on alati jagunud), sest senine jutt – (nõrk) Obama ei kasutanud ära võimalust Süüriat pommitada – on nüüd asendunud nõudmisega, et tehku Trump ometi midagi. See, mis igapäevaselt ja jätkuvalt Süürias, Iraagis, Jeemenis, Liibüas toimub, on nagu pühitult unustatud. Väidetav avalikkus tahtvat midagi värsket, midagi uut! Justkui poleks mingi vahet näiteks Iraani ja Põhja-korea vahel!? Propagandal ja propagandal peaks ikkagi olema vahe nii kardinaalselt erinevates situatsioonides. Ebareaalse sõnavahuga on lugu teine – ta on alati nagu on.
Hea seegi, et USAs annavad tooni rahulikud mehed – kindral Mattis ja ärimees Tillerson.
Reakodanikul on aga aeg taibata, et Kimil on lihtne ja just Guami üle on vahutada, sest sinnani küündimise võime on tal olemas – elik ta mõtleb veel reaalsetes raamides. Alustada „Guami sõda“ on selgelt palju tahta ehk siis – aasialik propagandavaht peab varem või hiljem asenduma reaalse jutu ja läbirääkimistega, milles osalevad kõik suured ja kus suunaks kontaktide taastamine kahe Korea vahel. Silme ees mõistagi see, kuhu kontaktid kahe Saksamaa vahel välja viisid.