Huvitavat lugemist Pelgulinnast
Pelgulinna ajaloo teemal on trükis ilmunud:
Robert Nerman “Pelgulinn.” 2000 Tallinna Raamatutrükikoda
Robert Nerman “Jalutaja teejuht - Põhja Tallinn.” 2006 Solnessi Arhitektuurikirjastus
Jaak Juske “Pelgulinna aja lood.” 2016 Randvelt Kirjastus
Pelgulinna lipu lugu
Sügaval stagnaajal, 1980. aasta paiku tegi Pelgulinnas elav sõpruskond mitteametliku Pelgulinna lipu, mis meenutas kaugelt kaedes sini-must-valget, ärritades seega toonaseid võime. Teha ei saanud nad aga midagi. Nimelt on lipp must-valge, keskel laiutab aga suur auk, kust õige nurga alt õige ilmaga vaadates paistab sinine taevas.Lipu idee autorid olid Hellat Rumvolt ja Andres Rammo. Lipu õmbles Toomas Aru, kes tegi mitu erinevas suuruses lippu. Esimene lipp kingiti ühele sõbrale sünnipäevaks 1981. aasta alguses.1982. aasta kevadel oli üks sõpradest minemas teenima aega nõukogude armees. Tema ärasaatmispeo ajal tõmmati üks lippudest Lääne-Harjumaal asuva keskaegse Padise kloostri torni. Lipp sai seal lehvida alla poole tunni, siis jõudis Keilast kohale miilits, kes nägi kaugelt sini-must-valget trikoloori. Noored viidi Keila miilitsajaoskonda, kus nõuti aru, et mis lipp see on. Vastuseks kõlas, et tegemist on EÜE rühma lipuga. Lipp küll konfiskeeriti, mingeid sanktsioone õnneks aga ei järgnenud.Pelgulinna lipp oli sõpruskonnal möödunud sajandi lõpus kaasas mitmel sünnipäeval, lauluväljakul peetud vastlapidudel ja Tartus Propelleri kontserdil. Paari aasta eest lehvis see ka Pelgulinna päeval. 2016. aastal aga oli Pelgulinna lipp juba asumipäeva avarongkäigu eesotsas.
Posted 1st June 2016 by Jaak Juske
Pelgulinna lood: detsembrimäss ja verine mees
Kolde puiesteel elav Piret Mäeniit rääkis põneva loo Pelgulinna seosest 1. detsembri 1924 kommunistide riigipöördekatsega.
Pireti vanaema Ell elas toona Grigori (tänane Õle) 31 majas. Kui Ell 1. detsembri hommikul tööle hakkas minema, leidis ta oma maja trepikojast haavatud mehe. Too palus end võimudele mitte üles anda. Ell ütles, et ei taha politseiga sehkeldusi ja lubas mehel end mitte rohkem kui pool päeva keldris korda seada. Ell avas mehele keldri ukse ja läks ise vanalinna tööle. Kui ta pärastlõunal tagasi jõudis, oli haavatud mees kadunud, kuid verd oli keldris mitmel pool.
Pireti räägitud lugu meenutas mulle hiljuti nähtud vana fotot sellest, kuidas 1964. aasta 1. detsembril avati Pelgulinnas Telliskivi 21 puumajal mälestustahvel. Nimelt oli seal tegutsenud õli- ja värvivabriku Extraktor kontoris asunud 40 aastat varem riigipöörajate staap pärast seda, kui neil Tõnismäelt lahkuda tuli.
Posted 2nd June 2013 by Jaak Juske
Pelgulinn tules 1944. aasta 9. märtsi nõukogude lennuväe õhurünnakus
Tallinnale said mitmed Pelgulinna piirkonnad, eelkõige Telliskivi ja Mulla tänava vaheline ala ning Kolde puiestee ümbrus suuri purustusi. On ime, et vanast puitasumist suurem osa selle õuduste öö tervena üle elas.
Pelgulinna majad olid saanud kergemaid purustusi juba punaarmee 1943. aasta õhurünnakutes. Näiteks hävisid 23. märtsi pommitamises Peeteli kiriku imeilusad klaasist altarimaalingud. See kõik oli aga eelmäng 1944. aasta märtsipommitamisele.
Tõnu Vennikas on meenutanud, et Kolde puiesteel läks tol ööl tulekahjudest kuumus niivõrd suureks, et asfalt hakkas sulama. Tuhaks põles Kolde puiestee, Roo, Timuti ja Ristiku tänava vaheline puumajade kvartal, mille asemele 1950. aastate alguses Kolde lasteaia hoone ehitati. Sellest kvartalist säilis vaid üks vana puumaja Roo ja Timuti tänava nurgal. Pihta sai ka maja tänase Maisi Pelguranna-suunalise bussipeatuse kõrval Kolde puiestee ääres. Täna on sel kinnistul uus eramaja. Ristiku tänava äärde jääva kõrvalmaja sein sai aga õhulöögist tõsiselt viga. Maha põlesid ka Kõrre tänava raudtee-poolsed majad. Suure arhitektuurilise väärtusega tänane Ristiku põhikooli hoone ja Oma Kolde majad said küll keskmisi purustusi, kuid elasid õnneks siiski karmi õhurünnaku üle.
Telliskivi ja Mulla tänava vahel tänase mööblimaja ümbruses asusid sõja ajal ilusad puumajad suurte aedadega. Märtispommitamises hävisid majad aadressiga Telliskivi 11, 13, 15, 16 ja 18 ning Mulla 3, 4, 5 ja 7. Peeteli kirikus purustas õhulöök aknad ja valgustid, pühakoda ise jäi õnneks püsti.
Paldiski maantee ääres sai pihta makaronivabrik Capri (Paldiski mnt 46) ja hipodroomi hooned.
Nagu juba öeldud, sai suur hulk Pelgulinna maju märtsipommitamises keskmisi kahjustusi: purunesid aknad, osaliselt katus või mõni sein. Õnneks kukkus mitu pommi lagedale alale.
Kuna Pelgulinn oli toona tänasest oluliselt väiksem, võib öelda, et hävis umbes kümme protsenti asumi hoonestusest.
Kõige traagilisem on aga see, et märtsipommitamises hukkus veerandsada pelgulinlast.
1944. aasta märtsipommitamine oli selgelt terrorirünnak. Seda tõestab kõnekas fakt, et samal ajal seisis Kopli kaubajaamas Saksa sõjaväe laskemoona vedav kaubarong. Seda venelased aga ei pommitanud.
Fotol Ristiku tänava koolimaja pärast pommitamist.
Posted 8th March 2013 by Jaak Juske
Peeteli kiriku lugu - imeilusast pühakojast Telefilmi stuudioks ja taas pelgulinlaste kirikuks
Koos Pelgulinna laienemise ja selle elanikkonna kasvuga tõusis 1930. aastatel päevakorrale EELK Tallinna Peeteli koguduse kiriku küsimus. 1930 kinkis koguduse liige Gotlib Luss kogudusele krundi Väike-Kalamaja (praegu Kesk-Kalamaja) 5. Koguduse nõukogu otsustas rajada krundile kiriku, kuid linnaehituslikel põhjustel polnud võimalik seda sinna ehitada.
Ajutiseks lahenduseks sai Tarabella (Timuti) 26 asunud endise makaronivabriku ruumide kohandamine kirikuks. Töö tegi kergemaks asjaolu, et enne vabrikut oli seal palvemaja. Täna asub sel kinnistul Kolde lasteaed.
24. mail 1931 peeti seal Peeteli koguduse esimene jumalateenistus. See hoovimajana paiknev väike ja suhteliselt madal ehitis oli suureks kasvanud kogudusele liiga väike. 1930. aastate keskpaigaks kasvas Peeteli koguduse liikmeskond jõudsalt ning jumalateenistuseks tuli taas kasutada märksa avaramat Rootsi-Mihkli kirikut.
Tõhus samm oma kiriku ehitamiseks tehti 1935. aastal, kui kogudus taotles linnalt konkreetset 1026 m² suurust krunti Preesi tänaval. Esialgu oli plaanis ehitada puidust kirik. Kogudus pidi ühekordse obrokimaksuna tasuma linnale tänavate ja heakorraseadmete kulud (1231 krooni ja 50 senti) ning linnavalitsuses kinnitatud projekti järgi viie aasta jooksul kiriku valmis ehitama.
Kiriku projekteerimis- ja ehitustööde tegemine lasus 1935. aasta septembris valitud koguduse nõukogu ja juhatuse õlgadel, ehitamise rasket koormat kandis ka õpetaja Roderich Bidder. 7. oktoobril 1935 otsustas koguduse juhatus võtta kiriku ehitamiseks hüpoteegilaenu 5000 krooni, paluda konsistooriumilt toetust 2000 krooni ja riigivanem Konstantin Pätsilt 10 000 krooni.
1. mail 1936 otsustati lõpetada jumalateenistused Rootsi-Mihkli kirikus ja pidada neid kuni uue kiriku valmimiseni Tarabella 26.
1936. aastal esitas koguduse arhitekt Viktor Reinhardti projekti kinnitamiseks, kuid see lükati tagasi. Kogudus tellis uue projekti arhitekt Eugen Sachariaselt, mis kinnitati 8. mail 1937 ja anti 13. mail kogudusele üle ning juba järgmisel päeval algas ehitamine.
13. juunil pandi pidulikult nurgakivi. Suure rahvahulga osavõtul pidasid vaimuliku talituse praost Hans Kubu ja õpetaja Roderich Bidder.
1938. aastal hakkas uue kiriku ehitus lõpule jõudma ning juba mais peeti seal esimesi jumalateenistusi. 23. augustil lehvisid kiriku tornis rahvuslipud ning viis päeva hiljem pühitseti tornirist. 18. detsembril avati kirik piduliku jumalateenistusega, mida pidas piiskop Hugo Bernhard Rahamägi.
Kiriku ehitamine läks maksma 94 245 krooni – annetajaid oli erinevaid, kuid sügavama tänutunde tekitas üks vaesem lesknaine, kes tõi saunaraha arvelt kokku hoides viis krooni kiriku ehitamiseks.
Hoonel oli korralik keskküte ja ventilatsioon ning avar orelirõdu. Moodne elektrivalgustus andis interjöörile palju juurde. Altaripildi moodustasid kunstnik Karl August Hermanni värvilised stiliseeringud Kristuse sündimisest, surmast ja ülestõusmisest altariruumi kolmel aknal.
Kiriku kõrvalruumis asus leerisaal, mis oli pikihoonega ühendatud suure lükatava ukse kaudu. Nii altariruumist kui ka leerisaalist viis uks koguduse kantseleisse ja sealt edasi õpetaja viietoalisse korterisse teisel korrusel. Keldrikorrusel asusid majandusruumid, keskküttekatel, pesuköök ja suur koosolekusaal.
1944. aasta märtsipommitamise käigus purunenud vitraažaknad asendati Niguliste kirikust pärit altarimaaliga. Kirik ise jäi aga õnneks sõjas terveks.
Peeteli koguduse karmid päevad saabusid aga paar aastakümmet hiljem. Tallinna Linna Töörahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu otsusega ühendati Peeteli kogudus 1962. aastal Tallinna Toomkogudusega ning Peeteli kirik anti kasutada Eesti Telefilmile. See oli üks vähestest kirikutest, mis Eestis nõukogude võimu ajal suleti. Koguduse juhatuse esimees ja õpetaja Mihkel Liikane keeldusid üleandmis-vastuvõtmisaktile alla kirjutamast.
Eesti Telefilm rajas Peeteli kirikusse võttepaviljoni ja filmistuudio. Selleks oli tarvis kirikuhoone sees- ja välisilmet tundmatuseni muuta, õigem öelda lagastada Pühakoda. Kiriku varad osaliselt rekvireeriti, osaliselt tassiti laiali. Kaduma läks kirikukell, orel, altar, kantsel, pingid - praktiliselt kogu sisustus. Kiriku aknad müüriti kinni, koorirõdu eraldati kirikusaalist vaheseinaga, 1970.aastatel lõhuti ka tornikiiver. Kavas oli kirik ümber ehitada kinoks - plaan, mis õnneks ei täitunud.
Peeteli kogudus aastati kohaliku rahva eestvedamisel maikuus 1993. Oma kodukiriku sai kogudus lõplikult tagasi aasta hiljem, mil asuti laastatud pühakoda taastama. Samal ajal alustas kiriku juures tööd ka Peeteli noortekodu, kes on aastate jooksul teinud ära suure töö tänavalaste normaalsesse ellu tagasitoomisel.
2006. aasta sügisel taastati kiriku terav tornikiiver.
Oma 75. sünnipäevaks 2013. aastal sai Peeteli kirik Saksamaalt pärit uue tornikella.
Posted 30th September 2013 by Jaak Juske
Benno Hansen - Pelgulinnas elanud kuulus ooperilaulja
Pelgulinnas elas aastaid legendaarne ooperilaulja Benno Hansen. Kohalikel inimestel on Hansenist rida toredaid lugusid rääkida.
Benno, täpsemini ristinimega Bernhard Heinrich Hansen sündis 1891. aastal Tallinnas. Tema lapsepõlveaastad möödusid Juuru vallamajas, kus isa töötas vallakirjutajana. Tulevase ooperilaulja isa oli hea muusikamees ja kohaliku kultuurielu aktiivsemaid organiseerijaid. Aastatel 1899-1902 õppis Hansen Juuru kihelkonnakoolis. 1906. aastal siirdus perekond Tallinna.
Teatritegemist alustas Petrogradis Marinski teatris, kus tol ajal esines maailmakuulus Fjodor Šaljapin. 1912. aastal tuli Hansen Estonia teatrisse, kus oli ooperi- ja operetisolistiks mõneaastase vahega kuni surmani. Tema kohta tavatseti öelda : ”Bass jumala armust”. Isegi Rootsi kuningas olevat tahtnud Hansenit esinemist kuulata. Ooperilaulja teatas aga, et kui kuningas tahab teda kuulata, siis tulgu Eestisse.
1930. aastal kolis Hansen Pelgulinna mõned aastad varem ehitatud Oma Kolde majja Ristiku 58, kus elas kuni surmani 1952. aastal. Majal on täna mälestustahvel.
Heina tänavas elava Saima Kallau sõnul oli Hansen tõeline härrasmees, kes käis ringi kõvakübaraga. Laulja armastanud käia Timuti ja Õle nurgamajas asunud poes. Napsu käis aga mees võtmas Paldiski maantee alguses asunud kõrtsis, samuti Ristiku ja Timuti tänava nurgamaja õllekas. Seejuures olevat Hansen iseendaga võidelnud, kõndides alguses kõrtsist mööda, siis aga keerates otsa ümber ja läinud ikkagi kõrtsi, samal ajal poolvaljusti öeldes: ma ju läksin esialgu mööda. Pärast sõda käis temaga Pelgulinna kõrtsis mõned korrad ka Raimond Valgre. Võeti napsu ja tehti laulu. Kord küsis keegi Hansenilt käest, et ega joomine tema häält riku. Mees vastanud: head häält joomine ei riku, kehv hääl on aga juba niikuinii sitt.
Õle tänaval elav Pille-Maris Arro meenutas, kuidas Hansen sõja ajal talvel saaniga mööda Õle tänavat sõitis, laulis, tänavaristidel mänginud lapsi peale võttis ja neid siis järgmise ristini sõidutas.
Posted 29th September 2014 by Jaak Juske