Eile juhtus selline lugu, et Eestis visiidil viibiv Saksamaa president Frank-Walter Steinmeier andis mulle üle Saksamaa Liitvabariigi I klassi teenetemärgi.
"Imetlen väga eestlaste suurt vabadusearmastust, nende kirge Euroopa suhtes. Olen tänulik nende leppimise eest minu riigi ja meie, sakslastega, ning selle eest, et panustame juba pikka aega üheskoos paremasse Euroopasse. Tänu Teie tööle ja pühendumisele on Eesti ja Saksamaa, ettevõtete, ülikoolide ja ka meie riikide kultuuriasutuste vaheline suhtlus muutunud palju intensiivsemaks. Töötasite oma ametiajal väsimatult selle nimel, et meie riigid veelgi lähedasemaks saaksid. Just tänu Teie tööle ja pühendumusele on vahetus Eesti ja Saksamaa, meie kahe riigi ettevõtete, ülikoolide ja ka kultuuriasutuste vahel muutunud palju intensiivsemaks," ütles president Steinmeier teenetemärki üle andes.
Aitäh! President Steinmeier oli Lääne-Euroopa tähtsaim poliitik, kes mõistis ja mõnikord ka vahendas isegi Ida-Euroopat, et hoida meid koos aastatel, mil tundsime, et ida ja lääs võivad üksteisest eemalduda. Seetõttu oli Saksamaa ja kogu Euroopa paremini ette valmistatud, kui algas Venemaa agressioon Ukraina vastu.
Pühendasin teenetemärgi oma vanaema mälestusele, kelle 1947. aastal venelased Tallinna tänavatel arreteerisid, jättes ta tütre üksi maha. Ta ei elanud selleni, et näeks vaba Eestit ja loomulikult ei elanud ta selleni, et sain selle rolli Saksamaa sõbrana, president Steinmeieri sõbrana ja Eesti Vabariigi presidendina.
Ägedad pildid tegi Diana Unt.
